“Oh ei, tänan.” Charity kõhkles. “Ma ei ole päris kindel, kas alastifotod kontorisse sobivad.”
“Kas tõesti?” Sheryl tundus segadusse sattuvat. “Ma ei mõelnud sellele üldse. Sul on vist õigus. Võtan dušifoto maha, ehkki see on mu lemmik. Kas sa oled Joshi näinud? Minu vanaema oleks öelnud tema kohta musirull. Ütlesin oma mehele, et kui Josh peaks eales hõikama, olen silmapilk läinud.”
Nii et ka kõik teised naised maailmas reageerivad Joshile samamoodi, nagu oli reageerinud Charity. Jumalik. Miski pole erutavam, kui olla üks jumaldava massi hulgas, mõtles Charity kabinetti astudes.
Kuid see polnud probleem. Ta lihtsalt väldib meest, kuni on jõudnud leiutada mooduse, kuidas oma reaktsiooni vaos hoida. Charity soovis kena, normaalset, turvalist meest. Tema ema oli alati tõmmanud selle maailma Joshide poole: liiga kenad ja kõikjal naiste poolt jumaldatud. Ema süda oli korrapäraselt ja valusasti murdunud. Charity oli otsustanud, et võtab ema vigadest õppust.
Pannud surnud sülearvuti oma teiste, veel lahtipakkimist ootavate asjade kõrvale, heitis Charity lahtisest uksest pilgu Sheryli poole.
“Kas sa helistaksid palun linnapeale ja küsiksid, kas ma tohin tema juurest täna hommikul läbi astuda?”
Sheryl raputas pead. “See pole suurlinn, Charity. Sa võid Marsha juurest iga kell läbi astuda.”
“Olgu. Tänan.”
Charity võttis kausta allkirjastatud heade kavatsuste kirjaga kaasa ja kõndis koridori lõppu. Linnapea Marsha Tilsoni kabineti tohutu suured nikerdatud kahe poolega uksed olid pärani.
Kabinetis oli suur kirjutuslaud, kaks lippu – USA ja California osariigi oma – ning akna all väike kuue tooliga nõupidamislaud.
Marsha istus kabineti puhkenurgas. Kui Charity sisse astus, nägi ta, et Josh on juba seal ning lösutab hingematvalt kenana ja ennast täiesti koduselt tundes diivanil.
Marsha, veetlev hästi riietatud kuuekümne ringis naine, naeratas ja tõusis. “Me just rääkisime sinust, Charity. Sul oli kiire hommik. Soovin õnne. Josh räägib siin, et sa veensid Berniet alla kirjutama.”
Charity astus teistele lähemale ja andis oma parima, et näha välja sõbralik tegelikult Joshi poole vaatamata. Kui ta siiski selle vea tegi ja mehe pruunikasrohelistesse silmadesse vaatas, oleks ta võinud vanduda, et kuulis taustal vaikselt mängimas “Tuulest viidud” teemalugu.
Josh tõusis ja naeratas laisalt. Mehe naeratus pani Charity varbad kingades kõverasse tõmbuma. “Meid pole ametlikult tutvustatud,” sõnas mees kätt sirutades. “Mina olen Josh Golden.”
Arvestades sümptome, mida Charity juba niigi tundis, poleks ta mingil juhul tahtnud mehel kätt suruda. Füüsiline kontakt võiks viia südamerikke või millegi veel piinlikumani. Ta neelatas, tõmbas hinge ja seadis ennast valmis.
Ta käsi kadus mehe suurde pihku. Nende vahel lahvatasid sädemed, veel ägedamad kui need, mis hommikul ta arvuti mõrvasid. Charity kõht kiskus krampi ja alakeha juubeldas ning ta pooleldi ootas, et näeb ilutulestikku lakke lendamas.
“Härra Golden,” pomises ta, tõmbas käe kiiresti tagasi ja vajus toolile. Charity püüdis kõigest väest mitte mõelda sellele, et oli tänu Sheryli ekraanisäästjale näinud mehe tagumikku.
“Palun ütle mulle Josh.”
Ei tea, kui paljud naised on selle peale kiljuma pistnud, mõtles Charity, pöörates tähelepanu hoopis turvalisemale linnapeale.
“Josh liialdab minu osaga nõupidamisel,” ütles ta, rahul, et suudab rääkida täislausetega. “Ta teadis teisest maapakkumisest, mistõttu ülikool venitas allakirjutamisega. Kui see küsimus oli lahendatud, oli teiste probleemidega hoopis lihtsam.”
“Või nii.” Marsha vaatas Joshi poole, kes kehitas tagasihoidlikult õlgu.
Arvestades, et Josh oli kuulus sportlane, kellel polnud midagi selle vastu, et kaamera ees oma tagumikku näidata, võinuks arvata, et ta kasutab võimalust, et ennast sündmuse tähena esitleda. Kummalisel kombel ei teinud mees seda.
“Meil on olemas heade kavatsuste kiri,” jätkas Charity. “Lasen Sherylil leppida kokku uue nõupidamise, et edasi liikuda. Kuna ehituspakkumised on juba olemas, saame kogu protsessi kiiresti käivitada ja hoone valmis ehitada.”
“Hiilgav.” Marsha naeratas. “Sa võiksid nüüd minna ja ennast sisse seada. Su hommik oli väga toimekas. Homme sööme koos lõunat ja siis võid mulle rääkida, kuidas asjad edenevad.”
“Tänan.” Charity tõusis. “Oli kena kohtuda, Josh,” lisas ta taganedes, et poleks vähimatki võimalust mehega uuesti kätt suruda.
Turvaliselt tagasi oma kabinetis, oli esimene tööülesanne endale korralik epistel lugeda. Charity polnud veel eales ühelegi mehele niimoodi reageerinud. See oli rohkem kui piinlik – see hakkas ohustama tema võimekust oma tööd teha. Charity võis endale tunnistada, et mingi viga tema geneetilises koodis sundis teda alati vale meest valima. See ei meeldinud talle ning ta ei kavatsenud lasta endal käituda Josh Goldeni läheduses nagu mingi segane groupie või seksinäljas hull. Fool’s Gold oli väike koht. Nad puutuvad paratamatult kokku. Ta pidi enda ja oma hormoonid kontrolli alla saama.
Sellele kõigele peab olema mingi seletus, ütles Charity endale. Ta ei olnud kuigi hästi maganud. Või on tal B-vitamiini vaegus või on ta söönud liiga vähe spargelkapsast. Mis ka põhjuseks ei ole, uurib ta selle välja ja ajab joonde. Charity ei kavatsenud elada oma elu väriseva ja nõrgana. Ta oli ennast tõsiselt võttev inimene. Ta ei kavatsenud lasta sellisel pisiasjal nagu vaimustav mees, kellel on tagumik nagu kreeka jumalal, oma päeva untsu ajada.
“Noh?” küsis Marsha, kui Charity oli lahkunud.
Üksainus sõna, millel võib olla tuhat tähendust, mõtles Josh süngelt. Kuidas oligi see ütlemine naiste ja keele kohta? Mõlemad suudavad panna mehe vähimagi vaevata vingerdama. Oskus, mida Josh ühtaegu imetles ja kartis.
“Ta on tark ja õiglane,” vastas ta.
Marsha kergitas kulmu. “Ja sa ei leiagi, et ta on ilus?”
Josh naaldus toolileenile ja sulges silmad. “Hakkab jälle pihta. Miks sa tunned kohustust panna mind paari igaühega, keda kohtad? Ma olen juba abielus olnud, Marsha. Mäletad? See ei lõppenud hästi.”
“See polnud sinu süü. Ta oli igavene lipakas.”
Josh avas ühe silma. “Mina arvasin, et Angelique meeldis sulle?”
“Ma kartsin, et kui ta seisab päikese käes, võib kuumus üles sulatada kogu plasti, mille ta oli oma kehasse toppinud.”
Josh naeris. “Vägagi võimalik.” Tema eksabikaasa oli sündinud ilusana, kuid polnud puhanud enne, kui oli saavutanud erakordsuse.
“Nii et ta siis meeldib sulle?” küsis Marsha.
Joshil oli tunne, et nad ei räägi enam tema eksist. “Mis tähtsust on minu arvamusel?”
“Sest on.”
“Kena. Ta meeldib mulle. Oled nüüd rahul?”
