eest enesekaitsekursusel. Sellisel laupäevasel lühikursusel, kus õpetati selgeks peamised asjad. Mu õpetaja lööks mu maha, kui kuuleks, millega ma olen hakkama saanud. Oleksin väga tänulik, kui sa sellest kellelegi ei hinga.“
„Saab tehtud.“
Noelle heitis kiire pilgu sidemele, kuid keeras silmad kõrvale. „Seda et, mis su käega juhtus?“
„Olin loll.“
„Seda tuleb kõigiga ette.“
„Oleksin pidanud targem olema.“
Noelle’i näol välgatas taas naeratus. „Ja meie, teised, mitte?“
„Selles on sul õigus,“ märkis Gabriel.
Noelle vehkis vihmavarjuga. „Panen selle tagasi.“ Ta läks ukse poole. „Kas kohvi soovid?“
„Muidugi.“
Noelle läks kööki, võttis kruusid ja kohvipakid, just nagu tunneks end siin kodus.
Gabrielil oli ikka veel raske harjuda mõttega, et vend on kihlatud ja tal on poeg. Kuigi need kaks asja polnud omavahel sugugi seotud. Carteri ema oli paari aasta eest surnud. Ja mis Feliciasse puutub.... Gabriel kibrutas kulmu, mõistes, et ta ei teagi, kuidas Felicia ja vend olid tuttavaks saanud. Selles võis oma osa olla sellel, et ta polnud juba ligemale aasta aega ühegi lähisugulasega rääkinud.
Webster järgnes Noelle’ile ja oli väga lootusrikka näoga, kui Noelle võttis lusikad ja kohvimasina tööle pani. Noelle vaatas koerale otsa.
„Ma olen päris kindel, et sinule on juba süüa antud,“ ütles ta koerale.
Koer liputas saba.
Noelle ohkas. „Sa kohe lausa nõuad. Olgu. Annan sulle küpsise.“
Webster haugatas seda sõna kuuldes ja järgnes Noelle’ile sahvrisse, kus riiulil purgis olid kondikujulised koeraküpsised.
„Aga ainult ühe,“ ütles Noelle oodates, kuni koer istus.
Koer võttis ta käest ettevaatlikult küpsise ja tuiskas minema.
Gabriel vaatas talle järele. „Temast pole küll mingit valvekoera. Ta lasi mind sisse, ilma et oleks urisenudki.“
„Ta on ju alles kutsikas,“ ütles Noelle. „Felicia tahab, et ta oleks pigem sõbralik kui kuri. Õigupoolest on ta Carteri koer, aga Felicia hoolitseb tema eest. Ta on ka pisut õpetust saanud, aga tundub, et see ei taha talle külge jääda.“
Ta osutas suure laua suunas ja Gabriel istus lauda. Noelle pani kohvipaki masinasse, vajutas nupule, vaatas, et kruus oleks korralikult all.
Ta toetus lauale. „Nii et sina tulid siis pühi veetma. Et lähedastega koos olla. Nii tore.“
„Ma pole neid juba tükk aega näinud,“ tunnistas Gabriel, püüdes meelde tuletada, millal ta oli viimati koos vanemate ja vennaga jõule pidanud. Tundus, et rohkem kui kümne aasta eest. Viieteistkümne aasta eest? Või oli sellest veelgi rohkem aega möödas? Võib-olla hoopis enne kolledžisse minekut. „Räägi, millest ma olen ilma jäänud.“
„Ma pole su vanematega kohtunud,“ lausus Noelle heatujuliselt. „Loomulikult tunnen ma Gideoni. Gideon kolis siia enne mind. Tema eelmisel aastal, mina alles kevadel.“ Ta kirtsutas nina. “Enne kogu seda lumejama. Pean vist läbima talvesõidukursuse. Teed on märksa libedamad, kui ma oskasin arvata. Ma saan aru küll, et lumega kaasneb jää, aga ma ei osanud arvatagi, et see on... noh... jää.“ Seda öeldes tegi ta sõrmedega jutumärgid.
Gabriel muheles. „Sul on veel nii mõndagi oodata.“
„Lisaks soojemale ilmale?“ Noelle pöördus uuesti kohvimasina poole ja võttis selle alt kruusi. „Kuidas sa kohvi soovid?“ küsis ta külmiku poole minnes.
„Mustalt, ilma suhkruta.“
„Tüüpiline mees.“
Ta võttis külmikust kannu maitsestatud kohvikoorega, andis kruusi Gabrielile ja pöördus uuesti kohvimasina poole. Oli näha, et see köök on talle tuttav. Felicia tõttu, veenis Gabriel end. Sõbrannad veedavad koos aega kohvi juues. Ju oli see midagi sarnast baaris klaasikese võtmisega.
Noelle pani teise paki masinasse, kruusi oma kohale ja vajutas nupule.
„Sa tead ikka, et Gideon ostis paar raadiojaama?“ küsis ta.
Gabriel noogutas.
„Tal on igal õhtul vanade lugude saade. Palju selliseid lugusid, mida mina pole elu sees kuulnudki, aga enamik neist on head. Felicia korraldab linnas festivale. Ta on äärmiselt organiseeritud mõtlemisega. Carter käib loomulikult koolis.“ Ta vaatas istuva ja saba liputava Websteri poole. „Ja sina, mu härra? Millised plaanid sinul on?“
Kutsikas haugatas.
„Väga vinge.“ Noelle vaatas Gabrieli poole. „Vabandust. Ma räägin kellega iganes.“
„Tuleb ette.“
Noelle võttis oma kohvikruusi, valas sinna maitsestatud koort ja pani koore tagasi külmikusse. Ta võttis Gabrieli vastas istet ja kallutas pead.
„Mis siis veel rääkida?“ küsis ta. „Ma tunnen süümepiinu, et tahtsin sulle kallale tungida.“
„Vihmavarjuga.“
Noelle puhkes naerma. „Ei oskagi öelda, kas see teeb asja paremaks või halvemaks.“
Gabrielile meeldis, kuidas Noelle’i sinistes silmades helkis lust ning kuidas ta hambad naeratades välgatasid. Ta tahtis, et Noelle edasi räägiks, sest naise häälekõla mõjus talle rahustavalt. Lausa jabur, aga nii see oli. Kuid ta ei saanud aru, miks see nii oli. Miks just see naine? Ta oli ju pidevalt naiste seltsis. Teiste arstide, õdede ja abipersonali, sõdurite, asjaajajate. Aga Noelle oli kuidagi teistsugune.
„Kui kaua Carter on juba siin elanud?“ küsis ta.
„Ta ilmus siia eelmisel suvel. Ta ema suri umbes aasta enne seda. Ta oli oma parima sõbra juures asenduskodus. Minu teada leppisid nad selles Carteri emaga enne ta surma kokku. Aga seal peres tekkisid abieluprobleemid ja Carter pidi minema riiklikku hoolekandesüsteemi. Tal polnud just eriti palju informatsiooni: ta teadis vaid isa nime ja seda, et isa oli teeninud sõjaväes. Aga ta leidis isa üles ja tuli siia. Kardan, et mina poleks küll tema vanuses nii nutikas olnud.“
„Mina samuti mitte,“ tunnistas Gabriel.
Ta hoidis kruusi terves käes. Haav vasakus pihus tuikas südametuksetega samas taktis. Kui ta oleks iseenda patsient, soovitaks ta endal midagi sisse võtta. Ütleks, et valu ei lühenda paranemise aega. Aga samas oli selge, et ta ei kuulaks neid nõuandeid. Et talle ei meeldi valuvaigistite kõrvaltoimena kaasnev vati sees oleku tunne ning et talumatust valust on asi kaugel.
„Sa ikka tead, et nad abielluvad?“ küsis Noelle. „Gideon ja Felicia.“
„Kuulsin jah.“
„Nad pole veel midagi täpsemalt
