oleks tal stimulaatorit vaja.“
„Praegu ravimitest piisab, pealegi ei elaks ta operatsiooni üle.“
„Kui valida on operatsiooni ja surma vahel…“
„Ei ole. Keegi ei lase tal surra, proua Snow. Me hoiame teda elus.“
„Aga miks te väidate, et ta aju on kahjustunud?“ esitas Kathryn väljakutse. „Kas lihtsalt sellepärast, et ta ei vasta? Kui ta elas südamerabanduse üle – kas sellega ei saagi siis passiivsust selgitada? Kuidas te ajukahjustust välja selgitate?“
„Me teeme hommikul magnetresonantstomograafia. Praegu me ei taha teda liigutada.“
„Kui on kahjustus, kas seda saab siis parandada?“
„Ei. Me saame vaid ennetada kahjustuse suurenemist.“
Tundes end nurkaaetuna, pöördus Kathryn oma abikaasa poole. „Kas see on kõik, mida nad suudavad? Südameprobleemiga tuleksime toime, aga mitte ajukahjustusega. Ja kus on spetsialistid? Jumal küll, siin on ju kõigest EMO. Neid arste võib olla õpetatud traumasid ära tundma, aga kui Robin on lamanud siin kolm tundi ja kardioloog ei olegi teda veel üle vaadanud, siis peame laskma ta kuhugi mujale viia.“
Ta nägi, et Molly heitis Charliele mureliku pilgu, ent mees ei öelnud midagi, ning jumal küll, Chris ei teeks seda kunagi. Hirmunu ja üksijäetuna pöördus Kathryn uuesti arsti poole. „Ma ei saa siin istuda ega oodata. Ma tahan tegutseda.“
„Mõnikord ei ole see võimalik,“ vastas arst. „Praegu on kõige olulisem ta ülakorrusele intensiivravi osakonda saada. Sealne arst kutsub eriarstid. Selline on standardne tegutsemisjuhis.“
„Standardne tegutsemisjuhis ei ole piisavalt hea,“ nõudis Kathryn, meeleheitel, et mees saab aru. „Robinis ei ole midagi standardset ega tavalist. Kas te teate, millega ta tegeleb?“
Silmad prilliklaaside taga ei pilkunud. „Jah, ma tean. Oleks raske mitte teada, kui siinkandis elad. Tema nimi on üsna sageli kohalikes ajalehtedes.“
„Mitte ainult kohalikes ajalehtedes. Sellepärast ta peabki sellest paranema. Ta töötab kogu riigi noorte jooksutähtedega. Me räägime teismelistest tüdrukutest. Nemad ei saaks sellest aru. Nad ei saa hakata mõtlema, et kõva trenni ja kõrgete lootuste tasuks on… on see. Olgu, teil ei ole ehk varem säärast juhtumit olnud – kui see ongi nii, siis lihtsalt öelge ja me laseme ta kuhugi mujale üle viia.“
Ta vaatas pereliikmetele otsa, et seal nõustumist näha, ent Charlie näis rabatud olevat, Chris oli tardunud ning Molly lihtsalt vaatas anuvalt oma isa ja venna ja siis jälle isa otsa.
Kasutud. Kõik kolm.
Niisiis ütles Kathryn arstile: „See ei ole isiklik süüdistus. Aga ma lihtsalt mõtlen, kas Bostoni või New Yorgi arstidel oleks sääraste vigastustega rohkem kogemusi.“ Molly puudutas seepeale ta küünarnukki. Kathryn vaatas noorima lapse poole just siis, kui too pomises: „Ta vajab intensiivravi.“
„Täpselt. Aga ma lihtsalt ei tea, kus.“
„Siin. Las ta jääb siia. Ta on elus, ema. Nad said ta südame tööle ja see lööb endiselt. Nad annavad endast parima.“
Kathryn kergitas kulmu. „Kas sa tead seda kindlasti. Kus sina olid, Molly? Kui sa oleksid koos temaga olnud, poleks seda juhtunud.“
Molly muutus kahvatuks, ent ei andnud alla. „Ma ei oleks saanud südamerabandust ära hoida.“
„Sa oleksid saanud talle kiiremini abi pakkuda. Sul on probleeme. Sul on alati Robiniga probleeme olnud.“
„Aga vaata,“ nõudis tütar, vaadates uksel seisva meditsiinipersonali poole. „Nad ootavad, et saaksid ta ülakorrusele viia ja meie takistame neid. Kui ta on juba sinna jõudnud, saame rääkida eriarstidega, isegi tema teise haiglasse viimisest; aga praegu – kas me ei peaks talle iga väiksematki võimalust andma?“
Molly järgnes teistele intensiivravi osakonda ja vaatas, kuidas meedikud Robini sisse seadsid. Ühel hetkel loendas ta ruumis kokku viis arsti ja kolm meditsiiniõde, nii hirmutav kui seda polnud ka tunnistada. Kinnitati monitorid ja kontrolliti elutähtsaid näitajaid, samal ajal kui hingamisaparaat hingas Robini eest sisse ja välja. Iga minuti või paari järel rääkis keegi Robiniga valju häälega, aga ta ei vastanud.
Kathryn lahkus voodi äärest ainult siis, kui arstil või õel oli vaja ligi saada. Kogu ülejäänud aja hoidis ta Robini kätt, patsutas tema nägu, innustades teda silmi pilgutama või oigama.
Kui Molly seda kõike seina äärest vaatas, hirmutas teda teadmine, et emal oli õigus olnud. Kui Robin oleks hakanud kiiremini uuesti hingama, siis ajukahjustust ei oleks. Kui Molly oleks olnud koos õega, oleks Robin varem hingama hakanud. Aga tema ei olnud ainus, kes oli Robinit alt vedanud. Ta ei saanud süüdistada ema, et see oli ennist EMOs pöörane olnud, aga kus oli isa olnud? Tema oleks pidanud rahulik pereliige olema. Mida ta oli ometi mõelnud, kui laskis Kathrynil niiviisi käituda? Isegi Chris oleks võinud suu lahti teha. Neil polnud lihtsalt julgust, otsustas Molly, ja sõnastas siis mõtte ümber – nad teadsid paremini.
Sul on probleeme. Sul on alati Robiniga probleeme olnud. Ta teadis, et ema oli endast väljas, ent Molly tundis end juba niigi süüdi olevat, et talle sõnadega veel rohkem haiget teha. Kui minutid möödusid ja masinad piiksusid, meenus talle, kuidas ta oli kustutanud sõnumeid selle kohta, et ta on ostnud vale energiabatooni, pannud lemmikjooksumütsi valesse kohta. Iga rünnakut oleks saanud tasakaalustada millegi heaga, millega Molly oli hakkama saanud, aga kõik see hea kadus süütunde taha ära.
Chris lahkus südaööl, isa kella ühe paiku öösel. Charlie oli üritanud veenda Kathrynit koos endaga lahkuma, aga tulemuseta. Molly oletas, et ema kartis, et midagi hirmsat võiks juhtuda, kui ta siin valves ei ole. Kathryn oli alati Robinisse kaitsvalt suhtunud.
Lootes, et ta enda kohalolek võiks Kathryni jaoks veidikenegi heastada seda, mida ta oli sel päeval varem teinud, jäi Molly kauemaks. Siiski jäi ta kell kaks öösel oma toolis magama. „Kas sa oled kindel, et ma ei võiks sind koju viia?“ küsis Molly emalt.
Kathryn vaevu tõstis pilgu. „Ma ei saa lahkuda,“ ütles ta ja lisas: „Miks sa koos temaga ei olnud?“ See oli öeldud kiiresti, mis viitas sellele, et ta mõtles just seda.
„Ma olin Snow Hillis,“ üritas Molly selgitada. „Juhatuse koosolek, mäletad? Ma ei teadnud, kui kaua see kestab. Kuidas ma sain siis Robinile midagi lubada?“ Samuti oli veel kassi teema. Ent oli haletsusväärne kassi õest kõrgemale seada. Kathryn ei küsinud, kui kaua koosolek kestis. Ta isegi ei küsinud, kuidas see läks. Kui ta millegi üle juurdles, siis Molly hooletu käitumise üle Robini suhtes, mitte Snow Hillist.
Ja Molly tundis end süüdi. See mõte lõi ta jalust, enne kui ta lõpuks murdis vaikuse, öeldes: „Kas ma saan sulle midagi tuua, ema? Kohvi ehk?“
„Ei. Aga sa saad mind tööl asendada.“
Jahmunult hingas Molly välja. „Ma ei saa tööle minna, kui Robin on sellises seisus.“
„Sa pead. Mul on vaja, et sa seal oleksid.“
„Kas ma ei saaks siin midagi teha?“
„Siin ei ole midagi teha. Aga Snow Hillis
