on graniidist töötasapinnad ja ööpäev läbi uksehoidja.
Jabur, mõtles Nina, langetades pilgu kulunud pruunile vaibale, mis oli vähemalt viisteist aastat vana. Tegu on ju Blackberry saarega, kus kullerid jätsid pakid lävele.
Ta tajus, et Dylan oli puhas ja lõhnas hästi. Dylan nägi parem välja. Dylan oli oma unistusi järgides saarelt lahkunud ja oli nüüd edukas ja õnnelik arst. Tema elu käib aga sissekäidud rada mööda ja ta ei osanudki päris täpselt öelda, kuidas see oli juhtunud. Kuidas küll on sellest kümme aastat möödas? Kuidas see on nii läinud, et tema ei üritanudki siit ära minna? Kas süüdi oli olukord või tema ise? Tal oli kahtlane tunne, et tema ise.
„Aeg on hiline,” ütles ta äkki püsti tõustes.
Dylan oli hetke jahmunud ilmega, kuid pani siis veiniklaasi käest ja tõusis samuti püsti. „Muidugi. Oli tore sind näha.”
„Sind samuti. Tänan, et mu koju tõid. Olen selle eest tõesti väga tänulik.”
„Pole tänu väärt.”
Nina saatis ta uksele, pobises viisakad hüvastijätusõnad ja pani ukse Dylani taga kinni. Üksi jäädes istus ta uuesti diivanile ja vajus kössi. Ta mõtles kibestunult, et tema elu oli ikka täielik katastroof. Või kui mitte just katastroof, siis vähemalt haletsusväärne, mis on vast veelgi hullem.
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.
