lõi käe suule. „Anna andeks. Ma ei tahtnud seda öelda.“
Ford kehitas õlgu. „See oli ammu.“ Ta lähenes Isabelile. „Sain Maeve’ist üle palju kiiremini, kui oleks pidanud. Vahest ei käsitlenud ta olukorda just kõige paremini, aga langetas meie mõlema jaoks õige otsuse.“
„Nii et sa siis ei armasta teda enam?“
„Ei.“ Ford kõhkles, just nagu tahaks veel midagi öelda, kuid haaras siis õlalt käteräti. „Kas on veel midagi? Pean duši alla minema.“
Kas tahad abi?
Isabel oli üsna kindel, et ei esitanud seda küsimust kuuldavalt, kuid see ei teinud küsimust sugugi vähem siiraks. Ford näeb duši all kindlasti vapustav välja. Märg ja seebine. Ja, mmm, alasti. Mis on õigupoolest kummaline, sest ta ei mäletanudki enam, millal viimati mõne mehe keha peale mõtles. Ta polnud lihtsalt kogu sellest alasti seksivärgist eriti huvitatud. Tema eelistas kirele vestlusi ja kobamisele kaissu pugemist. Loomulikult ütles see nii mõndagi selle kohta, mis tema ja ta eksabikaasa vahel nihu läks.
„Huvitav mõttekäik,“ märkis Ford.
„Kuidas palun?“
„Sa kujutasid mind alasti ette, kuid siis läks su mõte muudele radadele.“
Isabeli suu vajus lahti. „Ei kujutanud... niimoodi. Mida sa ajad? Ma ei tee iial midagi niisugust.“ Ta nägu lõõmas. „See oleks ebaviisakas.“
Seksikas naeratus naasis. „Samuti valetamine. Ära muretse. Võtan seda komplimendina.“ Ta kehitas üht õlga. „Asi on ohus. Teadmine, et ma olen salapärane ja ohtlik mees, teeb mu vastupandamatuks.“
See Ford, keda Isabel mäletas, oli naljahimuline, võluv ja flirtis, kuid ta oli väikelinna kutt. Teda poldud veel proovile pandud. Talle ei oldud väljakutseid esitatud.
See mees, kes nüüd ta ees seisis, oli sõjas kooli saanud. Ta oli endiselt võluv, kuid ühtlasi oli tal oma külgetõmbe koha pealt õigus. Temas oli midagi määratlematut, mis tekitas ühtaegu tahtmise koos temaga duši alla minna ja teisalt plehku panna.
Tal õnnestus neelatada. „Sa väidad siis, et naised ajavad sind taga?“
„Pidevalt.“
„Kujutan ette, kuidas see sind ärritab.“
„Olen sellega harjunud. Pean nende eest hoolitsemist oma isamaaliseks kohustuseks.“
Isabeli suu vajus lahti. „Kohustuseks?“
„Isamaaliseks kohustuseks. Naisterahva vajaduste rahuldamata jätmine poleks sugugi isamaaline.“
Isabeli silmad tõmbusid kissi. Nii palju siis sellest, et Ford võiks end tema läheduses ebamugavalt tunda. Või et tema kirjad olid meest häirinud. Tema pidas neid kindla peale jumalast antud õiguseks.
„Lihtsalt et oleks selge,“ teatas Isabel, „mina olen sinust üle saanud.“
„Seda sa mainisid jah. Sa ei armasta mind igavesti. Milline pettumus.“
„Küll sa selle üle elad.“
„Ei tea. Ma olen üllatavalt tundlik.“
„Ah, jäta. Nagu ma sind usuksin.“
Ford kirtsutas nina. „Kas sa pilkad kangelast?“
„Iga rakuga.“
„Ole hea ja ära seda mu emale ütle. Tema üritab mind ikka veel veenda, et laseksin linnal enda auks paraadi korraldada. Temale ei meeldiks sugugi kuulda, et sa minu ohvrisse lugupidamisega ei suhtu.“
„Me räägime siis samast emast, kes üüris neljanda juuli pidustuste ajal putka, et sulle naist leida?“
Esimest korda pärast spordisaali sisenemist märkas Isabel Fordi pilgus teatavat ebamugavust.
„Seesama jah,“ torises ta. „Tänan seda mulle meenutamast.“
„Ta kogus avaldusi.“
„Ta mainis seda jah.“ Ford vaatas ringi, just nagu otsiks põgenemisteed.
Nüüd oli Isabeli kord naeratada. „Kui asi su emasse puutub, siis pole sa enam sugugi nii suur ja paha poiss.“
Ford kirus endamisi. „Jah, noh, mis ma sinna teha saan. Ta on ju mu ema. Kas sina suudad oma emale vastu seista?“
„Ei,“ tunnistas Isabel. „Aga minu ema on maailma teises otsas ja ma saan teha näo, et suudan seda.“
„Ka mina sain sellega hakkama, kui olin teisel pool ookeani. Nüüd aga olen tagasi.“
Isabel tundis talle peaaegu kaasa. Peaaegu. „Sõlmime lepingu,“ pakkus ta impulsiivselt. „Sina ei räägi rohkem, kuidas sa võrgutad naisi selle nimel, et hea sõjamees olla, ja mina ei maini su ema.“
„Nõus.“
Nad vaatasid teineteisele otsa. Isabel tajus endiselt Fordi jõudu ja head välimust, kuid polnud nüüd enam nii närvis. Võib-olla sellepärast, et oli mehe nõrkusele pihta saanud. Sellest teadmisest on kasu, et mänguväljakul püsiks tasakaal.
„Nii et oleme siis kokku leppinud?“ küsis Isabel. „Kirjade, minu õe, sinu ema ja kõige muu osas?“
Ford noogutas. „Kõik on parimas korras.“ Ta pilk muutus teravamaks. „Ega sina ometigi avaldust kirjutanud?“
Isaeli näkku sugenes lai naeratus. „Sinu naiseks saada? Ei. Kui juuksekarv lõhki ajada, siis poleks ma saanud seda teha. Kuna mina ju ei jää siia alaliselt elama.“
„Küll sinul alles veab.“
Isabel tegi näo, nagu oleks mures. „Oh, Ford, ära muretse. Küll ta sulle kellegi leiab. Toreda tüdruku, kes oskab sinu suuremeelsust hinnata.“
„Väga naljakas.“ Ford näi vait ja ta nägu läks uuesti naerule. „Aga mis dušši puutub...“
„Tänan, aga ei huvita.“
Isabel lehvitas ja suundus ukse poole. Kohtumine ei läinud sugugi nii, nagu tema oli ette kujutanud, kuid ta lahkus uskumuses, et Ford teda edaspidi ei väldi. Eeldades, et ta üldse on vältinud. Ja tal pole vaja muretseda sellepärast, et Ford võiks arvata, nagu oleks tema teda piiranud.
Ta läks koridori. Consuelo väljus riietusruumist, ühes käes spordikott, teises autovõtmed.
„Kas saite oma jutud räägitud?“ küsis ta.
„Rahu on maa peale seatud.“
Consuelo oli sedasorti väikest kasvu naine, kes tekitas Isabelis tunde, nagu oleks tal kohutavalt pikad käed ja jalad ning tohutu suured labajalad. See, et Consuelo oli suuteline ka alligaatori taltsutama, oleks pidanud panema Isabeli end naiselikumalt tundma, kuid kummalisel kombel polnud sellest kasu. Võib-olla sellepärast, et Consuelo lihased mõjusid seksikalt.
„Kas
