Monroed ka tema, viies laste arvu seeläbi neljani.
Härra ja proua Monroe olid pühakud. Nad adopteerisid kolm poissi ja ühe tüdruku, kellest keegi polnud omavahel suguluses, ning kasvatasid neid kõiki, nagu nad oleksid üks suur perekond.
Kohe algusest peale oli Zach oma kinnise ja salapärase iseloomuga võitnud Sophie tähelepanu. Nii kaua, kui Sophie teda tundis, oli Zach olnud alati sõnaaher. Nagu täna tema kabinetiski, kui mees ühe õlaga vastu seina toetus ja lihtsalt seiras naist, silmad vidukil. Zach oli vaatleja ja teised võisid ainult oletada, mis tema peas toimus.
Sophie oli väga eeskujulikult kasvatatud: pühapäevased kirikus käimised, vanemate hoolikalt valitud suhtlusringkond ning koolis algusest lõpuni kõik A-d. Samas tundus tema elu igav ja tuim. Esimest korda Zachi nähes tõmbas Sophiet paratamatult kohe poisi poole.
Sophie ja Chelsea said mänguväljakul kohtudes kohe ühele lainele. Tüdrukuid sidus nende ühine kiindumus Beau Skeensi. Poiss kandis punkarisoengut. Punkarisoenguga tüübist midagi lahedamat ei olnud ning Sophie ja Chelsea itsitasid kiikede taga, kui nad vaatasid, kuidas Beau korvpalli mängis. Sellest hetkest alates olid nad lahutamatud.
Ja kui Sophie mõni aasta hiljem ühel pärastlõunal pärast kooli Chelsea juurde koju läks ja seal Zachi kohtas, leidis see paha poisi kultus endale järje. Zach istus Monroede laua taga, kulm kortsus, kuni Chelsea lõi teda käe pihta ja käskis tal naeratada, kuna see maja oli kõige parem koht, kus ta kunagi elab. Seejärel kutsus ta Zachi Dairy Dreami jäätisekokteilile.
Jah, Sophie armus sellesse poissi, kes paistis olevat vimma täis, kuid kes lasi ennast ära rääkida oma uuel ülemeelikul õel, et ta tuleks nendega topeltšokolaadikokteili jooma.
Kui Sophiet oli kasvatatud teiste inimeste arvamusest hoolima, siis Zachil oli täiesti ükskõik, mida teised arvasid. Teismelisena oli Sophie mõelnud, mida küll tema mustervanemad ütleksid, kui tütar laseks end lõdvaks ja mõtleks vaid sellele, mis teeks õnnelikuks teda, mitte kogu ülejäänud maailma. Chelsea oli mitu korda vihjanud, et Zach oleks Sophiele hea kaaslane ja vastupidi.
Pea kümme aastat oli möödunud ajast, kui Zach ja Sophie lõpetasid teineteise tagaajamise. Nad olid liikumas millegi imelise suunas, kuni nende ellu saabus ootamatu pööre. Sellest hetkest saadik oli Zach kohelnud naist kui katkuhaiget, justkui ei kannataks mees temaga ühes ruumis viibida. Zach oli pea kõik inimesed eemale tõrjunud ja ennast peaaegu surnuks töötanud… ja seda kõike pärast vanglast vabanemist.
Sophie otsustas liikuda edasi ja hoiduda edaspidi pahadest poistest, vaikivatest võrgutajatest ja sellest vastupandamatust tõmbest salapärase poole. Mõnda aega ei julgenud ta kohtamas käia, kuna kartis näidata järgmisele mehele oma riiete all peituvaid arme. Lõpuks naine mõistis, et armid ei kao kuhugi ja ta vajab seltsielu. Ta oli Martiniga käinud kuus kuud ja kui nad leidsid oma tihedate graafikute kõrvalt aega kohtuda, siis nad klappisid üsna hästi. Omavahelisest sobivusest enam ühendas neid sarnane minevik ja tõsiasi, et Sophie vanemad jumaldasid Martinit.
Viimasel ajal oli naine aga mõelnud, kas suhtes peaks äkki olema ka midagi enamat. Kas nende vahel peaks olema sädet… või midagigi?
Flynn hüppas diivanile ja tõmbas ennast Sophie kõrvale kerra.
„Suurepärane. Ma olen kassinaine,“ pomises ta ja võttis järgmise ampsu jäätist. „Ma suren vana ja üksildasena. Ja sina elad minust arvatavasti kauem.“
Sophie võttis ohates järgmise suutäie. Ta peaks Martinile helistama ja talle ütlema, et vennad mõtlevad pakkumise üle järele.
Zachi äkiline lahkumine ja Liami müügisoovile kindlaksjäämine ei andnud Sophiele mingit selget pilti, mis otsuse vennad võivad lõpuks vastu võtta.
Naise telefon helises kööki ununenud käekotis. Tavaliselt oleks ta seda eiranud, kuid praegu oli tal mitmeid uusi objekte ning teda teati kui täpset ja professionaalset maaklerit.
Lubades mõttes jäätisekarbile, et tuleb peagi tagasi, jooksis Sophie nii kiiresti, kui tema füüsis lubas, tõmbas kotist telefoni ja naeratas, kui nägi, kelle nimi ekraanil vilkus.
„Tere, Braxton,“ lausus Sophie.
„Tere, Sophie. On sul kiire?“
Telefon oli Braxtoni madalast hääletoonist tulvil. Monroe-vendadest oli tema rahusobitaja, lohutaja ja „tarkpea“. Braxton ja Liam olid Sophiele olnud alati vendade eest. Nad kohtlesid teda kui perekonnaliiget ja nendevaheline side oli palju tugevam kui Sophiel oma vanematega.
Ja siis oli muidugi Zach. Hoolimata vihast, mida Sophie mehe vastu tundis, oli seal alati ka suur ports ligitõmbavust. Pärast kõiki neid aastaid otsustas Sophie selle kui paratamatusega leppida.
Sophie viha ei olnud tingitud õnnetusest. Tema aastatepikkune vimm tulenes sellest, et mees oli tõrjunud eemale need, kes temast hoolisid ja kellel oli vaja sellest Zachiga seotud emotsioonide sasipuntrast vabaneda. Kas Zachi üldse huvitas, kuidas naisel on läinud pärast kõike seda, mis juhtus? Kas ta tahaks kuulda, kuidas Sophie on nutnud, vandunud ja asju lõhkunud, kui teda ei ole nägemas olnud?
Telefoni pihku surudes keskendus ta Braxtonile ja lükkas mõtted tema häirivast vennast tagasi oma alateadvusse.
„Ma söön parasjagu õhtust, milleks on rammus jäätis šokolaaditükkidega.“ Sophie läks tagasi diivani juurde. „Aga ma suudan väga osavalt mitut asja korraga teha.“
„Ma ei mõista, kuidas sa saad toituda rämpsust ja mitte juurde võtta.“
„Ma enne mõtleks, kui hakkaksin naise kaalust rääkima,“ hoiatas Sophie naerdes. „Ma eeldan, et sa ei helistanud, arutamaks minu kaalunumbrit või väärastunud arusaama õhtusöögist.“
„Jah.“ Braxton ohkas sügavalt ja selgelt. „Ma tahtsin tänase pärast vabandada. Ma tean, et sa püüdsid lihtsalt aidata.“
Visates jalad madalale diivanilauale, sättis Sophie ennast sügavamale diivaninurka. „Ma ei tea vist kedagi peale sinu, kes niimoodi teistega arvestaks. Ma panin sind ebamugavasse olukorda ja sina helistad mulle, et vabandada?“
„Sa lihtsalt andsid meile kogu vajaliku info, et me saaks teha, mida heaks arvame,“ ütles Braxton talle. „Ma olen tegelikult tänulik, et sa ei lasknud ennast takistada sellest, mida mina võiksin tunda. Ma vabandan hoopis Zachi ja Liami käitumise pärast.“
„Ma tean teie puhul väga hästi, millesse ma ennast segan. Liam juba saatis mulle vabandava sõnumi.“
„Ja Zach?“
Sophie naeris. „Ma arvan, et sa tead ise ka vastust.“
Kuigi tal ei olnud Zachi suhtes mingeid ootusi, tegi mehe tõrjuv käitumine Sophiele ikka veel haiget. Kas Zach tõesti arvas, et tema oli ainus, kes leinas? Mitte ainult Chelsea surm, vaid kõik see aastatepikkune tunnete allasurumine pidi ühel hetkel mehe murdma.
Kuid see ei olnud Sophie mure. Tema oli juba edasi liikunud.
„Ma olen loobunud olemast neile kahele vahemeheks,“ jätkas Braxton. „Kui nad tahavad kokkuleppele jõuda, siis peavad nad seda omavahel arutama.“
Sophie lausus, kulm kortsus: „Kui sina ei ole neile vahekohtunikuks, kuidas nad sinu arvates vestlevad, ilma et ei karjuks või üks neist minema ei tormaks?“
„Nad
