mööda läinud. Ma ei teadnud, kas sa üldse mäletadki mind.“
Või kas oleks olnud arukas Patience üles otsida. Isegi nüüd oli tema mineviku ilustatud versioon Patience’ile raske aduda. Patience oli täiesti rabatud. Justice ise oli kõik selle läbi elanud ja tal oli ikka veel raske uskuda, et see oli aset leidnud.
„Mis su isast sai?“ küsis Patience. „Kas ta istub ikka veel kinni?“
„Ta on surnud. Ta sai vanglatulekahjus surma.“
Põles tundmatuseni ära, mõtles Justice. Bart identifitseeriti hammaste järgi. Oli vast viis siit ilmast lahkuda, mõtles Justice tajudes, et ei tunne endiselt isa vastu mitte kui midagi. Mitte midagi peale kergenduse, et ta on läinud.
Ta ei kavatsenud arutleda Patience’iga selle üle, kui suur osa isast temas endas edasi elas. Need mõtted olid hilisteks õhtutundideks, kui ta oli üksi ja pimedus peale surus. Patience ei kuulunud sinna. Patience oli tema pimeduses valguskiir ja ta ei tahtnud, et see muutuks.
„Mu pea käib ringi,“ tunnistas Patience ja pani kohvikruusi käest. „Kas tead, mis on täiesti jabur? Mind üllatab ikka veel rohkem see, et sa olid kaheksateistkümneaastane, kui mina arvasin, et oled kuueteistkümneaastane, kui see, et sa olid tunnistajakaitseprogrammis sellepärast, et su isa tahtis sind tappa. Minu arust tähendab see, et minuga on midagi tõsiselt paigast ära. Anna mulle see andeks.“
Justice naeratas talle. „Vähemalt on sul prioriteedid paigas.“
Patience uuris teda hetke ja langetas siis pea. „Lihtsalt uskumatu, mis sa oled pidanud läbi elama. Ja mina haletsesin siin ennast sellepärast, et olin sinusse armunud. Tahtsin sulle seda öelda. Õigupoolest kavatsesin seda teha tol viimasel päeval, aga siis tuli Ford.“
Justice veenis end, et see informatsioon on huvitav, kuid mitte oluline. Kuid tundis sellelegi vaatamata rahulolu, millele järgnes kohe kaotustunne. Ta oli sageli mõelnud, mis oleks juhtunud siis, kui ta oleks olnud tavaline poiss, kes sattus elama Fool’s Goldis. Kahjuks ei vedanud tal nii palju, et ta oleks seda teada saanud.
Ta mõistis, et arukas inimene läheks nüüd ära. Et temasugusel mehel pole Patience’i elus kohta. Kuid ta ei suutnud lahkuda – nagu polnud suutnud iial unustada.
„Mäletan seda päeva,“ tunnistas ta. „Sa käitusid nii, nagu oleks sul mingi mure.“
„Oligi. Sina. Neljateistkümneaastase tüdruku süda puperdas iga kord, kui sina läheduses olid.“
Justice’ile meeldis, kuidas see kõlas. „Nii et siis kohe nii hullusti?“
Patience noogutas. „Mind lohutas see, et sa ei näinud tundvat huvi ühegi teise tüdruku vastu, aga ma olin mures, et näed minus üksnes sõpra. Olin otsustanud sulle tõtt rääkida. Kartsin nii kohutavalt. Mis siis, kui mina poleks sinule meeldinud?“
„Sa meeldisid mulle. Aga ma olin sinu jaoks liiga vana.“
„Nüüd saan sellest aru.“ Patience’i nägu läks naerule. „Kaheksateistkümneaastane. Kuidas see küll võimalik on? Ma olen täiesti rabatud. Saan sellest üle, aga anna mulle üks hetk.“ Ta naeratus hääbus. „Justice, kui sa lihtsalt ära kadusid... Noh, me kõik olime su pärast nii mures.“
Justice puudutas õrnalt ta kätt. „Saan aru. Mul on sellest tõesti kahju.“
„Tundus, nagu poleks sind üldse siin olnudki. Käisin ikka su majast mööda ja lootsin, et ilmud välja sama salapäraselt, nagu olid ära kadunud.“
Justice oli lootnud, et Patience seda teeb, tunnistas ta endamisi. Ta oli sageli mõelnud, kas Patience teda mäletab. Tuli ette olukordi, kus mälestus Patience’ist oli ainus asi, mis aitas tal hakkama saada.
„Kas sa olid tõesti sügisel siin?“ küsis Patience.
„Korraks. Mul oli klient.“
„Dominique Guérin. Tean. Ta tütar on mu sõbranna.“ Patience kallutas pead. „Miks sa mind siis üles ei otsinud?“
Enne kui Justice jõudis mõelda välja vabanduse, mis oleks kõlanud paremini kui see, et ta pelgas – mis oli tõele au andes pisut peenemalt öeldud, et ta kartis –, astus kohvikusse tüdruk. Tüdruk oli kümne- või üheteistaastane, pikkade pruunide juuste ja tuttavate silmadega. Tüdruk vaatas ringi ja keksis siis nende laua juurde.
„Tere, emm.“
Patience pöördus naeratades. „Tere, kullake. Kuidas sa teadsid, et ma siin olen?“
„Julia ütles, et sa läksid kohvi jooma.“ Tüdruk saatis Justice’ile pilgu. „Ühe mehega.“
Patience ohkas. „Siin linnas lausa jumaldatakse klatši.“ Ta võttis tüdrukul ümbert kinni. „Lillie, see on minu sõber Justice Garrett. Justice, minu tütar Lillie.“
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.
