kehitas üksnes õlgu ja läks koridori.
Riley järgnes talle välisukseni ja naine astus välja öhe, kuid vaatas seejärel tagasi mehe poole ja ütles: “Mul oli Pami koha pealt õigus.”
“Jah, ma oleksin pidanud sind kuulda võtma.”
Naise naeratas. “Kas tõesti?”
“Muidugi. Ka pime kana leiab teinekord tera, Gracie. Head ööd.”
Riley lükkas ukse kinni, kuid ei astunud kohe eemale ja kuulis päris kindlasti mütsatust, nagu oleks naine uksele jalaga hoobi andnud.
“See oli sinust alatu, Riley,” hüüdis Gracie. “Tõesti väga alatu.”
Vaatamata kõigele, mis oli äsja juhtunud ja mida ta nüüd tegema pidi, hakkas mees raamatukokku tagasi kõndides itsitama.
Riley maja juurest eemale marssiv Gracie oli maruvihane. “Pime kana,” pomises ta. “Minu arvamus Pami kohta ei põhinenud üksnes pimedal juhusel. Milline tänamatus! Kui Riley oleks mind kuulanud, poleks ta Pamiga abiellunudki. Aga ei.”
Gracie tagus korra jalaga vastu maad, seejärel jäi keset kõnniteed seisma. Alexisest ega autost polnud mingit märki. Kuigi Los Lobos polnud suur linn, oleks jalgsimatk Whitefieldi mõisapiirkonnast Gracie ema keskklassirajoonini läinud arvesse päris tõsise trennina.
Gracie keeras vasakule ja hakkas kõndima. Öö oli meeldivalt jahe ja õhus oli tunda kerget merelõhna. Kuigi ta oli siit terve igaviku eemal olnud, oli linn talle tuttav. Graciele meeldis ookeani lähedus ja vaiksed elurajoonide tänavad. Kuigi ta elas ka Los Angeleses eeslinnas, oli seal siiski märksa kärarikkam kui siin.
Gracie vaatas tänavanurgalt Riley maja poole tagasi. Mees võis ju olla vaesena üles kasvanud, kuid nüüd sobis ta siia hästi. Üle tänava minnes Gracie naeratas. Jumal küll, kui hea Riley välja oli näinud. Gracie arvates oli fakt, et isegi kolmeteistkümneaastasena oli tal olnud meeste suhtes suurepärane maitse, üsnagi lohutav. Lisaks oli Riley vanusega ainult paremaks muutunud. Mehel oli langenud ingli mõtlik, ohtlik ja hea välimus. Teemantkõrvarõngaga ingli.
Šokist ja piinlikkusest hoolimata oli Gracie meest taaskord nähes ka midagi muud tundnud. Sädemeid. Külgetõmmet. Kuid polnud mingit kahtlust, et see tunne oli sama ühepoolne kui varemgi ja seepärast ei tohtinud ta mitte mingil tingimusel selle ajel midagi ette võtta. Ta ei tahtnud mitte mingil juhul uuesti ahistajatüdrukuks muutuda.
Auto peatus Gracie kõrval ja ta nägi, et see oli Alexise Camry. Õde keris akna alla.
“Sa pääsesid tulema,” ütles ta vaikselt. “Väga hea. Istu sisse.”
“Mis mõttes pääsesin tulema?” päris Gracie ust avades ja kõrvalistuja kohale istudes. “Kas sa tõesti muretsesid, et Riley võtab mind vangi ja hakkab informatsiooni saamiseks piinama?”
“Ma ju ei teadnud, mis toimub. Ma ei suuda uskuda, et su fotoka välk nii ere on.”
Gracie vaatas oma vana kaamerat. “Ka mina mitte. Vist ei tohi seda salaagendina tegutsedes kasutada.” Gracie tähelepanu koondus uuesti õele. “Sa jätsid mind sinna üksi. Miks?”
Alexis tõmbus rooli taga kössi. “Anna andeks. Ma ei saanud vahelejäämisega riskida.”
“Oh, ja mina sain? On sul üldse aimu, mida Riley mõtles, kui mind oma akende taga luuramas leidis?”
“Mitte midagi sellist, mida ta poleks juba miljon korda varem mõelnud.”
See oli valus, mõtles Gracie. “Ma soovin, et te kõik peaksite meeles, et ma olen vahepeal suureks kasvanud.” Ta ohkas. “Ma sain vähemalt teada, mida sa tahtsid.”
Õde vaatas Gracie poole. “Mida sa öelda tahad?”
“Ma küsisin Riley käest Zeke’i kohta.”
“Misasja? Ei!”
Alexis vajutas piduritele ja Gracie tänas taevast, et oli turvavöö kinni pannud.
Ta surus käe vastu armatuurlauda. “Ma rääkisin Rileyle sinu murest, sest tema teab vastuseid. Miks see nii suur probleem on?”
“Kuna see on isiklik,” kriiskas Alexis. “Ma ei tahtnud, et keegi sellest teada saaks. See on peresisene asi ja peaks olema saladus, saad sellest aru?”
Gracie põrkus tagasi. Ta ei teadnud, kas õde oli pidanud silmas pere- või saladuse asja ja ta polnud kindel, kas see üldse lugeski.
“Sina segasid mu sellesse,” tuletas ta õele meelde. “Ma tulin kaasa, et sind aidata.”
“Ma tean. Palun vabandust. Lihtsalt...” ohkas Alexis. “Mida Riley ütles?”
“Et tema teada armastab ja jumaldab Zeke sind. Aga täna õhtul nad kampaania kallal ei töötanud.” Gracie mõtles mainida ka seda, et Riley kavatses Zeke’i käest tema tööväliste asjatoimetuste kohta aru pärida, kuid ta polnud kindel, kas tahab uuesti õe kriiskamist kuulda.
“Kas on veel midagi?”
Gracie kõhkles.
Alexis peatas auto Landonite maja ees ja lülitas mootori välja. “Mida?” nõudis ta.
“Riley kavatseb Zeke’i käest küsida, kus ta käib.”
Alexis lasi pea oiates roolirattale langeda. “Ütle mulle, et see oli nali.”
“Ma ei tee nalja ja see polegi ju niivõrd halb mõte. Sina ei taha temaga sellest rääkida ja keegi peab tõe jälile saama. Kui sa teada saad, et Zeke’il ei ole armukest, siis tunned sa end paremini.” Gracie puudutas õe kätt. “Kui sa ainult suudaksid temaga sellest ise rääkida.”
Alexis avas ukse. “Sa ei saa aru. See ei ole nii lihtne. Ma ei tea, kas ma üldse tahangi teada, mida Zeke teeb. Kui tal on armuke...” Õde neelatas. “Ma ei taha temast lahku minna, aga siis pean ma seda tegema.”
Hetkel ei tahtnud Gracie vestelda ei sel ega ka mingil muul teemal. Ta oli olnud kodus ainult paar päeva ja juba praegu tundus talle, et palju meeldivam oleks lasta nädal aega hammastele juurteravi teha.
“Miks sa ei oota, kuni tõe teada saad?” küsis ta leebelt.
“Hea mõte. Nii ma teengi. Kas tuled sisse?” viipas Alexis peaga maja suunas.
Just praegu tahtis Gracie väga oma üürimajja pageda, kuid sellest hoolimata ta noogutas ning astus autost välja. Ta põikab korra sisse, tervitab teisi ja lahkub. Ta võib põhjendada oma otsust sellega, et peab asju lahti pakkima, kuid tegelikult tundis ta, et peab veidi eemale saama. Liiga palju perekondlikke asju korraga, mõtles ta.
Nad kõndisid maja poole ja kui Alexis välisukse lahti tõmbas, kuulis Gracie majast karjumist.
“See ei saa head tähendada,” ütles ta.
“Kõlab Viviani moodi.” Alexis raputas pead. “Ma loodan, et ta ei kavatse jälle pulma ära jätta.”
“Misasja? Ära jätta?” Kuid õde juba sisse astunud
