määratud, kuuest lapsest noorim (ja ainus õde).
Brody Hancock:
Kasvas üles Kajajärve ääres ja on nüüd diplomaatilise turvateenistuse agent.
Jack ja Cora Sloan:
Ericu, Justini, Brandoni, Adami, Christopheri ja Heatheri vanemad, ehitusäri omanikud koos oma järglastega.
Evelyn Sloan:
Lasteaia õpetaja, pensionär, Jacki lesestunud ema ja Sloanide kuue lapse vanaema.
Clare Morgan Farrell:
Knights Bridge’i raamatukoguhoidja viimasel aastal, hiljuti abiellunud EMO arsti Logan Farrelliga, esimese abikaasaga saadud poja Oweni ema (lesestunud).
Charlotte Bennett:
Samantha nõbu, merearheoloog, abiellub diplomaatilise turvateenistuse agendi Greg Rawlingsiga Knights Bridge’is päeval pärast tänupüha.
Russ Colton:
Turvateenistuse konsultant, äsja abiellunud lasteraamatute autori ja illustraatori Kylie Shaw / Morwenna Millsiga.
Grace Webster:
Ladina ja inglise keele pensionil õpetaja, vanus 90 ja 99 vahel, Dylan McCaffrey isa Duncan McCaffrey (surnud) bioloogiline ema.
Loretta Wrentham, Dylan McCaffrey sõber ja isiklik advokaat San Diegos, ning tema abikaasa, eradetektiiv Julius Hartley.
ÜKS
ESIMEST korda viie päeva jooksul, mil ta oli olnud New Englandi väikelinnas võõrastemajapidaja, tundis Adrienne Portale end lõdvestunult ja mugavalt, viies varase septembri ilusal hommikul oma kohvi välja. Ta seisis 1803. aastal vaikse maantee äärde ehitatud klassikalise keskkorstnaga maja köögi kiviterrassil ja see tee oli ka praegu vaikne.
Ta vaatas üle võõrastemaja määratu ürdi- ja lilleaia. „Ma ei ole ülepea sees,“ sosistas ta endamisi. „Ma ei hammustanud rohkem, kui suudan närida.“
Carriage Hilli talu oli ainulaadne asutus. See polnud täpselt talu, aga see polnud ka traditsiooniline võõrastemaja. See polnud avatud juhuslikeks ööbimisteks. Adrienne’i esimesed külalised ei saabu enne, kui alles järgmisel nädalavahetusel. Võõrastemaja oli kogu sügishooajaks tellitud seda laadi väikeste ürituste jaoks, mis sinna suurepäraselt sobisid – beebikingituste peod, pulmad, sünnipäevad, lõunad, kokkutulekud. Antiikne võõrastemajaks muudetud maja seisis sissesõidetud teest kõrval ja see oli osa selle külgetõmbest. See asus Knights Bridge’i, Bostonist lääne poole jääva New Englandi klassikalise väikelinna keskusest kaks miili eemal keset laugelt laskuvaid aasu ja metsa.
Adrienne istus ümmarguse laua äärde ja kuulas lindude sädistamist puudes, ürtides ja lilledes. Ta ei teadnud, mis linnud need olid. Ta võis õppida. Tahtis õppida. Ta tundis ära mõned maitsetaimed – petersell, pune, tüümian, basiilik, koriander, vähemalt kolm mündiliiki – ja oskas eristada vahtrapuud tammest või valgest männist. Lilletundjana ta nii kehv ei olnud. Mitte just suurepärane, aga ka halb mitte. Ta oli eelmisel päeval kärpinud neiusilmade peenart. See valdus vajas regulaarset aednikku. See oli otse ümberkorralduste nimekirja tipus, mida ta kavatses soovitada.
Ta naaldus tagasi, võttes kruusi mõlema käe vahele. Aias olid koorepuruga multšitud teerajad ja seda piiras vana kivimüür. Carriage Hill, mille järgi võõrastemaja oma nime oli saanud, terendas üle looduslikest lilledest täpistatud aasade. Adrienne tõotas endale, et ta matkab selle tippu, enne kui peaks seda tegema lumeräätsades. Kohalikele meeldis naljatada, et nüüd võib juba mistahes päeval hakata lund sadama, aga ta teadis, et see oli liialdamine. Ta naeratas, nautides hilissuve täiuslikku hommikut. Ta lõpetab oma kohvi, lööb suures maaköögis mingi hommikueine kokku ja läheb siis oma päevaga edasi.
Ta kuulis kellegi üminat ja ajas end üllatunult sirgu, läigatades peaaegu oma kohvi maha. Olivia McCaffrey, Carriage Hilli omanik, kes elas sealsamas lähedal koos oma abikaasa Dylaniga? Maggie Sloan, Olivia äripartner?
Ei. Ei Olivia ega Maggie.
Adrienne pani kohvikruusi lauale ja hüppas püsti. Ta oli ikka veel öösärgis ja hommikumantlis. Enne kui ta jõudis sisse tagasi minna, materialiseerus külgõues rõõmsalt ümisev mees. Mees jäi järsult seisma, raske välimusega kott millegagi ühel õlal.
Adrienne tundis ta otsekohe ära.
Adam Sloan.
Ta oli üks kuuest Sloanide lapsest – viis venda ja üks õde. Adam oli – neljas? Adrienne arvas nii, aga ta peaks spikriga konsulteerima. Vic oli talle meilinud, andes detailid inimeste kohta, keda ta oma uues töös kõige tõenäolisemalt kohtab. Vic Scarlatti oli tema bioloogiline isa, erruläinud diplomaat ja põhjus, miks Adrienne oli üldse oma jala Knights Bridge’i tõstnud.
Adam oli pikk laiaõlgne tumedapäine ja niisama seksikas, nagu ta teda mäletas esmakordsest kohtumisest eelmisel talvel, kui Adrienne oli Vici koduhoidjaks. Adam oli see müürsepast Sloan. Vaikne, meenus talle.
Mees vaatas ta ühe kiire pilguga üle. Adami süsihalli puldansärgi varrukad oli küünarnukkideni üles keeratud, käsivarred päevitunud ja lihaselised. Ta oli rõivastatud füüsiliseks tööks, kaasa arvatud tugevad töösaapad. „Adrienne. Hei! Tere tulemast tagasi Knights Bridge’i.“
„Adam. Tere. Ma … mm …“
Adrienne selitas kurku. Tal polnud kunagi sõnadest puudu tulnud. Ta oli joonud veini koos ühe Euroopa vürstiga. Ta oli varustanud maailmakuulsa näitleja veinikeldrit. Miks ta siis nüüd selle hea välimusega müürsepaga kidakeelseks jäi?
Sest ühe asjana ei ole sa riides.
Ta tõmbas oma hommikumantli vöö veidi kõvemini kinni. See polnud üks võõrastemaja paksudest froteemantlitest, mis rippusid igas külalistoas. See oli liibuv pitsiga ääristatud must rüü samasuguse öösärgi peal. Mitte tema tavaline stiil. Ta tundis, nagu oleks ta täiesti paljas, kuid andis endast parima, et enesekindel välja näha. „Hea on tagasi olla.“
Adam kortsutas kulmu. „Maggie ja Olivia unustasid sulle ütlemast, et ma tulen.“
„Või jäi see mul tähele panemata. Pole oluline.“ Nad olid tema tööandjad ja Adam oli Maggie mehevend. Mingil juhul ei kavatsenud Adrienne rohkemat öelda. Ta vehkis ettevaatlikult käega, arvestades oma rõivastuse ebakindlat seisundit. „Tunne end vabalt oma asju ajama.“
„Ma panen ainult oma varustuse maha.“
„Varustus … milleks täpselt?“
„Pean ümber laduma kivimüüri, mis uue lisaehituse käigus sai kannatada.“
See lisaehitus kujutas endast esimese korruse korterit võõrastemajapidajale Carriage Hilli talus. Selle disain nii seest kui väljast sulas oma kitsaste koorekarva voodrilaudade ja kahepoolsete lükandakendega kokku ülejäänuga kütkestavast antiiksest majast.
„See ei ole suur töö,“ lisas Adam.
Adrienne oli märganud kivihunnikut ja mörditükke maja taga, kuid polnud sellele suuremat mõtelnud. Ta oli oletanud, et need on ehituspraht, mis lõpuks minema
