võluvaks iseendaks olemist lubada. Ja mis puutub minusugustesse hallidesse hiirekestesse, siis ei osutu me tihtipeale sugugi kangelasteks. Mõnikord on meil endil sünged saladused.
Ennegi lahjavõitu olnud päevavalgus on nüüd lõplikult hääbunud. Silm seletab kahel pool üksnes puude tumedat massi. Pimedus muudab need tihedamaks, toob lähemale: tekitab tunde, otsekui vajuksid need meile peale. Land Roveri mootori mürin on ainus heli meie ümber, õrnalt on kuulda ka puude summutatud müha.
Miranda uurib esiistmel metsavahi käest ligipääsu kohta. See paik on kõigest ikka väga kaugel. „Teele sõitmiseks kulub tund aega,“ ütleb metsavaht. „Ilusa ilmaga ...“
„Tund aega?“ küsib Samira. Ta heidab närvilise pilgu videvikuga kaetud maastikku silmitsevale Priyale, kuuvalguse hubin peegeldub lapse suurtest tumedatest silmadest vastu.
Kiikan läbi tagumise akna. Näen vaid puudest moodustunud ja kauguses mustaks täpiks kahanevat tunnelit.
„Halva nähtavuse või ilma korral rohkem kui tund aega,“ ütleb metsavaht. Kas see pakub talle lõbu?
Mul kulub tund aega ema juurde Surreysse sõitmiseks. See asub Londonist umbes kuuekümne miili kaugusel. Tundub uskumatu, et see koht siin üleüldse Ühendkuningriigis asub. Olen alati arvanud, et see tilluke saar, mida me koduks nimetame, on mõnevõrra ülerahvastatud. Kuulates, kuidas mu kasuisa immigrantidest räägib, jääb mulje, otsekui ähvardaks meid iga hetk vägagi reaalne oht kõigi siia kokku pigistatud kehade raskuse all merre vajada.
„Mõnikord,“ ütleb metsavaht, „ei ole sel aastaajal võimalik üldse teed kasutada. Näiteks siis, kui kõvasti lund sadama peaks – Heather kindlasti mainis seda oma e-kirjas.“
Emma noogutab. „Mainis.“
„Millest sa räägid?“ Samira hääl on nüüd selgelt kile. „Me ei saa siit lahkuda?“
„Pole võimatu,“ ütleb mees. „Kui palju lund sajab, muutub tee läbitamatuks – isegi talverehvidega on liiga ohtlik sõita. Igal aastal on Corrin kokku vähemalt kaks nädalat ülejäänud maailmast ära lõigatud.“
„See võib üsna õdus olla,“ ütleb Emma kärmelt, ilmselt selleks, et Samira järgmisi murelikke hüüatusi tõrjuda. „Põnev. Ja ma tellisin nii palju toitu ...“
„Ja veini,“ lisab Miranda.
„... ja veini,“ nõustub Emma, „et sellest peaks vajadusel paariks nädalaks piisama. Ma vist pingutasin veidi üle. Mul on vana-aastaõhtuks korralik pidusöök plaanis.“
Keegi ei kuula teda. Ma usun, et me kõik seedime uut pilti sellest kohast, kus möödub paar meie järgmist päeva. Teades, kui kaugel me kõigest oleme, mõjub mõte isolatsioonist kuidagi pelutavalt.
„Aga rongijaam?“ küsib Miranda ja ta hääl on võidukas, otsekui oleks ta metsavahi vahele võtnud. „Rongi peale ju ikka saab?“
Metsavaht vaatab tema poole. Taipan, et mees on tõepoolest nägus. Või siis oleks, kui ta silmis mingi varjatud paine ei peituks. „Ega rongidki meetrisügavuses lumes sõida,“ vastab ta. „Niisiis ei saa nad ka siin peatuda.“
Ja korraga tundub avar maastik meie ümber koomale tõmbuvat.
DOUG
Ilma külalisteta oleks see paik ideaalne. Kuid küllap poleks tal külalisteta ka töökohta.
Mees oli seltskonda peale võttes pidanud põlgliku muige tõrjumiseks kõvasti pingutama. Sellest kambast vinub rahalehka – nagu kõigist neist, kes siin käivad. Kui nad jahilossi jõudsid, oli lühem, tumedajuukseline mees – Jethro? Joshua? – läikivat hõbedast telefoni pihus hoides semulikult tema poole pöördunud. „Ma otsin wifi-võrku,“ ütles ta. „3G-võrku siin mõistagi pole, see on selge. Ilma levita 3G-võrku ju ei tekita … Hahaa! Aga ma oleks eeldanud, et telefon saab nüüd juba wifi kätte. Või peab selleks jahilossile lähemal olema?“
Doug oli mehele öelnud, et nad lülitavad wifi-seadme sisse vaid siis, kui keegi seda konkreetselt soovib. „Ja mõnikord tuleb selleks, et signaali kätte saada,“ ta osutas Munro nõlva suunas, „sinna üles ronida.“
Mehe nägu oli morniks muutunud. Ta näis korraks lausa hirmu tundvat. Ta naine oli kiirustades öelnud: „Kallis, kindlasti elad sa mõned päevad ilma wifita üle.“ Ja mehe edasise protesti suudlusega summutanud, keelt käiku lastes. Doug oli pilgu kõrvale pööranud.
Sama naine, Miranda, see ilus, oli Land Roveris tema kõrval istunud, põlv tema oma poole pööratud. Käe autosse ronides täiesti tarbetult mehe käsivarrele seadnud. Iga kord, kui naine rääkimiseks tema poole pöördus, jõudis meheni pahvakas tema lopsakat ja suitsulõhnalist parfüümi. Doug oli selliste naiste olemasolu peaaegu unustanud: keerulised, flirtivad, täis soovi võrgutada kõiki, kes nende teele jäävad. Väga konkreetsel moel ohtlikud. Heather on läbinisti teistsugune. Kas ta üldse kasutabki lõhnaõli? Mees ei mäleta, et oleks seda märganud. Meiki kindlasti mitte. Naise välimus on seda tüüpi, millele kosmeetika midagi juurde ei anna. Mehele meeldib naise südamekujuline nägu, tumedad silmad, kulmude sulgusid meenutavad elegantsed kaared. Heatheriga vähe suhelnud inimesed ilmselt arvavad, et ta on lihtsakoeline, kuid mees oletab hoopis vastupidist: pigem on tegu vaga vee ja sügava põhjaga. Mehel on ähmane tunne, et naine elas kunagi Edinburgh’s, tegi seal korralikku karjääri. Ometi pole ta püüdnud naise lugu välja peilida. See tähendanuks ka enda kohta liigse info avaldamist.
Heather on hea inimene. Mees mitte. Ta tegi enne mägismaale tulekut midagi kohutavat. Tegelikult rohkem kui ühel korral. Heatheri-suguseid inimesi tuleks temasuguste eest kaitsta.
Külalised on nüüd hetkeks Heatheri hoole all, see on kergendus. Oma vastumeelsuse varjamine oli Dougi jaoks tõsine ponnistus. Tumedajuukseline mees – Julien, just, see ta nimi oligi – on siin käivate inimeste tüüpiline esindaja. Rahakas, hellitatud, ihkab ürgset loodust, kuid ootab salajas samasugust luksust, mida pakuvad hotellid, kus nad on harjunud peatuma. Neil läheb alati aega, enne kui nad taipavad, kuhu nad tegelikult sattunud on: kaugus kõigest, lihtsus, ümbritseva looduse hindamatu ilu. Nendega leiab sageli aset mingi muudatus, see paik võlub neid – keda ei võluks? Ometi teab mees, et nad ei mõista seda kõike, mitte läbinisti. Enda meelest elavad nad oma ilusates majakestes metsikut looduslähedast elu; majakestes, kus on baldahhiinvoodid ja kaminad ja põrandaküte ja kuradima saun, kuhu nad füüsilist pingutust kogeda soovides sörkida võivad. Ja need, kelle ta endaga hirvesid varitsema kaasa võtab, käituvad nii, nagu oleks neist ühtäkki saanud DiCaprio filmi „Mees, kes jäi ellu“ tegelaskujud, kes nüüd loodusega võitlevad, silm silma ja hammas hamba vastu. Nad isegi ei taipa, kui lihtsaks on ta kõik nende jaoks teinud, olles enne ise raske tööga toime tulnud: karja liikumise jälgimine, hoolikas jälitamine ja kavandamine … et nende ülesandeks jääks vaid sellele kuradima päästikule vajutamine.
Isegi laskmisega ei suuda nad enamasti toime tulla. Kehva lasu tagajärjel võivad nad loomale tekitada päevade kaupa kirjeldamatut valu põhjustava haava. Näiteks ebaõnnestunud lask pähe (nad sihivad sageli pähe, kuigi ta ütleb neile: ärge kunagi sihtige pähe, väga lihtne on mööda lasta) purustab looma lõua ning teda ootab ees kohutav piin, ta ei saa süüa ja jookseb aegamööda verest tühjaks. Niisiis peab mees valmis olema oskusliku lasuga looma vaevu lõpetama, otse läbi rinnaku, et need klounid saaksid koju minnes keksida ja end jahimeeste, tõeliste kangelastena esitleda. Elu võtmine. Vereristsed.
