silmas mida tahes ja kõike. Varred, lehed, sipelgad.“
„Aitäh hoiatamast,“ ütles Adrienne naerdes.
„Ma toimetan siin, kuni poisid väljas mängivad. Ega ma sulle ette jää?“
„Üldse mitte.“
„Ma tean, et peaksin siin lõdvemalt võtma. See on põhjus, miks me su palkasime. Olen oma taldrikule niigi juba liiga palju kuhjanud. Nüüd, kui Olivial on käes kolmas trimester …“ Maggie peatas end. „Ma ei ole kontrollifriik, kuid tööde delegeerimine ei ole mulle loomuomane.“
„Ettevõtjate puhul on see tihti tõsi.“ Adrienne naeratas ja haaras külmkapist oma õuna juurde tüki Cheddari juustu. „Igatahes mu ema ütleb seda mulle pidevalt.“
„Tundub õigena.“
Adrienne viis oma lõunaeine välja terrassile. Päev oli kenasti soojenenud, kuid polnud palav. Maggie oli ilmselt paljudes erinevates asjades tubli ja talle meeldis neid teha. Ta nautis mitmekesisust, väljakutset – aktiivsust. Lõpuks oli ta siiski tunnistanud, et tunneb end pingul ja koormatuna ning vajab veidi abi. Kui palju ta end lõdvaks laseb, tuli veel näha.
Õun oli karge ja koos juustuga täiuslik. Adrienne armastas Californiat, aga see väike New Englandi nurk rääkis temaga. Oli seda teinud isegi külmal lumisel talvel, kui ta oli nii väga lõhki rebitud. Osa temast tahtis Vic Scarlattit vihata ja süüdistada, et ta oma tütrest ei teadnud. Kuid ta oli hakanud mõistma, et ei süüdistanud kedagi. Ei Vici ega ema ega isa.
Ta märkas terrassi halli kivi. Oli Adam Sloan selle ehitanud? Ta raputas vastuseks omaenda küsimusele pead. Selle olid lisanud eelmised omanikud veel enne, kui Adam oli sündinud, samal ajal, kui nad rajasid lille- ja ürdiaiad. Adrienne lõpetas oma õuna aias, jalutades puukoorega multšitud jalgrajal lõhnavast purpursest basiilikust mööda. Sildid mitmesuguste taimede juures oleks külaliste jaoks kena puudutus. Ta peab kindlustama, et saab nimed õigesti, aga sellega polnud kiiret. Tal oli tungivamatest prioriteetidest pikk nimekiri.
Aia tagaosast kuulis ta Maggie kahe poisi ja nende sõbra Oweni mängimist väikese kuuri taga, ilmselt nende tavalises kohas. Ta lipsas läbi lõhe kivimüüris jalgrajale, mis viis McCaffrey valdusele. Plaanis oli seda paremaks teha. Olivial ja Maggiel polnud plaanidest puudust, selles oli ta kindel.
Poisid jäid vaikseks. „Kes seal on?“ sosistas üks neist lõpuks.
„See olen mina, Adrienne. Teie ema – Maggie on köögis.“
„Okei. Me mõtlesime, et sa oled gigantosaurus.“
Adrienne naeratas kergendustunde peale noores hääles – Tyler, mõtles ta. „See ei kõla just hästi,“ ütles ta.
„See on üks dinosaurus,“ lisas poiss. „See on theropood. See tähendab, et selle jäsemetel on kolm varvast.“
„Ole lahke,“ märkis Adrienne. „Mul on viis varvast ja viis sõrme.“
Poisid itsitasid ja pöördusid tagasi oma mängu juurde.
Adrienne nägi sügise märke – punaseotsalised lehed, sõnajalgade pruunid servad, kollaseks muutunud aasarohi. Lõunavaheaeg lõpetatud, otsustas ta linnas mõned tööülesanded täita. Ta andis Maggiele teada ja võttis igivana auto, mille Vic talle oli laenanud. Vic oli seda aastaid hoidnud oma maja juures Kajajärvel. See oli roostes ja mitte just klanitud, aga jooksis tipp-topp, nagu see ütlemine käib. Ta oli tänulik, et saab seda kasutada, kuni on välja nuputanud, mida transpordiga ette võtta. Ta oli oma auto maha müünud, kui oli viinamarjaistandusest lahkunud ja itta liikunud. Ka too polnud klanitud.
Carriage Hilli talu oli viimane maja umbteel. Kui Olivia ilus maja oli ehitatud, oli maantee loogelnud sügavale Swifti jõeorgu, ammu enne seda, kui insenerid olid näinud seda regiooni suurepärase paisjärvena, mis varustaks joogiveega kasvavat janust Bostonit siit ida pool. 1920-ndateks oli neli väikest orulinna rahvastikust tühjendatud, inimesed mujale viidud ja hooned maatasa tehtud. Kõik läks. Kodud, ärid, võõrastemajad, laagrid, bensiinijaamad, universaalkauplused, vabrikud ja talud. Winsori tamm ja Goodnough’ kaitsetamm olid lõpetatud, lubades Swifti jõel ja Beaver Brookil oru üle ujutada, luues Quabbini paisjärve puhta ja värske vee.
Knights Bridge’i selle klassikalise väljakuga, mida ümbritsesid vanad majad, kirikud, linnakontorid, raamatukogu ja mõned ärid, oli lühike tee sõita. Adrienne parkis peatänaval ja tegi kiire töö oma ülesannetega postkontoris, rauapoes ja universaalkaupluses. Ta ei sattunud kokku kellegagi, keda ta tundis, ja oli poole tunni pärast jälle tagasiteel.
Ta parkis võõrastemaja ees Maggie auto taga ja naeratas selle koha puhta ilu peale. Esimest korda Knights Bridge’i saabumisest peale ei tundnud ta kõige väiksematki kahtlust oma otsuse pärast Carriage Hilli töö vastu võtta. Ta väljus autost ja sulges ukse. Ta kuulis, kuidas oja teisel pool teed vulises üle kivide, voolates lähedal asuva paisjärve poole. Ta hingas sisse meeldivat õhku. Ta haistis rohu, muda ja veel millegi lõhna – võibolla münt? Oli see võimalik nii kaugel tagaaiast ja selle aedadest?
Adrienne läks majja eraldi köögiukse kaudu, mis oli värvitud soojaks tervitavaks helesiniseks, ja asetas kotid köögisaarekesele. Ta märkas, et esikuuks oli avatud, kuid oletas, et Maggie oli välja läinud poisse kontrollima.
Selge oie pani Adrienne’i end järsku sirgu ajama. „Maggie?“ Ta jooksis läbi esiku terrassile. „Maggie – on sinuga kõik korras?“
Ta jäi järsult seisma, märgates Maggiet külili poolel teel kuuri juurde, kus poisid olid mänginud. Adrienne hüppas terrassilt alla ja jooksis tema juurde. Maggie püüdis end istukile ajada, kuid oigas jälle ja vajus tagasi puukooremultšile. Tal oli üks käsi surutud vastu näo paremat poolt ja tema sõrmede vahelt nõrgus verd.
„Rahu, rahu, Maggie. Lase ma vaatan.“
„Minuga on korras. Poisid …“ Ta naaldus vasakule käsivarrele ja ajas end osaliselt istukile. „Aidan, Tyler …“ Näis, et ta ei leidnud sõnu oma mõtte lõpetamiseks. „Owen.“
„Nad mängivad dinosauruseid. Kas sa libisesid teel nende juurde?“
„Ma kuulsin neid karjumas.“
Adrienne tundis oma sisemuses külmust. „Poisid? Olid nad oma mängust haaratud?“
„Hirmunud. Adrienne …“
„Põrgut, Maggie.“ See oli Adam Sloan, kes jooksis mööda jalgteed oma vennanaise juurde. Ta laskus ühele põlvele ja võttis Maggie käsivarrest kinni, et teda toetada. „Mis juhtus?“
Maggie valu täis silmad laienesid eksimatus hirmus. „Adam. Poisid. Nad on kadunud.“
Adam vaatas üles Adrienne’i poole, tema enda silmad kitsenenud ja keskendunud. „Mis siin toimub?“
„Ma alles jõudsin siia. Olin linnas. Kui ma lahkusin, mängisid Aidan ja Tyler ja nende sõber Owen kuuri taga. Kui tagasi jõudsin, kuulsin Maggiet ja leidsin ta siit. Ta ütleb, et kuulis poisse karjumas.“
Adam noogutas lühidalt ja pöördus tagasi Maggie poole. „Kas poisid lasid su eest jalga?“
„Ma mõtlesin, et nad on oma dinosaurusemängust haaratud. Tulin välja, et anda neile kaheminutiline hoiatus, et me sõidame koju.“ Maggie hääl
