lillede asemel umbrohuvaip ja aknad olid nii räpased, et ei paistnud õieti läbigi. Ühe katkise aknaklaasi asemele oli löödud vineerplaat.
Liz avas mati alt leitud võtmega ukse. Ta oli siin enne juba põgusa tiiru teinud, et kontrollida, ega tüdrukuid kodus ole. Otsustades räpasele köögilauale kuhjatud õpikute ja tüdrukute magamistoa põrandal vedelevate riiete järgi, ei olnud koolivaheaeg siin veel ilmselt alanud.
Liz suundus õhtuks ostetud toidukraamiga kööki. Pooled köögikapid olid kadunud, nagu oleks keegi alustanud köögi ümberkujundamist ja siis meelt muutnud. Külmutuskapp töötas, kuid oli tühi. Ka kööginurgas asuvas sahvris polnud toitu. Prügikastis oli paar kartulikrõpsupakendit ning ühe kapi peal väike õun.
Liz ei teadnud, mida mõelda. Vennatütre kirja põhjal otsustades olid tüdrukud elanud paar nädalat ihuüksi. Sestsaati kui nende võõrasema oli ära läinud. Kui laste isa on vangis ja linnas ei ela ühtki sugulast, kas ei peaks siis osariigi võimud sekkuma? Kus oli sotsiaalosakond?
Lizi pea oli küsimusi täis, kuid ta otsustas, et tegeleb nendega hiljem. Kell oli juba neli läbi. Tüdrukud peaksid varsti koju jõudma. Kui esialgne tutvus on tehtud, peab ta minema kõigepealt toitu juurde ostma ning siis välja selgitama, mis lahti on.
„Ema!” hüüdis Tyler elutoast. „Kas ma võin telekat vaadata?”
„Niikaua kui su nõod koju jõuavad.”
Peggy oli juba helistanud ja teatanud, et arved on makstud ja kõik peaks jälle töötama. Liz nägi juba, et elekter on tagasi. Kraani keerates hakkas vesi voolama, mis oli tore. Mõni hetk hiljem kuulis ta elutoast multifilmihääli, mis tähendas, et ka kaabeltelevisioon töötas. Tänapäevane elu sellisena, nagu Liz seda tundis, oli taastatud.
Liz kõndis tagasi maja esiküljele ja ronis trepist teisele korrusele, kus suundus otse suurde magamistuppa. See oli ainus ruum majas, kus olid väljas perepildid. Kriimustatud kummutil oli pulmafoto, millel Roy – palju vanem, kui Liz venda mäletas – seisis priskepoolse blondiini kõrval. Siin oli ka paar koolifotot tüdrukutest. Liz astus lähemale ja uuris pilte, otsides tuttavaid näojooni.
Melissal tundus olevat Roy naeratus. Abbyl olid Lizi silmad ja tedretähnid. Mõlemad olid punapead. Melissat oli õnnistatud pehme tumepunase juuksetooniga, Abby oli täielik porgandpea ja nägi välja lausa jumalik. Ehkki Liz kahtles, kas üheteistaastasele tema haruldane juuksevärv veel pikka aega meeldida võiks.
Liz pöördus fotodest ära ja silmitses tuba. Voodi oli üles tegemata, kummutisahtlid lahti tõmmatud ja tühjad. Üllatavalt suures riidekapis rippusid vaid meesteriided. Paar kasti olid täis sokke ja aluspesu – tõenäoliselt oli need sinna pannud Roy naine.
Mälestused täitsid kogu ruumi. Need torkisid teda, kui Liz astus tagasi koridori ja suundus sealt tuppa, mis oli olnud tema oma. Mälestused tõid meelde asju, mida ta oli üritanud kõigest väest unustada.
Ta kuulis ema röökimist, hingas sisse alkoholilehka. Ta mäletas ridamisi tulnud ja läinud meeste madalaid hääli. Enamik ema „sõpradest” oli Lizi eest kõrvale hoidnud, kuid paar tükki olid silmitsenud teda ebamugavust tekitava pinevusega.
Liz astus tuppa, mis oli olnud tema oma. Seinavärv oli teistsugune. Luitunudkollane oli asendatud kahvatu lavendlitooniga. Kuigi seinad olid värskelt värvitud, olid põrandaliistud küll liivapaberiga puhastatud, kuid üle lakkimata. Üle koridori asuvas vannitoas oli põrand üles võetud ning nähtavad olid vineeritahvlid selle all. Tagapool oli Liz silmanud valatud vundamendile püstitatud sõrestikku. Nii palju pooleli jäänud ettevõtmisi, mis tekitasid tunde, nagu oleks vana ja lagunenud maja haavatud.
Seda kõike pole raske muuta, mõtles Liz. Tubli ehitaja ajaks siin mõne nädalaga kõik joonde. Või ehk tuleks vana maja lihtsalt lammutada.
Liz tõrjus sünged mõtted eemale. Ta oli olnud siin vaevalt tunni, kuid juba hakkas maja temast jagu saama. Ta pidi endale meelde tuletama, et tal on San Franciscos suurepärane elu. Töö, mida ta armastab, ilus kodu, imeline poeg. Ta oli lahkunud Fool’s Goldist üle kümne aasta tagasi. Ta oli nüüd hoopis teine inimene. Vanem. Tugevam. Suuteline paari mälestusega toime tulema. Ta ei kavatsenud siia ju igaveseks jääda. Ta teeb selgeks, mis toimub, toimetab tüdrukud sinna, kus nad elama hakkavad, või paneb nende asjad kokku ja viib nad enda juurde. Ainult paar nädalat, kinnitas Liz endale. Kõige rohkem kolm.
Allkorrusele suundudes kuulis Liz elevil hääli. Verandal kõlasid jooksusammud ja eesuks löödi pärani.
Lävel seisid kaks tüdrukut. Pikem ja vanem paistis olevat korraga hirmul ja tundvat kergendust, väiksem hoidis häbelikult tahapoole.
„Tädi Liz?” küsis neljateistaastane Melissa arglikult.
Liz naeratas tüdrukutele ja noogutas. „Tere. Loodan, et sellest pole midagi, et ma sisse tulin. Võti oli sealsamas, kus...”
Ülejäänu jäi välja ütlemata, sest mõlemad tüdrukud tormasid tema juurde ja kallistasid, nagu ei kavatseks enam kunagi lahti lasta.
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.
