valesti teinud.
Nad vahtisid pika minuti teineteisele otsa. Michelle võitles mälestustega. Headega, mõtles ta pahaselt. Nad olid Carlyga tuhandeid tunde koos veetnud, nad olid koos üles kasvanud.
Põrgusse see kõik, mõtles ta neid mõtteid peast peletades. Ta läks sihikindlalt ukse poole. Nagu võiski oodata, astus Carly kõrvale ja lasi ta mööda.
Võõrastemaja oli seestpoolt samamoodi muutunud nagu väljast. Rõõmsavärvilised kardinad olid uued, samuti kaminaümbris. Puitpõrand oli üle lihvitud, seinad värvitud ja restorani viiva koridori seinal oli kohutav kirikakarde maaling.
Kuid vastuvõtulaud oli sama ning Michelle klammerdus selle külge kui mitte füüsiliselt, siis vähemalt vaimselt. Tundes, kuidas pea hakkas ringi käima ja ruum õõtsuma ja keerlema, mõistis ta, et oli rumalus loota, et miski pole muutunud. Ta arvas, et naastes on kõik täpselt samasugune nagu lahkudes – kui ema kõrvale jätta. Et kui ta siseneb oma koju, on see samasugune, nagu polekski ta siit ära olnud. Nagu polekski sõjas käinud.
„Kas sa tunned end halvasti?“
Carly toetas teda, kui ta neid sõnu lausus. Ta käe liikudes helkles ta randmel kullast ripatsitega käevõru.
Michelle tundis seda väga hästi. Lapsena olid selle säravad ja liikuvad kullatükid teda hüpnotiseerinud. Vanemaks saades oli ta saanud teada iga ripatsiga kaasneva loo – ta oli mõelnud välja lood väikese kalakese ja tillukese kontsa kohta. See käevõru oli kuulunud ta emale ja oli üks vähestest ema puudutavatest headest mälestustest.
Nüüd kandis seda Carly.
Michelle ei tahtnud seda endale, kuid ei ta tahtnud ka sugugi, et Carly seda kannaks.
Temas pulbitses viha, mis podises ja pritsis keeva veena kuumale pannile. Ta tahtis haarata Carly hapra käsivarre ja rebida sellelt kuldketid. Ta tahtis purustada ja võtta ja teha haiget.
Ta hingas sügavalt sisse, nii nagu teda oli õpetatud. Kuigi ta ei uskunud ise posttraumaatilise stressi, oli talle öeldud, et ta kannatab selle all. Seega oli ta kuulanud nõustajate juttu, kui nood rääkisid, kuidas tuleb vältida stressi, püüda puhata ja korralikult süüa. Ta oli nad ära kuulanud ning noppinud nende jutust välja selle, millest ta arvas, et see võiks teda aidata.
Ta tegi hingamisharjutust sellepärast, et tal polnud võimalik midagi teha ning kogu ta keha oli valus. Siis luukas ta eemale, iga samm kõrvetav valu, pehmed koed protesteerivalt halamas.
Ta läks lühikest koridori mööda paremale, keeras ümber nurga ja seisatas ühe tähistamata ukse ees. Vähemalt üks asi, mis pole muutunud, mõtles ta, puudutades uksepiita, millele tehtud täkked märkisid ta kasvamist. Täkked lõppesid ootamatult ja mitte niivõrd sellepärast, et ta kasv oleks seisma jäänud, vaid sellepärast, et too mees, kes oli nii väga temast hoolinud, isa, kes oli teda armastanud, oli ära läinud.
Ta vajutas lingile, tal oli vajadus sisse pääseda. Vajadus olla kohas, kus saab olla omaette ja lakkuda haavu.
Uks oli lukus. Ta proovis uuesti ja tagus siis rusikaga kõvasti ja otsustavalt vastu ust.
Uks avanes, lävel seisis suurte silmadega teismeline tüdruk.
„Tere,“ ütles tüdruk, tedretähniline nina pisut kirtsus. „Külalistetoad on ülemisel korrusel. Need on eraruumid.“
„Ma tean, mis see on,“ ütles Michelle, avades esimest korda pärast võõrastemajja sisenemist suu.
„Kes see on, Brittany?“ hüüdis korteri tagaosast tüdrukuhääl.
„Ei tea.“ Teismeline keeras uuesti ukse poole, just nagu oodates, et Michelle lahkuks.
Michelle tahtis sisse minna, langeda voodile ja jääda magama. Sest kui tal õnnestus magada, siis uni parandas tema seisu.
Ta läks teismelisest mööda ja oleks nagu läbi peegli läinud.
Mitte miski polnud nii, nagu oleks pidanud olema. Ei seinad, vaibad, põrand ega mööbel. Kulunud ruuduline diivan oli läinud, selle asemel oli sinistes toonides diivan. Igal pool olid kirikakrad: vaasides, patjadel ja piltidel. Isegi kardinatel olid need pilkavad lilled. Kus polnud kirikakraid, olid kitsemurakad.
Ta vahtis uusi toole, köögilauda, mis ei tulnud talle tuttav ette, ja mänguasju. Nurgas oli nukumaja. Laial aknalaual kaisuloomad ja hunnik mänge.
Umbes kümneaastane tüdruk seisatas Michelle’i ees. Tüdruku silmad olid suured ja tumesinised, näol kartlik ilme. Tal oli käes iPod.
„Kes sa oled?“ küsis tüdruk ja ta suured silmad läksid veelgi suuremaks. „Ma tean,“ ütles ta, taganedes sammukese ja peaaegu võpatades. „Sa pead ära minema. Sa pead kohe ära minema!“
„Gabby!“ noomis šokeeritud teismeline.
Michelle taganes kähku toast, ignoreerides puusi valdavat agooniat, mis pani ta komistama. Kõik oli valesti. Liiga palju valu ja ruum kiskus kiiva. Ta ei saanud hingata, ei saanud aru, kus ta on. Just nagu oleks ta astunud oma teada kindlale pinnale, kuid avastanud end ikkagi kukkumast.
Ta lahkus nii kiiresti, kui sai – ta tundis, mida see temaga teeb; teadis, et peab selle eest hiljem maksma, kuid ei pööranud sellele tähelepanu. Sama teed tagasi, kust oli tulnud. Carly ootas hallis. Endiselt oma tütarlapselikes riietes ja Brenda käevõruga igati täiuslik. Michelle seisatas ta ees.
„Sa oled vallandatud,“ ütles ta kõrvetavale puusavalule vaatamata selge häälega.
Carly läks näost kaameks. „Mida? Sa ei saa seda teha.“
„Saan küll. Loodetavasti pole sa unustanud, et see on minu võõrastemaja. Sa oled vallandatud. Paki oma asjad kokku ja kao siit. Ma ei taha sind enam iial näha.“
Ta möödus Damarisest ja pigem koperdas, kui kõndis trepist alla auto juurde. Ta oli peaaegu minestamas valust, mis kaasnes vasaku jala autosse vedamisega, kuid sai sellega hakkama, käivitas siis mootori ja sõitis minema.
Pärast kahte järsku kurvi keeras ta auto tee äärde. Ta suust vallandusid valjud nuuksed. Ta käed värisesid ja külm tungis ta luudesse.
Pisaraid ei olnud – kõigest nuuksed ja teadmine, et see, et ta oli tulnud koju, ei tähendanud veel sugugi, et tal on koht, kuhu minna.
KOLMAS PEATÜKK
„Tänane päevaroog on variatsioon Marsala kanafileest veinikastmes,“ ütles Carly, naeratades akna all istuvale vanemale paarile. „Seened, värske maitseroheline ja Marsala kaste rigatoni-pastaga. See on üks mu lemmikroogadest.“
Naine, valged juuksed kuklale kinnitatud, naeratas. „Ma pole kindel, kas mu talje seda välja kannatab, aga kõlab isuäratavalt.“
Ta abikaasa noogutas. „Tõime oma veini kaasa. Ega teil pole ju midagi selle vastu?“
Carly heitis pilgu pudelile. Sildi vasakus ülemises nurgas oli kitsemurakakleeps, mis tähendas, et pudel oli ostetud saarelt.
„Muidugi mitte,“ kinnitas ta. „Korkimistasu ei ole. Kas soovite, et avan pudeli ja lasen sel hingata?“
Mehe
