te ikka teate, mida teete?“ küsis Isabel. „Kas te viga ei saa? Kas peaksin kiirabi välja kutsuma?“
Mees pöördus tema poole. Consuelo mitte. Ühel hetkel seisis mees püsti, järgmisel oli juba pikali maas ja Consuelo jalg ta kõril.
„Äpu,“ ütles Consuelo kiivrit peast võttes. Ta saatis ohvrile kurja pilgu. „Kas sa missioonil oled ka nii loll?“
„Tavaliselt mitte.“
Consuelo andis talle käe. Mees võttis ta käest ja Consuelo tõmbas ta püsti. Siis pöördus Consuelo Isabeli poole.
„Tänan. Olen sulle võlgu.“
„Mul polnud kavas teid segada,“ ütles Isabel. „Sina oled nii väike ja tema nii...“
Mees võttis kiivri peast ja pöördus Isabeli poole. Isabel tundis, kuidas suu muutus kuivaks, mis oli palju parem reaktsioon kui ühtäkki sisimas tunda andev võbelus. Tal oli tunne, et ta tõmbus näost kas kahvatuks või punaseks ja lootis õigupoolest, et kahvatuks. See tekitaks vähem piinlikkust.
Mees – meeter kaheksakümmend sentimeetrit T-särgis ja dressides lihaseid – oli sama nägus, nagu Isabel mäletas. Mehe silmad olid sama tumedad, juuksed sama paksud. Neliteist aastat eemalolekut olid kindlasti Ford Hendrixit sisimas muutnud, kuid välimuselt nägi ta välja parem kui iial varem.
Isabel mäletas ikka veel, kuidas Ford seisis ta vanematekodu elutoas ja rääkis õega. Isabelil kästi oma toas olla, kuid tema hiilis sealt välja, et pealt kuulata. Ta mäletas, kuidas kükitas hallis ja nuttis, kui mees, keda ta armastas nii väga, nagu ta neljateistaastane süda oskas, küsis õelt, miks too teda pettis ja kas ta armastab tõesti Leonardit.
Ka Maeve nuttis ja vabandas, kuid kinnitas, et kõik see on tõsi. Et ta teeb Fordiga lõpu ja et oleks pidanud seda juba mõne aja eest tegema. Kuna pulmad pidid toimuma vähem kui kümne päeva pärast, oli Isabel sama meelt. Nad tülitsesid veel tükk aega – Ford karjus Maeve’i peale – ja siis läks Ford minema.
Isabel jooksis talle järele ja anus, et ta ei läheks ära. Ford ei pööranud talle aga vähimatki tähelepanu. Kaks päeva hiljem astus ta mereväkke ja lahkus Fool’s Goldist. Isabel kuulutas oma armastust lõputus kirjaderodus, kuid polnud teda pärast seda, kuni selle hetkeni näost näkku näinud.
Ja Ford polnud tema kirjadele vastanud. Mitte ühelegi.
„Tere, Ford,“ ütles Isabel.
„Tere, Isabel.“
Consuelo vahtis otsa ühele ja siis teisele. „Nonii,“ ütles ta lõpuks. „Ma tajun pinget. Mina lasen siit jalga.“
Isabel raputas pead, just nagu üritades aju selgemaks saada. „Pinget ei ole. Mina olen pingevaba. Ma olen sisuliselt nuudel.“ Ta surus huuled kokku. Öelda midagi nii nõmedat! Nuudel?
Consuelo saatis talle pilgu, millest võis välja lugeda, et Isabel peaks end psühhiaatriahaiglas arvele võtma, haaras mattide kõrvalt virnast kaks käterätikut, viskas ühe Fordile, ja marssis minema.
Ford pühkis nägu ja heitis siis rätiku õlale. „Mis sind siia toob?“
Väga hea küsimus. „Leidsin, et me peaksime rääkima. Võttes arvesse meie uut elukorraldust.“
Üks tume kulm kerkis. „Elukorraldust?“
„Jah. Eelmisest nädalast saadik üürid sa mu vanemate garaaži peal korterit. Ma pole näinud sind tulemas ega minemas ja mõtlesin, et võib-olla üritad mind vältida.“
Ta hingas sügavalt sisse. „Olen paariks kuuks tagasi Fool’s Goldis ja juhin vanemate pruudirõivaäri, sel ajal kui nemad reisivad. Nad tahavad selle maha müüa ja mina aitan neil kaubavaliku ja võib-olla ka interjööri tänapäevasemaks muuta. Kuna ma olen siin vaid ajutiselt ja nemad on ümbermaailmareisil, oli loogiline, et elan nende majas. Nii et ma hoian ka nagu majal silma peal.“
Ja kuna majal silma peal hoida kõlas paremini kui olla kahekümne kaheksa aastane ja kolida tagasi vanematekoju.
„Nad rääkisid, et üürisid garaažipealse korteri välja, kuid ei öelnud, kellele. Sain just teada, et see oled sina, mis on tore, sest sina pole ju sarimõrtsukas ja ma ei tahaks sugugi elada samas majas sarimõrtsukaga.“
Teine kulm kerkis, nii et Fordi teatavat huvi ilmutanud ilme asendus segadusega. Ilmselt tuleks iva juurde asuda.
„Püüan öelda seda, et ma pole enam neljateistaastane. Ma pole enam too pöörane plika, kes kinnitas, et on sinusse armunud. Ma olen eluga edasi läinud ja sa ei pea mind kartma.“
Fordi kulmud langesid normaalasendisse ja üks suunurk kerkis. „Ma ei kartnudki.“
Ta hääl oli enesekindel, naeratus seksikas ja ta nägi parem välja kui ükski teine mees kogu universumi ajaloos. Isabel oli selles kohe päris kindel. Sest kõik närvid ta kehas sosistasid mehest, kes on talle nii ahvatlevalt lähedal. Reeglina ei uskunud Isabel külgetõmbesse esimesest hetkest. Tema oli ikka arvanud, et seksuaalne huvi eeldab esmalt vaimu sidet ja alles siis kehalist kontakti. Kuid antud juhul tundus, et ta eksib.
„Väga hea,“ lausus ta mõtlikult. „Ma ei tahaks sugugi, et sa võid arvata, nagu ma jahiksin sind. Seda küll ei ole. Ma olen sinust täiesti üle saanud.“
„Kurat.“
Isabel vahtis talle otsa. „Kuidas palun?“
Muie asendus laia naeratusega. „Mina olin meie üksuses ainus mees, keda jahiti. Ma olin tänu sellele lausa kuulus.“
Isabel tundis, kuidas ta nägu lõi õhetama, ja mõistis, et punastab. „Ei ole võimalik,“ sai ta suust. „Ega sa siis ometigi teistele minu kirjadest rääkinud.“
Naeratus kadus. „Ei rääkinud.“
Jumal tänatud! „Aga sa said need kätte?“
„Jah, sain küll.“
Ja siis? Ja edasi? Kas ta luges need ka läbi? Kas need meeldisid talle? Kas tema meelest oli neis ka iva?
Isabel ootas, kuid Ford ei lausunud sõnagi.
„Heakene küll,“ pomises Isabel. „Nii et see asi on selgeks räägitud. Sina võid end minu läheduses tunda, hmm, turvaliselt ja sa ei pea mind vältima ega midagi.“
„Jah.“
„Jah, sa ei väldi mind?“
„Jah.“
Kas asi on temas või on Fordiga raske rääkida? „Tore, et see asi sai selgeks räägitud. Kas korter on normaalne? Vaatasin selle enne su sissekolimist üle. Kuigi ma ei teadnud, kellega tegu, mis on imelik. Kuigi nüüd, kui sellele lähemalt mõelda, tekib küsimus, kas vanemad mitte ei jätnud seda meelega mulle mainimata. Tolle varasema asja pärast.“
„Pead silmas oma tõotust mind igavesti armastada? Mida sa murdsid?“ Viimast küsimust saatis muie.
„See polnud ju päris tõotus,“ vaidles Isabel vastu.
