ju sulle ütlesin, et tulin Vargamäele sunnitööle.”
„Tahad siis sina hakata vana kadunud sauna Madise tööd jätkama?”
„Kui õige katsuks,” vastas Indrek nagu naljatades ja lisas seletuseks: „Selleks ma ju need pikad kummsäärikudki kaasa võtsin.”
Isa ei vastanud selle peale hulgal ajal sõnagi. Viimaks lausus ta nagu endamisi:
„Ei minu vanainimese pea saa selle ilma asjust enam midagi aru. Mis ütleks küll Hundipalu Tiit, kui ta sinu sõnu kuuleks, sest tema oli just see, kes andis hoogu takka, et ma laseks su minna esteks kirjutaja juurde, siis linna. Ja nüüd tuled sa ise tagasi, tahad tulla kadunud sauna Madise asemele. Või tulevad kõik tagasi, kui nad saavad vanemaks?”
„Võib-olla tulevad kõik,” ütles Indrek.
„Nii et Andreski oleks tulnd, kui jumal oleks talle päivi and?” küsis isa.
„Kes teab, ehk oleks ka tema tulnud,” arvas Indrek. „ Sest inimesega on nagu metsloomagagi: jookseb mis jookseb, vanasse paika tuleb ikka tagasi.”
„Aga minu isa ütles ikka, et murdjad ei tule tagasi, iseasi, kui neil on pesa,” vaidles vana Andres vastu. „Ilves, raip, pistvat kas või mitukümmend versta otseteed edasi. Samuti ka nugis.”
„Joosku kas või sajad ja tuhanded verstad,” rääkis Indrek pooleldi nagu naljatades, „aga tagasi tuleb ta ikka; või kui ei tule tema, siis tulevad ta pojad, sest maailm on ümarik ja meie kõik oleme ainult eksijad, kes teeme väiksemaid või suuremaid ringe. Öeldakse isegi, et terved rahvad pöörduvad vanasse paika tagasi: tulevad jälle kord kivistest linnadest emakese-maalapi juurde.”
„Aga küll on see hull, et kõik esimese õhinaga plehku panevad,” kurtis isa. „Seal on see minu viimne võsu Sasski. Küll mina temale rääkisin ja südame peale panin, et ta tuleks ja jääks Vargamäele, võtaks kõik oma kätte, mis siin on aga ei – ei taha. Ennem mässab ta mööda maailma või ja munadega, vasika- ja rebasenahkadega. Ja mul ei jäänd midagi muud üle, kui pidin selle teise Sassi kutsuma, kes tegi inimestele kiriku juures puusärke, kappe ja kummuteid. Kutsusin Mareti mehe, selle vigase jalaga, ja andsin Vargamäe tema kätte, nii et kui kaon mina siit, siis kaob ka minu nimi. Veri jääb, nimi mitte. Aga Mareti Sass elab ka Vargamäel, nagu teeks ta inimestele kiriku juures puusärke: ta küsib hommikust õhtuni, kui midagi tegema hakkab, et mis see sisse toob. Puusärgi vastu ei ole inimesel armastust, isegi siis mitte, kui tal on vigane jalg, nagu Sassil, ja sellepärast arvab ta, et ega Vargamäedki pole vaja armastada. Tema armastab veel põldu ja arumaad, mitte aga sood ja raba. Mina katsun talle küll seletada ja öelda, et, kulla mees ja kallis väimeespoeg, ära armasta sood ja raba, vaid seda, mis soost ja rabast saab teha. See on niisama nagu puusärgiga: inimene pelgab küll teda, mitte aga lauda, millest puusärk tehtud. Aga usu, poeg, ma räägin talle, nagu oleks seinad tal kõrvaks. Sest tema ütleb, et tema ei pelga puusärki ega armasta lauda, vaid himustab raha, mis puusärgi eest makstakse. No mis sa teed niisukese inimesega Vargamäel.”
Kui olid küllalt jutelnud, tahtis Indrek teada, kus lakaotsal isa oli kadunud Madise mättalabidat näinud, ja läks tõi selle sealt maha. Aga lähemalt silmitsedes selgus, et endine kõva kasepuu oli kõdunenud ja labida tera üleni läbi roostetunud.
„Nõnda on nende endiste aegade ja asjadega,”lausus isa, seistes Indreku ees. „Läbi!”
Ja äkki esimest korda täna pani Indrek oma isa õieti tähele: kössivajunult, kokkutõmbunult, põlved könksus, seisis ta sauna ees, nagu oleks ta siin olude kohaselt väiksemaks kasvanud. Riided näisid liiga pikkadena ja lotendasid laialt keha ümber. Kael peenike ja nagu kössi tõmbunud õlgade vahele. Käed oma kangete sõrmeköntidega ebaloomulikult suured, käsivarred pikad, nagu oleks pidanud endisest Mäe Andresest saama ahvi sugulane, kui ta elaks küllalt kaua. Silmad olid väikeseks jäänud, aga neis helkis veel seda paindumatut terashalli, mille ta toonud siia ühes oma esimese naise Krõõdaga. Näonahk peaaegu tuhakarva ja kümmetpidi kortsus, kuid juustes ikka veel endist värvi.
„Kust mina küll labidaid saan?” arutas Indrek ja murdis sauna Madise oma küljest ühe kõdunenud tüki teise järele lahti.
„Küll Sass labidaid muretseb, kui aga sinust kraavikaevaja saab,” ütles isa. „Ei taha sina ise tema jutule minna, siis võiks mina seda teha. Ja kas mättalabidast on nii väga lugugi, võiksid ju esteks vana kraavide puhastamisega algust teha.”
Nõnda siis läkski isa varsti kepi najal mööda mäge üles pere poole, kuna Indrek jäi üksi sauna juurde. Tema tundis end peaaegu pidalitõbisena, kes peab tervetest eemale hoiduma, kui tal on veel põrmugi säilinud ausust ja korralikkust. Iseasi, kui pidalitõbi pureb ka kellegi hinge, mitte ainult keha, siis ei hooli ta enam millestki, vaid nakatab terveid pahemale ja paremale poole.
Muidugi, isa sai perest labidad – kaks labidat, aga mättalabidas puudus, see lubati muretseda kas või hommispäev, kui seda peaks tingimata vaja olema. Aga pere Sassil oli Indrekule hoopis teissugune ettepanek, hoopis parem ja tulusam, nagu tema arvas. Indrek hakaku põllul suuri kive maa seest välja kaevama, sest Sass tahab need tükkideks lõhkuda ja neist ehitada karjatallid – nimelt tallid, mitte laudad. Mõisad on tükeldatud ja nende tallid lõhutakse maha, veetakse laiali, nüüd olla aeg meil enestel hakata kivitalle ehitama – kivitalle ja kiviaedu, mis oleksid igavesed.
Nõnda oli Sassi arvamus. Aga Indrek jäi oma mõttele truuks: tema tahtis minna sohu kraavi kaevama, kus maa pehmem ja vesi lähedam, inimesed aga kaugemal, kelle eest ta linnast põgenenud. Ta katsus iseendagi eest põgeneda ja arvas, et see õnnestub tal kergemini soomudas kui põllumullas.
Järgmisel hommikul võttis ta labidad selga ja läks varakult sohu. Isa tuli sauna otsa vaatama, seistes kepi najal, ja küsis temalt järele hüüdes, et kuidas jääb lõunaga. Aga Indrek vastas, et tema pistnud tüki leiba tasku ja sellepärast pole vaja lõuna eest muretseda.
„Kui kõht tühjaks läheb, eks sa tule siis koju!” hüüdis isa, „ega sa palgaline ole, et pead päevast kinni pidama.” Aga vaevalt kuulis Indrek neid sõnu. Pealegi tuli isal endalgi rääkides meelde, et Indrek oli ju ennast nimetanud sunnitööliseks. Nõnda siis oligi ehk kõige parem, kui ta isa viimaseid sõnu ei kuulnud.
Ometi ei uskunud see, et poeg jääks esimesel päeval kohe õhtuni sohu. Juba kella kolme, nelja paiku hakkas ta teda ootama ja viie, kuue ajal kaotas sedavõrd kannatuse, et läks talle sohu järele, nagu kardaks ta temaga mingit õnnetust.
Aga Indrekul polnud kogu päev mingit õnnetust olnud. Tema oli sattunud esmalt sellele kraavile, mis jooksis välja-äärega rööbiti, ja oli näinud tema sisselangenud kaldal laia ladvaga kaski ja kuuski. „Nende ladvad peavad teravaks muutuma, nagu nad olid ükskord,” oli Indrek ütelnud iseendale, ja siinsamas lõigi ta ühe labida maa sisse püsti ning hakkas teisega tööle – hakkas aastakümnete muda vanast kraavisängist välja pilduma. Mis teda kõige rohkem üllatas, oli see, et labidas ulatus teraga mõnes paigas kõva maani – kivirähani ja saueni.
„Eks sa näe hullu, mõnes kohas juba põhi väljas,” imestus ka isa, kui oli jõudnud kraavimehe juurde. „Kui sauna Madis siin kord kraavi kaevas, polnd peale pehme turba midagi leida.”
„Tähendab põhi on tõusnud või pind langenud” arvas Indrek.
„Küllap see pind ikka vist on langenud,” rääkis isa. „Turvas on mädanema hakand, temast on muld saand, maa hakkab kõvaks minema. Kui veel kord kraavid lahti saaksid, siis vaata, et ongi kõik puhtkõva arumaa. Ja tead, mis mina sulle, Indrek, ütlen: kui juba siin põhi välja
