Jenna naeris, kummardus siis üle konsooli ja kallistas oma ema. „Ka mina armastan sind, emps. Aitäh.“
„Ma ei ole kohvi veel ostnud.“
See tänu polnud mõeldud joogi eest, kuid ema teadis seda niigi.
„Mul on hea meel, et sa kodus oled,“ ütles Beth SUVist välja ronides. „See on koht, kuhu sa kuulud. Tõelised inimesed elavad Texases, mitte Los Angeleses. Kõik need Hollywoodi tüübid.“ Ta tõmbas põlglikult ninaga. „Kas seal linnas mõnd normaalset ka on?“
„Mõned, kuid nad ei lähe õhtul kunagi välja.“ Jenna võttis ema käevangu. „Ka mul on hea meel, et ma kodus olen.“
Jenna ei suutnud päriselt vabaneda tundest, et tagasiminek oma kauplust vaatama oli nagu naasmine kuriteopaigale. Kuid seda tuli teha ja keegi, arvatavasti ta ise, pidi panema ta äriga algust tegema.
Sellest hoolimata, et paar nädalat oli kulutatud asjade valmispanekuks suurejoonelise avamise jaoks, ei suutnud ta end seda ikka veel uskuma panna, kui ta parkimisplatsile keeras ja oma renditud ruume silmitses.
Kolm kuud tagasi oli ta olnud Los Angeleses. Tema abikaasa oli jalutanud nende pisikesse vannituppa, kui ta oma hambaid oli pesnud, ja teatanud, et jätab ta teise naise pärast maha. Mees oli armunud ja lahkumas.
Mida Jenna kõige rohkem mäletas, oli seismine selles kokkusurutud ruumis ja imestamine, millal ta peaks sülitama. Millises punktis sedalaadi ülestunnistuses oli viisakas või oodatav, et ta valamu kohale kummardub, sülitab ja suud loputab?
Ta oli võimetu rääkima, suu hambapastat täis, seega seisis ta seal nagu idioot. Lõpuks oli Aaron väljunud, jättes ta vapustatult, emotsionaalselt purustatult seisma, hambapasta mööda lõuga alla tilkumas.
Hiljem olid nad rääkinud. Või pigem Aaron oli rääkinud, selgitades kõiki põhjusi, miks nende lahkuminek oli Jenna süü. Ta mõistis nüüd, et see oligi Aaronile iseloomulik. Kõige hea ja tugeva omistamine endale ja tema eneseusu süstemaatiline hävitamine. Välispidiselt oli ta puhas sarm, hea tõmmu välimus ja õdus naeratus. Seestpoolt aga saatan. Või vähemalt saatana käsilane.
Jenna oletas, et ta oleks võinud oma abielu eest võidelda, kuid osa temast oli tundnud kergendust, et tal on nüüd põhjus lahkuda. Seega oli ta kokku pakkinud kõik oma asjad ja naasnud Georgetowni, Texasesse.
Ta oli olnud segaduses, seega oli kojutulek täiesti loogiline. Nii palju, kui antud asjaoludel ükskõik mis loogiline saaks olla.
Ta oli tänulik, et ta vanemad polnud kunagi küsinud, miks ta ei proovinud mõnes restoranis tööd saada. Ta oli peaaegu kümme aastat olnud professionaalne kokk. See oli asi, mida ta tundis. Või oli olnud. Täna näis mis tahes toidu valmistamine võimatuna.
Oh, muidugi, ta suudaks midagi lihtsat kokku visata. Biskviitkook, tosinkond pastarooga, isuäratav tort, esmaklassiline ribi. Põhiroad. Kuid loominguline lähenemine? Uute maitsete väljatoomine ja nende segamine millekski nii heaks, et see oli peaaegu maagiline? See oli kaotatud.
Tundus, nagu oleks tema kulinaarne hing varastatud. Nii palju kui ta tahtiski Aaronit süüdistada – ja mees võiski selles varguses süüdi olla –, oli ta ise see, kes polnud valvel olnud ega kaitsnud seda, mis kõige rohkem tähendas. Ta oli lasknud Aaronil end sõimata, pilgata ja ta kõige paremad ideed mehe enda omaks kuulutada. Ta oli lasknud endal oma võimetes ja kujutlusvõimes kahtlema hakata ning nüüd oli ta lihtsalt keegi, kes oli kunagi osanud toitu valmistada.
Kes oli tapja, ei teadnud keegi. Mitte seda, et ta oleks tahtnud sellest rääkida või lasta inimestel endale kaasa tunda – ta ei tahtnud. Välispidiselt oli ta niisama hea, nagu ta alati oli olnud. Ta polnud oma tegelikke oskusi kaotanud. Kuid asi, mida ta kõige rohkem armastas – loomingulisuse säde –, oli kadunud. Ja ta ei teadnud, kuidas seda tagasi saada, veel vähem, kuidas oma probleemi kellelegi teisele sõnastada.
Jenna püüdis endale kinnitada, et äri avamine on suur seiklus. See oli tema uus saatus. Ta annab oma oskused teistele edasi, jagab rikkust, nii-öelda. Ja kui ta ei tahtnud seda inspiratsiooniks kasutada, siis oli tal kolmeaastane rendimaks, mille pärast muretseda. Kui ta ei suuda oma meeleolu eneseabiga kikki ajada, siis paneb hirm ta paika. Ükskõik, mis toimib.
Vähemalt asukoht oli suurepärane, mõtles ta, silmitsedes suuri aknaid ja klaasist eesust. Vanalinn oli Georgetowni hästi funktsioneeriv osa ja tema äri oli selle keskel. Tema ruumidest paremal asus lõngakauplus nimega „Ainult Utelt“. Vasakule jäi kindlustusagentuur ja selle taha ilusalong.
Vanalinn ise – terved read kandilisi majaplokke – oli kombinatsioon äri- ja müügipindadest mõnede elamukvartalitega. Seal olid restoranid, butiigid ja paar panka. Jalakäijate liiklus oli elav ja Jenna lootis, et ostuimpulss oli samuti osa igapäevaelust.
Kui ta auost väljus ja oma kauplust uuris, kinnitas ta endale, et suudab seda teha. Ta võib oma uues äris edu saavutada. Ta polnud kunagi olnud suur uskuja väitesse „teeskle seda, kuni hakkama saad“, aga võib-olla oli nüüd aeg uut filosoofiat avastada. Lõppude lõpuks, meeldigu see või mitte, oli ta äri avamisjärgus. Silt tuuakse kohale järgmise nädala algul. Tema inventari viimased saadetised saabuvad kaks päeva pärast seda. Siis oli tarvis kõik lihtsalt kohale panna ja uksed avada.
Ta ootab ära, kui hästi tal minema hakkab, enne kui kulutada raha reklaamile. „Köögiootused“ müüb kõrgekvaliteetset köögivarustust koos ajatundlike instruktsioonidega. Ta demonstreerib, pakub kokanduskursusi ja annab inimestele linnas võimaluse õppida professionaalsete kokkade saladusi. Lähedastes linnaosades ei paistnud seda laadi äril konkurentsi olevat.
Kui ta parajasti oma kauplusevõtit välja tõmbas, kuulis ta autoukse prantsatust. Ta pöördus ja nägi tumedapäist naist, kes tema poole tuli.
„Tere,“ hüüdis naine. „Jenna?“
„Jah. Sa oled kindlasti Violet.“
Nad olid telefonitsi rääkinud. Violet oli olnud üks peaaegu tosinast kandidaadist, kes helistas talle töökoha asjus, mida ta ajalehes oli kuulutanud. Potentsiaalsetest taotlejatest oli Violetil kõige rohkem kogemusi ning ta tundus olevat kõige vastuvõetavam.
Nüüd silmitses Jenna naise lühikesi turris juukseid, tumedat silmapliiatsijoont ja tihedaid ripsmeid. Violeti beeži pitsidega T-särki kattis sügavlilla vest. Tema seelik oli mitmekihiline ja samuti lilla. Tosinad kaelakeed rippusid mitmesuguses pikkuses, vasakul käsivarrel kõlksus samaväärne arv käevõrusid. Kostüümi täiendasid kõrgekontsalised pahkluuni ulatuvad saapad.
Violet paistis olevat kahekümnendate aastate keskel või lõpus. Tema pruunides silmades sädeles huumor ja uudishimu ning ta naeratus oli sõbralik.
„Suurepärane asukoht,“ märkis Violet, kuni Jenna uksega maadles. „Väga hea ümbruskond. Jalakäijaid astub palju sisse. Eriti kui valmistatakse toitu. Inimesed järgnevad selle lõhnale.“
Nad läksid sisse. Jenna pani tuled põlema ja vaatas siis selles kaoses ringi.
Ta nägi riiuleid seinte ääres ja vabalt seisvaid restiraame pearuumi keskel. Ühes küljes säras äsja paigaldatud köögikomplekt. Laud kassaaparaadi jaoks oli paigas. Kastid olid kuhjatud peaaegu viie jala kõrguseni. Nende lahtipakkimine võtab päevi.
Sõna „heidutav“ poleks suutnud tema tunnet isegi kirjeldama hakata, kuid Jenna ei hoolinud. Raske töö
