käitume täna tolerantses „puhkus koos sõpradega“ tujus olles enneolematult hästi.
Me pole teab mis ajast sedasi koos olnud, tõenäoliselt möödunudaastasest vana-aastaõhtust saadik. Mul kipub meelest minema, kuidas see alati käib. Me sobitume nii kiiresti, nii lihtsalt oma kunagistesse rollidesse, mida oleme selles rühmas alati täitnud. Mina olen see vaikne – võrreldes mu kunagiste ühikakaaslaste Miranda ja Samiraga, meie ekstravertidega. Pöördun tagasi oma kunagise mina juurde. Seda teeme me kõik. Ma pole sugugi kindel, et näiteks Giles mängib samamoodi narri erakorralise meditsiini osakonnas, kus ta vanemregistraatorina töötab. Ronime Land Roverisse. Autos on märja koera ja mulla lõhn. Kujutan endale ette, et samamoodi lõhnab ka metsavaht, kui selle tundmiseks mehele piisavalt ligidale pääseda. Miranda istub ees, tema kõrval. Minuni jõuab aeg-ajalt pahvakas naise parfüümi: raske suitsune hõng, mis mullalõhnaga veidralt seguneb. Ainult tema kannab sellise lõhna välja. Pööran pead, et läbi pragunenud aknaklaasi imbuvat värsket õhku sisse hingata.
Nüüd on meist ühel pool järsult kalda suunas langev järsak. Kuigi väljas pole veel päris pime, on teisel pool kõrguv mets läbitungimatu ja tume. Tee on tegelikult üksnes rada, auklik ja väga kitsas; iga vale manööver võiks meid alla vee poole paisata või raginal padrikusse lennutada. Õõtsume mööda teed üles-alla ja siis korraga vajutatakse pidur põhja. Me kõik paiskume istmetel ettepoole ja siis tagasi.
„Persse!“ röögatab Miranda, sellal kui Priya, kes on terve tee vait olnud, Samira süles röökima hakkab.
Meie ees seisab valgusvihus hirvesokk. Loom on meile kõigile märkamatult puude varjust välja astunud. Hiiglaslik pea, mida kroonivad tohutud, ühtaegu majesteetlikud ja tapvad harulised sarved, mõjub saleda punaka keha kohta vaat et liiga suurena. Ta silmadest peegelduv esitulede valgus on kentsakat maavälist rohelist tooni. Viimaks lõpetab hirvesokk meie jõllitamise ja astub graatsiliselt ja kiirustamata eemale puude vahele. Surun käe rinnale ja tunnen südame kiiret trummipõrinat.
„Oeh,“ ohkab Miranda. „Mis see siis oli?“
Metsavaht pöördub tema poole ja vastab surmtõsiselt: „Hirv.“
„Ma tahtsin teada,“ vastab naine justkui pisut närvis olles, mis on tema kohta üsna ebaharilik, „mis liiki hirv see oli?“
„Punahirv,“ ütleb metsavaht. „Punahirvesokk.“ Mees vaatab taas teele. Jutuajamine on läbi.
Miranda pöörab end tagumiste istmete poole ja ta suu vormib sõnad: „Ta on kuum tükk, mis?“ Samira ja Emma noogutavad. Seejärel küsib ta valjusti: „Oled nõus, Katie?“ Ta küünitab minu poole ja annab mu õla pihta pisut liiga kõva müksu.
„Ma ei tea,“ vastan. Silmitsen tahavaatepeeglis metsavahi ükskõikset ilmet. On ta taibanud, et me räägime temast? Ta pole küll kuidagi mõista andnud, et on meie juttu kuulanud, kuid mul on siiski piinlik.
„Oi, aga sul, Katie, on meeste osas alati veider maitse olnud,“ ütleb Miranda naerdes.
Mirandale pole mu kavalerid kunagi meeldinud. Veidral kombel on see tunne enamasti vastastikune olnud – olen sageli pidanud teda nende silmis õigustama. „Minu meelest valid sa neid nii,“ ütles naine kord mulle, „et nad oleksid otsekui inglid su õlal, kes sosistavad: see Miranda ei too sulle head, hoia temast eemale.“ Kuid Miranda on üks mu vanimaid sõpru. Ja meie sõprus on kõik meie romantilised suhted üle elanud – tegelikult küll vaid minu puhul. Miranda ja Julien on Oxfordist saadik paar olnud.
Kui Julien meie esimese tudengiaasta lõpus pildile tekkis, ei osanud ma temast midagi arvata. Miranda samuti mitte. Mees oli Miranda varasemate peikadega võrreldes omamoodi anomaalia. Tuleb küll tunnistada, et võrdlusmaterjali polnud just palju, üksnes paar meest, kes olid olnud Miranda jaoks justkui projektimaterjal nagu minagi, kaugeltki mitte nii hea välimusega ega seltsivad nagu tema – kutid, kes eksisteerisid pidevas uskumatusseisundis, mille tekitas teadmine, et nad olid valituks osutunud. Kuid samas olid projektid Mirandale alati meeldinud.
Niisiis tundus Julien, arvestades Miranda armastust eksinute ja kodutute vastu, kuidagi vale ja sobimatu. Mees oli liiga jultunult hea välimusega, liiga enesekindel. Ja need olid Miranda, mitte minu sõnad. „Ta on nii ülbe,“ ütles ta ükskord. „Ma ei jõua ära oodata, millal ma tal munad maha võtta saan.“ Küsisin endalt mõnikord, kas Miranda märkas, kui täpselt mees peegeldas tema enese ülbust, tema enese enesekindlust.
Julian jätkas üritamist. Ja naine andis talle iga kord korvi. Mees tuli meiega, õigemini Mirandaga kõrtsis juttu ajama. Või põrkas pärast loenguid „kogemata“ naisega kokku. Või siis loivas nagu möödaminnes meie kolledži rebaste puhketoa baari, väidetavalt mõne oma sõbraga kohtuma, ja istus seejärel suurema osa ajast meie lauas ja lõi Mirandale rämeda otsekohesusega külge.
Hiljem sain aru, et kui Julien midagi väga tahab, ei lase ta mitte ühelgi asjal enda ja soovitu vahele seista. Ja Mirandat ta tahtis. Väga.
Viimaks leppis naine olukorraga: ta tahtis meest samamoodi. Kes poleks tahtnud? Julien oli toona nägus, on seda praegugi. Ehk nüüd, mil elu on pisut ta täiusest maha lihvinud, ta libekeelsust vähendanud, endisest enamgi. Küsin endalt, kas bioloogiliselt oleks üldse võimalik Julieni-sugust meest mitte tahta, vähemalt füüsilises mõttes.
Mäletan, kuidas Miranda meid suveballil tutvustas, kui nad viimaks paar olid. Loomulikult teadsin ma täpselt, kellega tegemist. Olin ju kogu saaga tunnistaja olnud: see, kuidas mees Mirandat jahtis, naine teda tõrjus, mees ikka ja jälle üritas, kuni Miranda viimaks paratamatusega leppis. Ma teadsin Julieni kohta igasuguseid asju: millises kolledžis ta õppis; seda, et ta oli ragbis kõva tegija. Teadsin nii palju, et olin peaaegu unustanud: temal pole aimugi, kes mina selline olen. Ja kui ta mind siis põsele suudles ja tõsiselt ütles: „Meeldiv sinuga tutvuda, Katie,“ väga viisakalt, kuigi ta oli purjus, kõlas see kõik üksjagu naljakalt.
Kui Julien esimest korda meie majas ööbis – me elasime Miranda ja Samiraga teisel ülikooliaastal koos – põrkasin temaga kokku, kui ta vannitoast väljus, käterätik ümber vöö. Keskendusin nii teravalt oma püüdele normaalselt käituda, mitte jõllitada ta paljast ülakeha, laiu veest sillerdavaid õlgu, et ütlesin: „Tere, Julien.“
Ta näis käterätikut tihedamini endale ümber sikutavat. „Tere.“ Mees kortsutas kulmu. „Oeh, see on nüüd natuke piinlik. Kahjuks ma ei mäleta su nime.“
Taipasin oma viga. Mees oli täielikult unustanud, kes ma olen, ilmselt sellegi, et me olime kohtunud. „Oih,“ ütlesin kätt välja sirutades. „Mina olen Katie.“
Ta ei võtnud mu pakutud kätt vastu ja ma mõistsin, et see oli mu teine viga – žest oli liiga ametlik, liiga kentsakas. Siis sain aru, et oma rolli mängis seegi, et tema üks käsi hoidis üleval käterätikut ja teise pihku oli pigistatud hambahari.
„Vabandust.“ Siis läkitas mees mulle oma võluva naeratuse ja halastas viimaks mu peale. „Niisiis. Mida sa tegid, Katie?“
Vahtisin talle otsa. „Mis mõttes?“
Julien naeratas. „Nagu selles raamatus,“ vastas ta siis. „„Mida Katie tegi“. Mulle on see raamat alati meeldinud. Kuigi ma pole kindel, kas see peaks poistele meeldima.“ Ta naeratas teist korda ja ma avastasin korraga, et saan lõpuks aru, mida Miranda temas nägi.
Julieni-suguste inimestega on üks häda. Ameerika romantilistes komöödiates on nii hea välimusega mehed kaabakad, kes kasvavad ehk ümber ja hiljem oma seatempe
