hirmudele hoogu juurde.
Kevin pigistas rooli, ent naeratas. „Ära muretse. Ma teen su korda. Küüned. Juuksed. Uus kleit.“
„Olgu.“ Vicky ei vaielnud, ta kartis, et Kevin kaebab muidu Jaxile.
„Kleit meeldib sulle.“
„Muidugi.“
Kui küüned ja juuksed olid korda tehtud, vaatas Kevin oma hotellitoas, kuidas Vicky kollase kleidi selga paneb. Kangas oli pehme ja siidine. Kui mees talle šampanjapokaali ulatas, naeratas ta leebelt. Vicky hakkas lõõgastuma. Ja siis läks kõik silme eest mustaks.
End nüüd istuma ajades sai Vicky aru, et kollane kleit on tal endiselt seljas, kuldsed tilgakujulised kõrvarõngad endiselt kõrvas ja hõbedased kontsakingad jalas. Ta ei veritsenud, valus ka polnud. Mida põrgut?
„On ta ärkvel?“ küsis vanamees.
„Jah on.“ Teine hääl oli tuttav. Kevin.
„Kus ma olen?“ küsis Vicky. Sõnad mürisesid peas, põrgates vastu koljuseinu. „Mida sa minuga tegid?“
Kevin pani käed taskusse. „Mitte midagi. Sa magasid.“
„Tore, ta toibub,“ ütles vanamees. „See on oluline, et ta on teadlik.“
Teadlik millest?
Vicky sirutas kaela ja nägi suurt ümmargust mahagonlauda, mille ümber oli neli karvastatud tooli. Kolmes korralikus kuhjas olid mängukaardid, mis viitas kahele mängijale ja diilerile. Laua keskel oli kuhi helesiniseid mängužetoone ja mõned pruunid ning nende peal märkmikust rebitud leht. Marker.
„Vett,“ ütles Vicky. „Mu kurk kuivab.“
Kevini siledad sõrmed surusid talle veepudeli pihku ja Vicky jõi millelegi mõtlemata. Jahe vedelik voolas kurgust alla ja leevendas janu. Tuttav hirm uue kliendiga kohtumise ees oli tagasi.
Kui ta oli lõpetanud, võttis Kevin pudeli ära. Vicky vaatas Kevini tumedatesse silmadess, mis nüüd olid murelikud. Mehe lõual oli habemetüügas. Tema lõtv punane lips rippus valge kortsus särgi peal, mille varrukad olid küünarnukkideni üles kääritud. Kaua ta oli teadvuseta olnud?
See tundus imelik. „Mis minuga juhtus?“
Kevini suunurgad kerkisid naeratuseks. „Nagu öeldud, sa magasid.“
Nad polnud talle veel viga teinud, aga see ei tähendanud midagi. Kao siit, kus kurat.
Peas kõlas häiresignaal. Tüdruk niisutas huuli. „Jax vihastab, kui ma talle ei helista. Pean talle iga tunni aja tagant helistama.“
Vanamees lausus, nagu poleks Vicky midagi öelnud: „On aeg. Mina võitsin ja võitja valib elu või surma.“
„Ta teeb mulle haiget, kui ma ei helista,“ ütles Vicky. „Tal on halb iseloom. Ma teen, mida te tahate, aga ma pean Jaxile helistama.“
„Sina ja mina võime veel ühe mängu teha,“ lausus Kevin. „Topelt või mitte midagi?“
„Ei.“ Kärsitus muutis vanamehe hääle teravamaks. „See oli viimane. Sa kaotasid. Nüüd valin ma... surma.“
Surm. See sõna pani Vicky südame puperdama. Ta ajas end ebakindlatele jalgadele. „Ma pean siit minema saama. Ma hakkan oksele.“ See polnud tõsi, aga kui nad arvavad, et ta nende põrandale ropsib, võivad nad lasta tal minna. Ta astus sammu ja tema jalad värisesid. Jooksmine oli võimatu. Kõndimine keeruline.
Vanamehe nägu oli lumivalge, aga silmad mustad nagu söed. „Kevin, tasu võlg kohe või ma tulistan sind. Sa tead, kuidas see mäng käib. Me leppisime tingimustes kokku enne mängu alustamist.“
„Tean, tean,“ kogeles Kevin.
Vanamees võttis relva ja pani lauale. Valge särk paisus kõhnunud rinnal. „Tee seda või ma tapan esmalt kõik sulle kallid inimesed. Su naise Jenniferi. Su venna Nate’i, kes alles vabanes vanglast. Siis sured sa ise.“
Oma lähedaste nimesid kuuldes jäi Kevin sõnatuks. Ja siis: „Miks ta surema peab? Ma räägin temaga. Ta ei paota suud.“
Vanamees hõõrus pöidlaga rusikat. „Arvasin, et sa oled mänguks valmis. Arvasin, et tahad mängida kõrgete panustega.“
Vanamees võttis ühe žetooni ja keerutas seda. „Tahangi. Tahtsin. Arvasin...“
„Arvasid, et võidad. Kõik arvavad nii.“ Vanamees nõjatus tooli seljatoele ja keerutas žetooni sõrmede vahel. Teises käes oli tal jäme sigar ja selle hõõguvast otsast kerkis suitsujuga. Hoolitsetud küüned ja kuldne pitsatsõrmus läikisid valguse käes.
Vicky tähelepanu oli sedavõrd koondunud laua taga istuvale vanamehele, et ta ei näinud Kevinit lähenemas. Kui ta märkas mehe kalleid nahkkingi enda kõrval seismas, pöördus ta, et põgeneda. Liiga kiiresti. Pea käis ringi. Vicky vajus põlvili.
Kevini värisevad käed mässisid kiiresti kitsa nahknööri talle ümber kaela. Mees keeras seda. Pingutas.
Vicky köhis ja haaras nöörist kinni. „Kevin. Ei.“
„Anna andeks, Vicky,“ sosistas mees tema kõrva juures. „Aga ma sõlmisin kokkuleppe. Võitja otsustab.“
„Palun.“ Tüdruku hingetoru pitsitas.
„Andesta mulle.“
Vicky käed kobasid nööri ja kui tal ei õnnestunud sõrmi selle alla suruda, haaras ta kinni mehe randmetest. Ta kriimustas ja sikutas, ent tal polnud jõudu nööri lõdvendada.
Ta öökis. Köhis. Tagus käte ja jalgadega.
Kevin kõhkles, nöör lõdvenes ja tüdruk ahmis meeleheitlikult õhku, nähes meest peeglist. „Palun,“ kähistas ta viimase hingetõmbega.
Mehe silmis oli kahetsus ja kurbus. „Ma pean seda tegema.“ Ta kummardus lähemale, nii et tema suu oli tüdruku kõrva juures. „Ära rabele vastu ja lõpp saabub kiiremini.“
Vanamees tõusis ja tuli nende poole. Ta tõstis sigari huulte juurde ja selle otsast keerles maona suitsu. Tema silmis oli erutus ja võidurõõm. Vicky arvas, et vanamees saab sel moel kaifi. Mõnele meeldib naisi kannatamas vaadata, aga vanamehel polnud kõva ja ta ei puudutanud ennast. Mis mäng see selline on?
Küsimus peegeldus ilmselt tema pilgus. Vanamees naeratas. „Sina olid pokkerimängus tema ainus panus. Tema õnnejumalanna.“ Mehe hääl oli selline, nagu oleks see liivapaberiga karedaks hõõrutud. „Me ei mängi raha peale. Liiga igav. Me mängime elu ja surma peale.“
Seekord tugevdas Kevin haaret kiiresti ja katkestas hapnikuvoolu. Vicky nägemine hägustus. Ta pilgutas silmi, mõistes, et sureb kohe.
„Anna andeks,“ sosistas Kevin. „See oli kindel panus.“
„Nad kõik on kindlad,“ sõnas vanamees. Kui ta sigari hõõguvat otsa silmitses, värises tema käsi kergelt. „Kõik arvavad, et õnnejumalanna annab neile võidukaardid. Amatöörid. Õnnejumalanna
