hingas sügavalt sisse, kuulates ema juttu Bertie leitud käsitsi tehtud nukust.
„Ema, Tanya tabati täna hommikul Jerryle meie poe kaupa müümast.”
Bonnie jäi vait. „See pole võimalik,” ütles ta täiesti rabatult. „Ma ei usu seda.”
Nina pani vastu vajadusele juhtida ema tähelepanu sellele, et tema mitteuskumine ongi just peamine probleem.
„Just sellepärast tahangi ma töövestlused ise läbi viia. Või siis lase seda vähemalt Bertiel teha.”
„Oled sa kindel, et ta ei müünud oma asju?” küsis Bonnie. „Minu arust oli ta nii tore tüdruk. Mulle ei meeldi sugugi mõte, et ta midagi sellist tegi.”
„Minule samuti mitte. Sa saad ju aru, et see tähendab seda, et pood on kinni.” Jälle.
Järgnes vaikus. „Kas tahad, et me tuleme tagasi? Me võiksime paari päeva pärast kohal olla.”
„Pole vaja. Küll ma kellegi leian.”
Nina teadis, et kui ta ema paluks, tuleks too koju ja oleks poes seni, kuni nad kellegi leiavad. Aga siis tunneks Nina süümepiinu – nagu praegu. Ja ta ei saanud sugugi aru, miks see nii on.
„Kullake, sul on liiga suur koorem kanda.”
Nina avas suu, kuid sulges selle uuesti. Just täpselt. Ja peamiselt sellepärast, et kedagi teist pole siin seda tegemas. „Ema, pole midagi. Aga poodi on vaja sellist inimest, kel oleks vastutustunnet ja kes ei varastaks.”
„Sul on õigus. Sellist inimest on vaja jah, aga ma olen kindel, et sa leiad sellise.”
„Leian muidugi. Kas sa katuse asjus helistasid? Kas seda tullakse parandama?”
„Helistasin.” Ema hääles oli võidukas noot. „See asi on korras.”
„Tore. Tänan.”
„Pole tänu väärt. Ma armastan sind, kullake.”
„Mina sind ka.”
„Helistan sulle paari päeva pärast. Selleks ajaks peaks juba teada olema, millal me koju jõuame. Nägemiseni.”
Nina kuulis klõpsatust ja mõistis, et ema oli kõne lõpetanud. Enne kottide täitmise juurde naasmist helistas ta ajalehetoimetusse.
„Tere, Ellen, Nina Wentworth siin.”
Ellen pugistas naerda. „Luba ma pakun: sul on vaja kedagi, kes su antiigiäris töötaks. Mul on viimase kuulutuse tekst alles – ja see on sama mis kõigil eelmistel. Kas panen lehte?”
Nina vaatas taas aknast välja. Vihmapilved lähenesid. Ta nägi killukest lahte ja mõtles, kuhu ta küll välja jõuaks, kui nüüd kohe laevale istuks.
„See oleks tõesti tore,” ütles ta hoopis. „Suur tänu, Ellen.”
„Tead, Nina, ära lase emal poodi inimesi palgata.”
Nina surus telefoni tugevamalt pihku. „Jah, tean seda.”
Nina vahtis kastis olevaid asju. Küünlajalad olid hõbedast ja isegi midagi väärt. Kastis oli ka ehteid ja nii mõnedki neist kividega. Maal oli odav reproduktsioon ja vähem väärt kui selle raam, aga ikkagi...
Jerry noogutas teda vaadates. „Mõtlesin just sama,” ütles ta. „Kuidas on küll võimalik, et tüdruk, kel on nii palju nutti, et ta teab, mida varastada, tuleb kraamiga siia? Miks ta ei sõitnud üle silla Seattle’isse? Nelikümmend minutit sõitu ja ta oleks saanud raha peo peale ning võinud oma teed minna.”
„Just selle peale ma mõtlesingi,” tunnistas Nina. „Aga mul on hea meel, et ta oli nii kärsitu. Kas Sam Payton astus läbi?”
„Jah. Tegi pildid. Ütles, et tal on vaja teada küünlajalgade väärtust.” Priske kiilaspäine kuuekümnendates eluaastates Jerry noogutas mõistvalt. „Kui üle viie tuhande, siis on preili Tanya saanud hakkama tõsise kuriteoga. Kui talle maksimaalne karistus määratakse, tähendab see kümme aastat vangis ja kakskümmend tuhat trahvi.”
„Sa tead neist asjadest hämmastavalt palju.”
„Minu äris on vaja sedasorti asjadega kursis olla.”
Nina võttis kasti sülle. „Ma pean vist Samile helistama? Ja tema ütleb, et ma ei saa neid asju enne müüki panna, kui Tanya kohta on otsus langetatud?”
„Ma poleks sugugi üllatunud,” tõdes Jerry.
See veel puudus. Nii et nüüd on ainsad vähegi väärt asjad aresti alla pandud. Ta suundus ukse poole. „Tänan, Jerry.”
„Pole tänu väärt. Võta tööle usaldusväärsemad inimesed.”
„Annan endast parima.”
Jerry vajutas lukunupule, et Nina saaks väljuda.
Nina avas väikses parklas seisva auto pagasiluugi. Juhiukse poole minnes tundis ta esimesi vihmapiisku.
Kuigi ta kodu oli üsna lähedal, tuleb sõita poe juurest läbi ja panna uksele silt, mis ütleb, et pood on mõned päevad kinni. Samuti peaks vaatama, mis veel kadunud on. See ei pruukinud ju Tanyal sugugi esimene kord olla. Järgmisel päeval tuleb rääkida Samiga ja välja uurida, milles ta endist töötajat süüdistatakse.
Nina käivitas auto ja keeras lahe poole. Nende pere antiigiäri polnud küll eriti peen, kuid selle asukoht oli super – otse väikese ranna ääres. Suvel käis poes palju turiste, mis aitas äril nigelamad talvekuud üle elada. Kuid praegusel aastaajal...
Ja siis juhtus ühekorraga kaks asja. Vihma hakkas lausa kallama ja auto mootor suri välja. Täiesti.
Teadmata, mida teha, keeras Nina auto enne tee veerde, kui see päris seisma jäi. Pannud autole käigu sisse, üritas ta seda uuesti käivitada. Mootor turtsatas, kuid ei käivitunud. Kütust oli – paak oli poolenisti täis. Mis pagan küll...?
Ta ei teadnud autodest mitte midagi muud kui seda, kuidas kütust võtta ja kuhu auto remonti viia. Ta oli täielikus plindris.
Ta heitis pilgu särgile. „Sa vedasid mind alt, Betty.”
Multikatüdruk vaikis.
Nina võttis mobiiltelefoni, kuid märkas, et on piirkonnas, kus levi ei ole. Üsnagi eraldatud asukoha ja mägise maastiku tõttu oli saare mobiililevis auke.
Niipalju siis mõnele sõbrale või remondimees Mike’ile helistamisest. Mike viiks ta küll koju, kuid ta pole ju ikkagi selgeltnägija.
Ta pea vajus vastu istet ja ta üritas end veenda, et jalutuskäik külmas vihmas ei tapa teda ära. Tuleb vaid jõuda sellisesse kohta, kus on taas levi. Ja koju jõudes saab vanni ja klaasi veini. Aga ratsionaalne mõtlemine ei aidanud sugugi, tal oli ikkagi tahtmine röökida või nutma puhkeda. Või anda vähemalt kordki see probleem kellelegi teisele lahendada. Aga kedagi teist ei ole, ta peab ise hakkama saama.
Ta
