käin tööl, et sina ei peaks seda tegema. Kui ma olen õhtul väsinud, siis seepärast, et mu mõistus on kogu päeva tegus olnud. Kui ma olen vaikne – siis võib-olla ma olengi selline.“
Erin ei andnud järele. „Sa ei olnud varem selline inimene. Mis on muutunud?“
„Mitte midagi,“ ütles ta ettevaatlikult. „Aga see on elu. Suhted arenevad.“
„Asi ei ole lihtsalt elus,“ võitles naine edasi. „Asi on meis. Ma ei suuda taluda seda, milliseks me oleme muutunud.“
„Sa oled endast väljas. Palun rahune.“
„Nagu see muudaks midagi paremaks?“ küsis Erin, näides vihasem kui kunagi varem. „Ma rääkisin täna oma emaga. Me läheme Chloega talle külla.“
Telefon helises. Seda eirates küsis Christopher: „Kui kauaks?“
„Paariks nädalaks. Ma pean asjad enda jaoks selgeks mõtlema. Meil on probleem, Chris. Sa ei ole rahulik, sa oled passiivne.“ Telefon helises uuesti. „Ma küsin, mida sa arvad sellest, kui paneks Chloe mängurühma, ja sa põrgatad selle küsimuse mulle tagasi. Ma küsin sinult, kas sa tahaksid Bakerid laupäeva õhtul meile õhtustama kutsuda, ja sa soovitad mul teha, mida heaks arvan. Need ei ole vastused,“ ütles ta, kui telefon taas helises. „Need on kõrvalepõiklemised. Kas sa tunned midagi, Chris?“
Suutmata vastata, sirutas mees käe telefoni järele. „Jah.“
„See olen mina,“ ütles ta õde kimedal häälel. „Meil on tõsine probleem.“
Oma abikaasast eemale pöördudes, vaatas ta maha. „Mitte praegu, Molly.“
„Robinil oli südamerabandus.“
„Oh, kas ma saan sulle tagasi helistada?“
„Chris, mul on vaja, et sa kohe siia tuleksid! Ema ja isa ei tea veel.“
„Mida nad ei tea?“
„Et Robinil oli südamerabandus,“ nuttis Molly. „Ta kukkus jooksmise ajal kokku ning on ikka veel teadvuseta. Ema ja isa lennuk ei ole veel maandunud. Ma ei saa seda üksinda teha.“
Chris ajas end sirgu. „Südamerabandus?“
Erin ilmus tema kõrvale. „Su isa?“ sosistas ta ja võttis Chloe sülle.
Pead raputades lasi Chris lapsest lahti. „Robin. Jumal küll. Ta sundis ennast liiga palju.“
„Kas sa tuled?“ küsis Molly.
„Kus sa oled?“ Chris kuulas minuti ja lõpetas siis kõne.
„Südamerabandus?“ küsis Erin. „Robin?“
„Nii Molly ütles. Võib-olla ta pingutab üle. Ta on mõnikord kärsitu.“
„Sest on emotsionaalne?“ nähvas Erin vastu, ent leebus siis. „Kus teie vanemad on?“
„Lendavad Atlantast koju. Ma parem lähen.“
Ta sasis Chloe pead ja puudutas lepituseks Erinit. Kui ta minema asutas, oli just naine ta mõtteis. Nad olid abielus olnud vaid kaks aastat, viimase kolmandiku sellest ajast elanud koos lapsega ning ta püüdis aru saada, kui dramaatiliselt oli naise elu selle ajaga muutunud. Aga tema ise? Erin oli küsinud, kas ta tunneb midagi. Ta tundis vastutust. Praegu tundis ta hirmu. Vaikimine oli osa tema loomusest. Ta isa oli samasugune ning tema puhul see toimis. Molly, vastupidiselt, kaldus jälle äärmiselt elava kujutlusvõimega olema. Robinil võis küll mingi tervisehäda olla, aga südamerabandus on liialdus. Ta oleks suutnud õe telefonitsi maha rahustada, kui ta poleks nii väga tahtnud kodust välja saada. Erinil oli vaja aega, et maha rahuneda.
Kas ta tundis midagi? Muidugi tundis. Ta ei muutunud lihtsalt sellepärast hüsteeriliseks. Ta lülitas suunatule sisse ja pööras haigla ette. Ta oli vaevu jõudnud EMO ukse juurde parkida, kui Molly tema poole jooksis, juuksed lehvimas ja silmades paanika.
„Mis toimub?“ küsis Chris, kui auto juurest eemale astus.
„Mitte midagi. Mitte midagi. Ta ei ole ikka teadvusele tulnud!“
Ta jäi seisma. „Päriselt?“
„Tal oli südamerabandus, Chris. Nad arvavad, et tal on ka ajukahjustus.“
Molly vedas ta sisse, läbi ooteruumi väikese boksi juurde… ja seal oli Robin, liikumatu, nagu ta polnud teda kunagi näinud. Ta seisis pikalt uksel, vaadates õe kehalt masinate ja neilt arstide poole.
Lõpuks astus Chris sisse. „Ma olen tema vend,“ ütles ta ja seisatas. Ta ei teadnud, kust alustada.
Arst alustas tema asemel, korrates osaliselt seda, mida oli juba Mollyle rääkinud, ja liikus edasi. Chris kuulas, üritades sellest aru saada. Arsti kehutusel rääkis ta Robiniga, aga õde ei vastanud. Ta jälgis arsti selgitusi erinevate masinate kohta ning seisis koos temaga valgustatud röntgenitahvli ees. Jah, ta nägi, millele arst osutas, aga see oli liiga absurdne. Ta pidi näima kahtlevana, sest arst ütles: „Ta on sportlane. Hüpertroofiline kardiomüopaatia – südamelihase põletik – on sportlaste äkksurma peamisi põhjuseid. Seda ei juhtu sageli ning seda esineb naistel harvemini kui meestel. Aga siiski juhtub.“
„Ilma igasuguse hoiatuseta?“
„Tavaliselt küll. Kui seda on perekonnas esinenud, võib ennetav ehhokardiogramm (EKG) aidata seda diagnoosida, ent enamasti sümptomeid ei ole. Kui ta kord intensiivravi osakonda jõuab, tegeleb intensiivraviarst temaga edasi. Ta teeb koostööd kardioloogi ja neuroloogiga.“
Chris teadis, et tema vanemad tahaksid parimat arsti, aga kuidas tema teab, kes see on? End ebakindlalt tundes vaatas ta kella. „Mis kell nende lennuk maandub?“ küsis ta Mollylt.
„Iga hetk.“
„Kas sa helistad neile?“
„Sina helistad. Ma olen liiga endast väljas.“
Ja Chris ei olnud? Kas ta peaks selleks nähtavalt värisema? Arstile otsa vaadates ütles ta: „Kas see… mis tal on… kooma?“
„Jah, aga on olemas erinevad koomatasemed.“ Ta lükkas käeseljaga prille ninal ülespoole. „Suuremal osal tasemetel liigutavad patsiendid end spontaanselt. Tõsiasi, et teie õde ei ole seda teinud, viitab kõige raskemale koomatasemele.“
„Kuidas te seda mõõdate?“ küsis Chris. Ta ei teadnud, mida ta lootis kuulda, ent teadis, et Molly seisab tema kõrval ja neelab iga sõna, ning teadis, et nende vanemad esitaksid samu küsimusi. Numbrid on olulised. See annaks koha, kust alustada.
„Röntgeniülesvõte või magnetresonantstomograafia (MRT) näitaks, kas koed on surnud, ent need testid peavad ootama, kuni ta olukord on stabiilsem.“
Chris vaatas Mollyle otsa. „Püüa emale ja isale helistada.“
„Ma ei saa,“ sosistas ta, näides hirmunud. „Ma oleksin pidanud koos temaga olema. See on minu süü.“
„Et seda poleks juhtunud, kui sa oleksid teda viie miili kaugusel tee ääres oodanud? Ole mõistlik,
