sõnas Violet ringi kõndides. „Kõrged laed on suurepärased. Mõnel selle ümbruse kohtadest on teine korrus, seega on laed madalamad.“ Ta suundus köögialale, pani käekoti käest ja sikutas oma varrukaid. Kui ta pitsi ülespoole tõmbas, märkas Jenna tema randme siseküljel lillede tätoveeringut.
Violet polnud midagi taolist, nagu Jenna oli kujutlenud. Ta oli vaimusilmas näinud kedagi vanemat. Kedagi... konservatiivsemat. Kuid Violetil oli energiat ja köitev naeratus. See haldjalik želeega töödeldud moodne soeng sobis talle, samuti gootidest inspireeritud meik. Violet nägi välja niihästi lõbus kui ka ligipääsetav.
Kümme aastat töötamist restorani köökides oli Jennat õpetanud oma sisetunnet usaldama, kui oli tegemist kellegi palkamisega. Kogu oma pideva ütlemise juures, et Jenna ei tea, millest ta räägib, oli ka Aaron tema sisetunnet kuulanud.
„Kas sulle meeldib inimestega töötada?“ küsis Jenna.
Ta teadis, et tema jaoks on see kõige raskem valdkond. Ta oli harjunud olema lava taga, mitte tegelema maja esiküljega. Tellimine, organiseerimine, surve all töötamine – see kõik oli lihtne. Kuid tülitavate klientide ees naeratamine? Mitte nii väga.
„Enamasti küll,“ vastas Violet naerdes. „Ma arvan, et erinevus seesuguse koha ja ütleme, superkaubamaja vahel on firmatoode. Sa lähed müügiketti kindlate ootustega. Mõnikord on see hind või käepärasus. Kuid sinu kauplusse erilise käigu tegemine nõuab veidi rohkem kindlat soovi. Kliendid peavad tahtma siia tulla.“
Ta libistas kätega üle roostevabast terasest lettide pliidi kõrval.
„Ma arvan, et edu võti on pakkuda klientidele seda, mida nad kusagilt mujalt ei saa. Mitte ainult erinevaid tooteid, vaid ka isiklikku teenindust. Sa pead panema nad tahtma tagasi tulla.“ Violet naeratas jälle, silmades tantsisklemas vaimustus. „Ma armastan head väljakutset.“
„See on hea, sest seda tuleb meil siin küllaga.“
Violet vaatas talle otsa. „Võib-olla mitte. Kus on võistlus? Ma ei usu, et siin piirkonnas oleks ühtki teist taolist kohta, aga ma ei teinud uurimistööd.“
Jenna silmitses teda. Uurimistööd? Ta andis endast parima, et mitte võpatada. Täiesti õige. Sest enamikul inimestest oli plaan, kui nad kaupluse avasid. Nad kontrollisid põhjalikult piirkonda, kirjutasid arve, töötasid kasumi ja kahjumi kallal. Asjad, mida Jenna oleks teinud, kui ta oleks avanud restorani.
„Me kavatseme siin pakkuda midagi ainulaadset,“ ütles Jenna. „Ümbruskonnale see meeldib.“
„On sul varem mõnd väikemüügikauplust olnud?“ küsis Violet.
„Ei ole. Ma olin peakoka abi.“
„Oh, vau. See on suurepärane.“ Violet liikus avatud alale kraanikausi ees ja ajas käed laiali. „Me võiksime siia seada toiduvalmistamise kohad. Inimestele meeldib oma käsi mustaks teha. Selle suure ahju ja kuue põletiga võivad nad kõik koos keeta ja küpsetada. Inimesed oleksid valmis tapma, et saada tõelisi näpunäiteid kelleltki sinutaoliselt.“
Jenna raputas pead. „Ma ei kavatsenud lasta klientidel toitu valmistada. Ma hakkan tegema demonstratsioone. Näitama tehnikaid erinevate roogade jaoks.“
Violeti käsivarred vajusid küljele. „Ka see oleks hea,“ ütles ta märgatavalt väiksema entusiasmiga. „Kas sa teed road enne valmis, nii et nad saavad neid maitsta?“
„Muidugi.“
„See on tore.“ Violet läks kastide juurde ja luges silte. „Nii et sa ei ole kunagi varem ühtki poodi pidanud?“
„Ei.“
Violet hammustas alahuult. „Kas sa palkad juhataja?“
„Mina olen juhataja. Vähemalt praeguseks.“ Jenna ajas õlad sirgu. Oli aeg intervjuuga pihta hakata. „Ma otsin kedagi, kes töötaks täisajaga minuga koos. Oleme avatud kuus päeva nädalas. Ma eelistaksin, et sa võtaksid oma teise vaba päeva ajavahemikus esmapäevast neljapäevani. Oletan, et reede ja laupäev on kõige kiiremad. Kavatsen pakkuda teist laadi kokanduskursusi. Klassikalised retseptid, lihtne teha, aga toitu saab külmutada ja serveerida päevi või nädalaid hiljem.“
Asi, mida ta saaks isegi magades teha.
Osa temast soovis, et ta saaks veidi eksperimenteerida. Lasta klientidel end komponentidega üllatada ja tulla siis millegagi lennult välja. Ta võiks...
Tahtmatult meenus talle eksperimenteerimine leivapudinguga pigem eelroa kui magustoiduna. Kasutades suhkru asemel vürtsikaid maitseid tšillit ja vürtse. Aaron oli ühe proovidest endale krabanud veel enne, kui ta seda ise maitsta jõudis. Ta oli hammustanud suutäie ja selle kiiresti pihku sülitanud.
Siis oli ta teda seljale patsutanud ja öelnud: „See on hea, et sa proovid.“
Otsekui oleks ta laps, kes on teinud mudapiruka. Laps, kel on õppimisega raskusi ja kes vajab palju kiitust.
Ta ei teadnud, mis oli olnud halvem – kas see, et ülejäänud köögipersonal pealt vaatas, või fakt, et kui ta oma loomingut hiljem maitses, oli see olnud imehea. Kuid ta polnud usaldanud end piisavalt, et anda seda kellelegi teisele proovida.
Ei. Ta ei hakka enam niipea eksperimenteerima. Selle mõtte reaalsus tegi ta kurvaks. Ei, kurbus polnud õige sõna. See murdis ta südame.
„Ma tahan kedagi, kes suudab kiiresti juhatajakohale kasvada,“ ütles ta, enne kui end peatada jõudis.
„Ma oleksin sellest huvitatud,“ lausus Violet, tundudes informatsiooniga rahul olevat.
Jenna surus huuled kokku. Kui ta kauplust enam ei juhi, on tal käes palju aega. Aega välja nuputada, kuidas leida seda kaotatud osa iseendast.
Violet vaatas ringi. „Kas sa kavatsed toiduaineid ise müüa? Mitmesuguseid komponente?“
„Ei, miks?“
„Sa vajad midagi, mida inimesed saaksid osta. Kas mingit riistapuud või kastrulit. Kööginõud ei lähe katki ega moest välja. Kui sa ei paku klientidele põhjust osta, siis nad ei osta. Nad tulevad sisse, võtavad retseptid ja näpunäited ning lahkuvad. See tähendab, et sulle ei tule mingit raha.“
„Saan aru.“ Jenna polnud seda osa veel läbi mõelnud. „Ma mõtlen midagi välja. Võib-olla võtan kursuste eest tasu. Miks sa ei võiks mulle oma praegusest tööst rääkida?“
Viisteist minutit hiljem oli Violet oma töökogemuse läbi võtnud. Tal oli kaks soovituskirja ja tema ümber valitses õdus atmosfäär. Jenna teadis, et tema enda olemus kaldus spektri lõppu kontrollfriigi poole. Violet näis olevat kena tasakaalustaja.
„Miks sa otsid muutust?“ küsis Jenna.
„Mulle meeldib see, mida ma teen,“ vastas Violet. „Kuid korporatiivne Ameerika ei ole minu asi. Tahan olla osa kogukonnast. Olen Austinis olnud paar aastat, kuid tunnen ikka veel, nagu koliksin alles sisse.“ Ta viipas riiulite poole. „Sellest tuleb väljakutse ja just seda ma otsin. Kui oled kindel võimaluses, et mind juhatajakoha saamisel arvestatakse, olen ma huvitatud.“
Jenna tundis kergendust. Ta oli Violeti soovitusi juba vaadanud ja talle avaldas muljet, mida naisest oli räägitud.
