Võib-olla oli see nii enamikus paikades, kuid mitte Suttonite kodus. Vähemalt mitte enne seda, kui Liz sai Tyleri. Ta oli teinud kõik, mis suutis, et hüljatusetsüklit lõhkuda. Ta oli otsustanud olla soe ja armastav ema ning pakkuda oma lapsele turvalist kodu.
„Ma ei teadnud üldse, kus Roy on,” jätkas ta. „Ta ei võtnud pärast lahkumist minuga kordagi ühendust.” Liz oli oodanud kuus aastat, lootnud, et vend tuleb ja võtab ta kaasa. Enne kodunt lahkumist oli Roy tema eest alati hoolitsenud. Olnud puhvriks Lizi ja ema vahel. Kaitsnud õde kõige hullema eest.
Ja selleks ajaks, kui Liz oli juba küllalt suur, et minna ise venda otsima, ütles ta endale, et ei hooli enam.
„Kas nad teavad, et me tuleme?” küsis Tyler. „Kas nad minust teavad?”
„Veel mitte, aga saavad teada. Me jääme paariks nädalaks nende juurde.” Liz ei maininud, et Roy on vangis. Selleks on hiljem aega küllalt. Samuti ei arutanud ta pojaga võimalust, et tüdrukud võivad tulla alaliselt nende juurde elama. Võib-olla võtab mõni teine perekond nad enda hoolde.
„Ma kasvasin üles Fool’s Goldi väikelinnas,” ütles ta pojale. „See asub Sierra Nevada mäestiku jalamil.”
„Kas seal lund on?” päris Tyler innukalt. Sest üheteistaastaselt on lume nägemine parim asi, mis üldse olla saab.
Liz naeris. „Juunis arvatavasti mitte, aga jah, lund seal on. Seal on üldse palju teha. Seal saab matkata ja ujuda. Linnas on jõgi ja järv.”
„Me võiksime telkima minna.”
Liz mühatas ebamääraselt, peamiselt seetõttu, et tema jaoks oli telkimine peaaegu võrdne narkoosita südameoperatsiooniga. Juba mõtegi sellele oli ebameeldiv. Kuid ta ei olnud ka üheteistaastane poiss. Teda ei võlunud ka ussikesed, pori, mänguautod ja plastpüssid.
Liz teadis, et need on veel ühed jooned, mis Tyler oli saanud päranduseks oma isalt. Mis oli järjekordne probleem. Mitte jooned, vaid mees ise. Oli äärmiselt tõenäoline, et Ethan elab endiselt Fool’s Goldis. Paigas, kust mees oli käskinud tal eemale hoida. Ta oli väga selgelt mõista andnud, et ei soovi sinna ei Lizi ega tema jõmpsikat.
Noh, mees peab sellega lihtsalt leppima, mõtles Liz endamisi. Tegemist oli hädaolukorraga. Ta ei kavatse Tyleri linnasolekut kuidagi reklaamida ning päris kindlasti ei räägi ta poisile tema isast. Ei mingil juhul, sest Ethan oli nad mõlemad nii täielikult kõrvale tõrjunud.
Ta lahendab tüdrukute mured ja lahkub linnast nii kiiresti kui võimalik. Kui ta peaks Ethaniga kokku põrkama, käitub ta meeldivalt, kuid hoiab distantsi. Ei midagi enamat. Sest pärast kõiki neid aastaid ja kõike seda, millega mehel oli õnnestunud talle haiget teha, ei tunne ta tema vastu enam midagi. Ta on oma vitsad kätte saanud. Peta mind üks kord ja muu säärane.
Liz haaras rooli kõvemini pihku ja heitis pilgu GPS-seadme ekraanile. See näitas teed sihtpunkti ja Liz lootis, et kui sa seal ühele poole saab, aitab tilluke vidin ta tagasi koju.
Ethan Hendrix seisis rahvasumma ja jalgrattureid eraldava barjääri juures. Päike oli palav ja vaatajad lärmakad. Võidusõidu häältes oli midagi erilist, mida ta ilmselt kunagi ei unustanud. Olid olnud ajad, mil ta isegi oli lootnud näha maailma võidusõiduratta seljast. See oli ammu, mõtles ta nüüd, meenutades tuult näol ja valu lihastes, millest võiduiha üle sai.
Võidud olid tulnud kergelt. Võib-olla liigagi kergelt. Ta oli muutunud võistluste ajal hooletuks. Kaheksakümnekilomeetrisel tunnikiirusel kitsukestel ratastel ja kergel raamil võivad vead olla saatuslikud. Ethan ise oli pääsenud paari murtud luuga ning lonkama jäämisega. Kõigi teiste jaoks oli see õnnelik õnnetus. Tema jaoks tähendas see, et võidusõiduga on lõpp.
Nüüd, kümme aastat hiljem, saatis ta mööda kihutavaid rattureid pilguga. Ta märkas oma sõpra Joshi, kes vähendas pärast stardis hilinemist teistega vahet, ning mõtles, mis oleks olnud kui. Kuid see oli rohkem niisama mõte. Nüüd oli kõik teisiti ja Ethan oli sellega rahul.
Ta pöördus barjääri äärest eemale ja kavatses kontorisse naasta, kui silmas äkki rahvasummas naist. Hetke murdosa vältel mõtles Ethan, et kujutab seda lihtsalt ette, et kannab kaunid näojooned, mida ta kunagi ei unusta, üle kellegi teise näole. Polnud võimalik, et Liz Sutton on Fool’s Goldis tagasi.
Ethan astus instinktiivselt lähemale, kuid neid lahutas tänav ja barjäärid kahel pool seda. Punapea tõstis pilgu ja oli seekord näoga Ethani poole. Naine võttis päikeseprillid eest ja mees nägi tema suuri rohelisi silmi ja täidlast suud. Nii kaugelt ei näinud ta tedretähne naise ninal, kuid teadis, et need on seal olemas. Ta teadis isegi seda, kui palju neid on.
Ethan vandus vaikselt. Liz oli tagasi. Välja arvatud naise raamatute tagakaanel, polnud ta teda näinud enam kui kümme aastat. Veel viis sekundit tagasi võinuks ta ausalt öelda, et on naise unustanud, temast üle saanud. Liz kuulus minevikku.
Nüüd vaatas naine kõrvale, nagu kedagi otsides. Ilmselt mitte teda, mõtles Ethan ja naeratas siis. Liz on tagasi Fool’s Goldis. Kes oleks võinud seda arvata?
Ta trügis läbi rahvasumma edasi. Praegu ei pruugi ta naist üles leida, kuid tal oli tunne, et teab, kus Liz hiljem on. Ta läheb sinna ja ütleb naisele tere tulemast tagasi. See oli vähim, mida ta teha sai.
Liz hoidis kohalikku toidukauplusse minnes Tyleril kõvasti käest kinni. Võistluspaika ümbritses tihe rahvasumm, mis paistis üha kasvavat. Oli olnud tobe loota, et ta leiab selles turistide summas üles kaks tüdrukut, keda ta polnud elu sees näinud. Ta ei teadnud ju sedagi, millised nad välja näevad.
Liz osutas siirupijää putka poole ja ostis pojale tema lemmikmaitselist siirupijääd. Mustikaga.
Kõikjal nende ümber vestlesid heatujulised salgakesed võidusõidust. Liz kuulis midagi uue jalgrattakooli ja ehitatava haigla kohta. Muutused, mõtles ta. Fool’s Gold oli viimase kümne aasta jooksul muutunud.
Kuid mitte nii palju, et ta oleks unustanud. Hoolimata sellest, et nad pidid suletud tänavate tõttu ringi tegema, leidis ta kiiresti tee mööda kõrvaltänavaid ja sealt maja juurde, kus ta oli üles kasvanud.
„Kas sa elasid enne San Franciscosse kolimist siin?” küsis Tyler.
„Mhmh, ma kasvasin siin üles.”
„Minu vanaema Suttoni juures?”
„Jah.”
„Ta on nüüd surnud.”
Tyler mainis seda asjalikult, nagu teadaolevat fakti. Ta polnud Lizi ema kunagi näinud.
Kaheksateistaastaselt murtud südamega Fool’s Goldist plehku pannes oli Liz jõudnud San Franciscosse ning leidnud suure vaevaga töö ja peavarju. Siis oli ta avastanud, et ootab last.
Esimeseks reaktsiooniks oli mõte minna tagasi koju, kuid esimene telefonikõne sundis teda ümber mõtlema. Järgmise aasta jooksul oli ta veel kaks korda koju helistanud. Mõlemal korral oli ema teinud tütrele selgeks, et see ei kuulu enam tema ellu. Hülgamine oli valus, kuid mitte eriti üllatav. Ema oli mõlemal korral Lizile naudinguga teatanud, et Ethan Hendrix polnud helistanud ega teda otsimas käinud.
Kui ema neli aastat tagasi suri, ei olnud Liz nutnud, kuigi tundis kahetsust suhte pärast, mida neil ei olnud.
Nüüd, üle vaikse
