ta.
Patience limpsis kohvi. „Sa kohe ei saa niisama lihtsalt jah öelda?“
„Mida?“
„Vastus on jah. Kas see poleks olnud lihtsam kui öelda mulle, et töötad firmas, mis pakub kaitset?“
Justice kummardus laua kohale. „Kas sa olid siis samasugune nuhtlus, kui me veel lapsed olime?“
Patience’i nägu läks naerule. „Mu keel on aastatega nürimaks jäänud.“ Ta tõstis kohvikruusi. „Tere tulemast tagasi, Justice.“
Patience’i pruunid silmad särasid lustlikult, just nii nagu Justice mäletas. Patience oli kasvanud pisut pikemaks ja muutunud naiselikult vormikamaks, kuid muidu oli ta ikka endine. Ninakas, mõtles Justice. Teismelisena poleks ta seda sõna kasutanud, kuid nüüd sobis see Patience’ile nagu rusikas silmaauku. See Patience, keda tema mäletas, oli üsna enesekindel ja otsekohene. Tundus, et see pole muutunud.
Patience vaatas kohvikus ringi ja ohkas. „Selliseid on Ameerikas oma viis miljonit. Tahaks midagi muud.“
„Kas siis sinule ei meeldi Starbucks?“
„Ei,“ vastas Patience kohvi limpsides. „Ma jumaldan Starbucksi. Meil on aktsiad ja puha. Aga kas sa ei leia, et Fool’s Goldi suguses linnas võiks olla ka mõni kohaliku atmosfääriga kohvik? Tahaksin oma kohviku avada. On see tobe?“
„Miks?“
„See pole ju mingi suur unistus. Unistused peaksid ju olema suured. Nagu näiteks, et tahan teha lõpu näljahädale maailmas.“
„Inimesel on lubatud ka enda pärast unistada.“
Patience uuris teda. „Millest sina unistad?“
Justice polnud eriline unistaja. Tema tahtis seda, mida teised võtsid iseenesestmõistetavana. Võimalust olla samasugune nagu teised. Kuid see pole võimalik.
„Sellest, et teha lõpp näljahädale maailmas.“
Patience puhkes naerma. Naise naer viis Justice’i mõtted tagasi aega, kui nad olid veel lapsed. Tema oli sunnitud kogu aeg valet rääkima. Tal soovitati mitte sõbruneda ning mitte sisse elada, kuid tema ei kuulanud, mis talle räägiti, ja sõbrunes Patience’iga. Kuigi ta mõistis juba siis, et on teistsugune, oli tal ikkagi tahtmine kuskile kuuluda. Sõprus Patience’iga oli tema elu ainus „normaalne“ osa. Ta vajas Patience’it selleks, et vastu pidada.
Tema otsus oli isekas ja Patience maksis selle eest ränka hinda. Kui ta pidi ära sõitma, ei saanud ta Patience’ile öelda, miks ta seda tegi. Ja hiljem mõistis ta, et Patience’i üles otsimine tooks naise tema maailma. Patience meeldis talle selleks liiga palju, et tüdrukut sellise asjaga rüvetada.
Nii et millega ta end siis nüüd välja vabandab? Patience’ile silma vaadates mõistis ta, et oli taas valinud pigem selle, mida ise tahtis, kui selle, mis oli Patience’ile parim. Kuid ta ei suutnud enam mineviku kutsele vastu panna. Võib-olla oli ta salamisi lootnud, et Patience pole nii hea, kui ta mäletas. Nüüd aga pidi ta seisma silmitsi tõigaga, et Patience oli veelgi parem.
Patience kummardus laua kohale. „Sa oled juba küllalt kõrvale hiilinud. Mis sinuga tol ajal juhtus? Ühel hetkel olid siin, järgmisel kadunud.“
Patience’i pruunid juuksed olid endiselt pikad. Justice mäletas, kuidas need hoidsid kergelt lainesse ja kuidas need tüdruku kõndides liikusid edasi ja tagasi. Seksikalt.
Tol ajal oli ta Patience’i jaoks liiga vana. Vähemalt nii veenis ta ise end iga kord, kui tal tekkis kiusatus tüdrukut suudelda. Kaheksateistkümneaastane, kes esines kuueteistkümneaastasena, et kavaldada üle meest, kes ihkas tema surma.
„Ma olin tunnistajakaitseprogrammis.“
Patience’i silmad läksid suureks ja suu vajus lahti.
Justice lasi öeldul kohale jõuda ja uuris Patience’i mustale T-särgile joonistatud karikatuurset juuksurit. Joonistatud juuksur vehkis koomiliselt kääridega.
„Nalja teed või?“ küsis Patience. „Tõtt räägid või? Siin?“
„Oskad sa pakkuda välja mõnd Fool’s Goldist paremat kohta?“
„See ei saa olla tõsi. See kõlab, nagu pärineks mõnest filmist.“
„See oli vägagi tõsi.“ Justice mõtles kohvi juues oma minevikule. Ta rääkis sellest harva. Isegi ta parimad sõbrad ei teadnud üksikasju.
„Mu isa oli elukutseline kurjategija,“ lausus ta mõtlikult. „Selline, kes oli veendunud, et maailm on talle võlgu. Ta haudus ühe skeemi teise järel. Kui ta oleks pannud pooltki nii suure energia kindlal töökohal töötamisse, oleks ta võinud terve varanduse kokku ajada, aga ei.“
Kruusi käes hoidva Patience’i silmad läksid suureks. „Palun ära aja mind oma jutuga nutma.“
Justice kehitas õlga. „Püüan faktide juurde jääda.“
„Sellepärast et sa ei taha mind nutma ajada?“ Patience tõmbas sügavalt hinge.
„Hea küll, halb isa. Ja edasi?“
„Kui ma olin seitsmeteistkümneaastane, röövis ta paari mehega üht väikest poodi. Omanik ja müüja said surma ja minu isa vajutas päästikule. Sõbrad võeti kinni ja nad andsid mu isa üles. Bart. Ta nimi oli Bart Hanson.“ Justice’i nimi oli Bart Hanson noorem, kuid ta oli sellest juba aastate eest loobunud. Lasi selle ametlikult ära muuta. Ta ei tahtnud mitte midagi, mis kuulus ta isale.
„Teda kinni võtma saadeti eriüksus. Paps ei kavatsenud vastupanuta alla anda. Ta oli kõik läbi mõelnud ja kavatses tappa nii palju politseinikke kui võimalik. Sain aru, mis ta plaanib, ja kargasin talle selga. Mul õnnestus teda parasjagu nii palju takistada, et politsei sai ta kätte. Minu käitumine ei meeldinud talle sugugi.“
See oli veel vähe öeldud, mõtles ta endamisi. Isa kirus teda, tõotas, et karistab teda selle eest. Kõik, kes Bart Hansonit tundsid, olid veendunud, et ta on suuteline oma ainsa poja tapma.
„Päris kohutav. Kus su ema oli?“
„Ema suri juba ammu. Autoavariis.“
Ta ei hakanud mainima, et auto pidurivoolikud olid läbi lõigatud. Politsei kahtlustas Barti, kuid neil ei õnnestunud midagi tõestada.
„Kui ma isa vastu tunnistuse andsin, muutus ta viha raevuks. Kohe pärast süüdi mõistmist põgenes ta vanglast ja tuli mind otsima. Mind lülitati tunnistajakaitseprogrammi ja toodi siia. Nii me kohtusimegi.“
Patience vangutas pead. „Lihtsalt imeline ja lihtsalt kohutav. Lausa uskumatu, et sa oled pidanud midagi sellist läbi elama. Sa ei andnud sellest vähimalgi määral mõista ega...“ Ta vaatas mehele otsa. „Seitsmeteistkümneaastane? Kas sa olid seitsmeteistkümneaastane? Mina arvasin, et olid viieteistkümneaastane. Me ju tähistasime su kuueteistkümnendat sünnipäeva.“
„Ma valetasin.“
„Oma vanuse kohta?“
„See käis asjaga kaasas.
