ta ägedamalt nuuskima ja saba liikus hoogsamalt. „Tubli poiss,“ sosistas Riley.
Nad läksid edasi ja tumepunaseid laike oli aina rohkematel lehtedel. Vahemaa veretilkade vahel lühenes meetrile. Jälitus oli kestnud üle viie tunni ja haav oli hakanud lahti minema. Carter piinles, olles ilmselt vihane, ja oli tõenäoline, et stressiolukorras teeb ta vea.
See oli veel parem.
Riley kergitas lehte ja puudutas verd. Kleepuv. Värske. Ta tõstis astumiseks jala, kui kuulis oksa praksumist ja tõmbas relva välja. Cooper tõstis pea ja vaatas paremale. Koer jälgis metsa, aga tema kehakeel ei andnud mõista, et Carter on lähedal.
Riley kükitas pikkamisi, tõmmates pingul koera enda juurde. Süda hakkas meeletult põksuma, sundides teda aeglasemalt hingama ja kuulatama okstes sahistavat tuult. Möödus kümme pingsat sekundit, aga kõik oli liikumatu. Ainult vaikus.
Ta võiks tagasi minna, aga see oli riskantne. Carteri võimalus põgeneda suureneks oluliselt, kui ta pääseb metsast välja ja saab kusagilt enda valdusesse auto. Cooper jälitab inimesi, mitte sõidukeid.
Jällegi torkis Riley sisemust mustvalge turvakaamera video, milles Carter rusikaga kõhna tüdrukut tümitab. Kui Carter pääseb, otsib ta tüdruku üles ja viskab ta nii sügavasse auku, et keegi teda enam ei leia.
Riley tõusis ja vaatas tiheda põõsastiku vahele kaduvat rada. Ta oli pikk naine, sada seitsekümmend seitse sentimeetrit, ja ehkki ta oli tippvormis, oleks vigastatud, võib-olla ka relvastatud kahtlusaluse kustuvas päevavalguses mäest alla tarimine olnud ettevaatamatus. Ta püsib läheduses, aga ei võta midagi ette, halvemal juhul kurnab öö läbi vee ja toiduta olemine Carteri ära ning koidu saabudes, kui abijõud on juba kohal, on ta kergem sihtmärk.
Jällegi vaatas Cooper paremale. Seekord märkas Riley kerget liikumist. Keegi on veel siin. Ta kangestus ja puuris pilguga tihedat põõsastikku. Kas politsei on kohal või mis hullem, mõni Carteri semu?
Parem käsi pigistas relva ja ta ootas. Jälgis. Liikumatus. Vaikus. Ehkki ta pingutas, ei näinud ta midagi. Viimaks pööras Cooper pea ära. Suu suletud, nuusutas ta kiiremini ja liigutas saba.
Eespool järgnes okste praksumisele valulik mühatus. Carter. Mees oli lähedal. Riley võttis telefoni ja saatis keskusele sõnumi. Mõne hetke pärast sai ta vastuse.
Kaks abišerifit on tunnipikkuse tee kaugusel.
Cooper oli valvel ja vait – märk, et pidev treening oli end ära tasunud.
Riley vastas: Selge.
Soovides Carterit näha, torkas ta telefoni tagasi taskusse ning hakkas siis koos Cooperiga läbi okste edasi minema. Ta vaatas, kuhu jala paneb, ja hingas vaikselt, tekitamata peaaegu mitte mingeid helisid. Kui ta järgmise künka otsa jõudis, märkas ta Carterit ühe puu suunas komberdamas, üks käsi relval ja teine veritseval reiel. Mees toetas selja vastu kitsast puutüve, vajus aeglaselt maha ja võttis taskust veepudeli, mille jõi tühjaks. Siis kallutas ta pea kuklasse ja sulges silmad. Carter arvas, et on üksi. Kindlas kohas.
Nüüd jäi üle vaid oodata.
Järsku märkas Riley silmanurgast liikumist ja pööras pea paremale. Seekord nägi ta värelevate lehtede asemel väga pikka meest. Mehel olid jalas kaitsevärvi püksid, mustad matkasaapad, seljas oliivroheline T-särk, peas laia servaga müts ning nägu ja käed olid kaitsevärviga kokku määritud. Tal oli seljas väike seljakott ja reietaskus nuga. Üle õla oli tal Colt M4 Carbine püss.
Mida kuradit? Riley tundis, kuidas adrenaliin ujutab keha üle, kui võõra pilk ta paigale naelutas. Mees oli ühtaegu valvas ja rahulik. Ta polnud amatöör.
Ta näitas jäiga konkreetse käeliigutusega Carteri peale. Ta teadis. Kes see mees on?
Ja siis Riley taipas. Shield Security pakkus oma abi. Keeldumisest hoolimata polnud nad kuuletunud. See mees oli olnud temast vähemalt tund aega maas ja ometi oli ta neile järele jõudnud, ilma et Cooper või Riley oleksid tema kohalolekut märganud. Kuna Shieldis töötasid peamiselt endised sõjaväelased, olid välioperatsioonid ja jälitamine mehe teine loomus.
Mehe kipras kulm andis mõista, et ta peab Rileyt segavaks teguriks. Kui poleks olnud vaja vaikida, oleks naine naernud. Tõsiselt, mees, sa arvad, et mina olen probleem? Ta raputas pead. See on minu etendus ja ma ei tagane.
Mees hakkas uuesti liikuma ja tema pikad jalad kandsid teda rajal kergesti edasi. Riley pigistas SIGi tugevamini ja liikus mehega paralleelselt, süda rinnus tagumas. Mees läks ringiga põhja ja naine sõnatult lõunasse. Nende trajektoorid pidid kohtuma Carteri juures.
Nad polnud koos treeninud, mis tähendab, et üks neist võib surma saada. Kumbki ei teadnud teise mõtteid ega käitumismustreid, ka ei tahtnud kumbki paikneda otse teise vastas juhuks, kui peavad nende vahele jäävat Carterit tulistama.
Riley jõudis künka tippu, kus oli väike lagendik, millelt oli mets maha võetud. Kindlasti oli see piisavalt suur, et Carter näeks, kes tuleb.
Carter istus lagendiku servas, verine käsi väljasirutatud jalal. Tema kõrval maas parema käe juures oli relv. Ta hingas raskelt, mis tähendab, et tema jaks on otsas.
Riley vaatas paremale ja nägi, et võõras on kadunud. Ta kuulatas. Tuul sahistas puudes. Liikumist polnud. Kummitus. Need hääled, mida mees enne tekitas, olid mõeldud Riley tähelepanu äratamiseks. Kus kurat see mees on?
Hakkas hämarduma. Varsti on pime.
Vaadates, kuidas Carteri lõug aina allapoole rinnale vajub, nägi Riley võimalust tegutseda. Ta sidus koera rihma puu külge ning tõusis, astus mitu sammu ja samal ajal suunas relva Carterile rindu.
Carteri silmad avanesid hetkega. Mehe pilgus oli metsik meeleheitlik hirm, valu ja viha. Nina otsast tilkus higi, kui tema määrdunud verine käsi relva poole sirutus.
„Ärge puutuge seda!“ karjus Riley.
Carteri sõrmed olid relvast mõne sentimeetri kaugusel, kui kõlas lask ja tabas maapinda relva kõrval. Carter tõmbus tagasi, ent sirutas siiski uuesti käe. Teine lask tabas maapinda tema jala juures. Hästi sihitud kuulid andsid Rileyle aega relv enda valdusesse võtta.
Carter vahtis teda, pilgus raevukas leek. „Lipakas!“
Võõras tuli paksust metsast välja ja seisis vaikselt-valvsalt Riley selja taha. Naine võttis vöölt käerauad ja viskas Carterile. „Pange parem käsi raudu.“
Kui Carter teda ainult põrnitses, astus võõras sammu ettepoole, relv sihitud kurjategijale, sõrm päästikul.
„Teist korda ma seda ei ütle!“ kamandas Riley.
Carter pani käe raudu.
„Nüüd pange käed ümber puu ja ka teine käsi raudu.“
„Mis asja, raisk?“
„Kohe!“
Carter mühatas, sättis end puu vastu, pani käed selle ümber ja vasaku käe raudu.
Võõras astus kohta, kuhu kuulid olid lennanud, võttis tupest noa, urgitses kuulid maa seest välja ja pistis taskusse. Riley võis kihla vedada, et keegi metsast padrunikesti ei leia.
„Kes
