tõusis. “Ma lubasin, et hoian tal silma peal ja seda ma ka teen. Ma ei tea, mille pärast sa muretsed. See siin on Fool’s Gold. Siin ei saa juhtuda midagi halba.” Just sellepärast oligi ta tagasi koju tulnud. Fool’s Gold oli põgenemiseks suurepärane koht. Vähemalt oli olnud. Viimasel ajal tundus, nagu hakkaks minevik teda ka siin kätte saama.
“Ma tahan, et Charity oleks rahul,” ütles Marsha. “Ma tahan, et ta tunneks ennast siin nagu kodus.”
“Mida kauem sa talle tõerääkimisega venitad, seda vihasemaks ta saab.”
Marsha kulm tõmbus kortsu. “Ma tean. Ma ootan sobivat hetke.”
Josh astus naise juurde, kummardus ja suudles ta pehmet kortsulist põske. “Sobivat hetke ei tule, kullake. Seda oled sa mulle ise õpetanud.”
Siis ajas ta ennast sirgu ja suundus ukse juurde.
“Sa võiksid ta õhtust sööma viia,” hüüdis Marsha mehele järele.
“Võiksin,” nõustus Josh lahkudes.
Ta võiks Charity välja kutsuda, aga siis? Mõne päeva pärast teaks naine temast piisavalt, et arvata, et ta teab kõike. Pärast seda tahaks ta kas välja uurida, kas kõik jutud vastavad tõele, või arvaks, et mees on saast elumere lainetel. Charity mõistlike kingade ja konservatiivse kleidi järgi otsustades kannaks naine ta ilmselt saasta poolele.
Josh kõndis läbi fuajee, pööramata tähelepanu klaasvitriinile, milles oli tema kolmandal Tour de France’il võidetud kollane särk. Ta astus päikeselisse hommikusse ja soovis siis kohe, et oleks sisse jäänud, sest nägi Ethan Hendrixit autost välja astumas. Ethanit, kes oli kunagi olnud tema parim sõber.
Ethan liikus kerge sammuga. Aastate möödudes oli lonkamine muutunud peaaegu märkamatuks. Iga teise puhul poleks see olnud üldse märkimist väärt. Kuid Ethan ei olnud iga teine. Ta oli kunagi olnud tipptasemel jalgrattur. Nad pidid Joshiga juba kolledžipäevil koos Tour de France’il osalema. Nad olid tundide kaupa koos trenni teinud ja solvanguid vahetanud, kumbki väites, et just tema tuleb võitjaks. Pärast õnnetust oli tuuril osalenud ainult Josh ja temast oli saanud selle ajaloos nooruselt teine võitja. Ainsana oli temast kakskümmend üks päeva nooremana võitnud Henri Cornet 1904. aastal.
Ethan vaatas teisel pool tänavat üles ja nende pilgud kohtusid. Josh tahtnuks oma endise sõbra juurde minna, öelda, et nii palju aega on möödunud ja nad mõlemad peaksid sellest üle saama. Kuid hoolimata Joshi jäetud telefonisõnumitest ei olnud Ethan talle kordagi tagasi helistanud. Polnud talle seniajani andestanud. Mitte õnnetuse pärast – see oli olnud Ethani enda süü. Vaid sellepärast, mis oli juhtunud pärast õnnetust.
Mõnes mõttes ei saanud Josh teda süüdistada. Lõppude lõpuks polnud ta isegi endale andestanud.
Järgmisel hommikul pakkis Charity lahti väikese kasti oma isiklike asjadega ja sukeldus töösse. Tal oli juba mitu ideed firmade meelitamiseks Fool’s Goldi ning tahtis neid linnapeale tutvustada. Printinud oma esialgsed plaanid välja, viis ta ennast kurssi linna tujuka meilisüsteemiga ning nägi siis pilku tõstes üllatusega linnapead oma kabineti uksel seismas.
“Kas kell on juba pool kaksteist?” küsis Charity, suutmata uskuda, kui kiiresti oli aeg lennanud.
“Sul tundub olevat kiire,” tähendas Marsha. “Kas lükkame lõuna edasi?”
“Muidugi mitte.” Charity võttis alumisest sahtlist käekoti, tõusis ja silus jakki. “Ma olen valmis.”
Nad suundusid laiast trepist alla ja astusid päikeselisele tänavale.
Raekoda asus keset südalinna, kus laia kõnniteed ääristasid vanamoelised tänavalaternad. Kõnnitee serva palistasid põlispuud, siin asus meestejuuksur ja vanamoelisi piimakokteile reklaamiv limonaadiautomaat. Äride aknakastides õitsesid tulbid ja krookused.
“Linn on ilus,” sõnas Charity, kui nad üle tänava läksid ja nurgapealse restorani poole suundusid. Nad kõndisid ümber lahtise kanalisatsioonikaevu, kus kaks naistöölist midagi paigaldasid.
“Vaikne,” pomises Marsha. “Liiga vaikne.”
“See on ilmselt üks põhjusi, miks te mind tööle võtsite.” Charity naeratas. “Et tuua linna uusi firmasid ja koos nendega töökohti.”
“Just nimelt.”
“Mul on välja pakkuda paar ideed,” ütles Charity, olemata kindel, kas nad lähevad töölõunale või tutvumislõunale.
“Kui paljudes neist töötaksid peamiselt mehed?”
Charity seisatas restorani ees, kindel, et oli küsimusest valesti aru saanud. “Vabandust?”
Marsha tumesinistes silmades helkis lõbus tuluke. “Ma küsisin meeste kohta. Oh, ära ehmata. Mitte enda jaoks. Linna jaoks. Kas sa pole veel märganud?”
Charity raputas aeglaselt pead, mõeldes endamisi, kas linnapea on pea ära löönud või ehk mõnda kahtlase väärtusega ravimit tarvitanud. “Mida ma oleksin pidanud märkama?”
“Vaata ringi,” sõnas Marsha. “Näita mulle, kus on mehed.”
Charityl polnud aimugi, millest linnapea räägib. Mehed?
Ta lasi pilgul aeglaselt üle tänava libiseda. Kaks naissoost munitsipaaltöölist, postiljonivormis naine, noor neiu, kes värvis kaupluseakent.
“Ma ei näe ühtegi.”
“Just nimelt. Fool’s Goldis on tõsine meestepõud. See on üks põhjus, miks ma sind tööle võtsin. Et linna rohkem mehi tuua.”
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.
