peetakse kitsas pahas või puuris, tapetakse ja süüakse, aga penide jaoks on juuksurid ja rätsepad, neid viiakse näitustele ja riputatakse neile aurahad rinda. Ja jumal hoidku, kui keegi on koera või kassi tapnud ja ära söönud. Need on meil poolenisti nagu pühad loomad. Nagu Indias lehmad. Räägitakse küll, et siga ei ole sugugi rumalam loom, kui koer, aga kes seda kuulda võtab. Korealased, vainlased, söövad koeri, selle pärast on palju pahandamist ja tänitamist olnud. Kui mõnel rahval siga ka püha oleks, siis oleksid nemad eurooplaste peale ka väga kurjad. Aga sellist rahvast pole vist olemas.
Vana rehetare alusmüüride peale ongi meil lilleaed kasvanud. Kevadel alustavad lumekellukesed ja nurmenukud, siis tulevad igasugu muud lilled, viimastena õitsevad sügisel veel kressid, petuuniad ja tudengililled või tageetesed, nagu neid veel kutsutakse. Tädi Mara kutsus neid ikka Studentenblume. Need kasvavad meil hästi, häda on ainult selles, et esimene (või kevade viimane) öökülm võtab nad kohe ära. Kressid lähevad hallaga samamoodi ühekorraga loojakarja, petuuniad ja lõvilõuad peavad kauem vastu. Ja pelargoonid, need ma viin talveks sisse külmavarju, kevadel võib nad jälle välja viia, kui suuremad külmad möödas on. Reheasemel kasvavad veel bergeeniad ja päris alusmüüri peal ühed väikesed kikkapuud, millele sügisel tulevad ilusad seemnekapslid või kuidas neid peaks kutsuma; kui nad lahti lähevad, siis on nad seest ilusad punased. Vahel on nii, et lillel või põõsal ei olegi õigeid õisi, aga on ilusad viljad. Pojengidel, mis trepi kõrval kasvavad, on mõlemad, kevadel õied ja suvel seemned, ka sellised verevad. Kikkapuu tükib igale poole, proovib lausa männitüve pidi ka üles ronida, aga sellest pole suuremat asja saanud, ta ei ole päris ronijat sorti.
Rehe alusmüüri juures enne kuuri kasvab suur mänd. Kui seda vaatad, siis on raske uskuda, et ta on mul vast neljakümne aasta eest istutatud. Ta on nagu ema mälestuspuu. Ema oli mul suur seenel ja marjul käija, ükskord tuli ta metsast ja ütles, et „Jaan, seal metsa ääres kasvab selline ilus tugevate okastega väike mänd, too ta õige siia ja istuta kuhugi“. Ma tõingi selle männikese ja panin otse muru peale kasvama. Oli teine ehk paari vaksa pikkune. Praegu on juba vägev nagu metsapuu, ammu juba majakatusest kõrgemale kasvanud. Männi küljes on väikestele lindudele tehtud pesakastike, seal on oma poegi kasvatanud kärbsenäpid ja tihased. Pesakaste olen ma teinud päris palju, neid on aias, osa sai ka metsa viidud, suuremalt jaolt on neisse kastidesse ikka kärbsenäpid kolinud. Männi najal seisavad paar vana puujumalakujukest, mis ma omal ajal tegin. Männi all kasvab palju kurekelli ja üks rododendron, millele ma turbapeenra tegin, alla panin kilet ja kile peale turvast alt tiikide juurest. Rododendronile saab ka nende jaoks erilist väetist pandud: see on hästi aidanud, nii et rodo läks mul päris ilusti õitsemagi. Õues ja kuuri taga pargis on kuldnokkade, või nagu meie kandis öeldakse, musträstaste pesakastid, nad tulevad sinna igal kevadel, paari kasti tulevad pärast kuldnokki piirpääsukesed või tornipääsukesed, nagu vanaisa neid kutsus. Need on suvelinnud, kui nad ühel hommikul taeva all lendavad, siis tead, et suvi on tulnud. Nemad on ka esimesed lõunasse lendajad, juba augusti lõpul on nad läinud ja taevas nagu imelikult tühi, ei ole enam nende lindude möödatuiskamist, ei ole nende kaduvaid mustreid, mis nad taevasse pilvede alla joonistavad.
Päris puukuuri juures paku otsas seisab vana Alfa Lavali koorelahutaja kauss, kus kasvab kress. Kroonukeeles on tema nimi mungalill, sellega olevat nii, et mungad olevat neid omal ajal söönud ja kasutanud kappari eest, mis on lõuna pool tuntud ja hinnatud vürts.
Puukuuri asemel oli enne hobusetall, nagu ma juba kirjutasin; tollest ajast jäid sinna kõrged alusmüürid. Nende vahele sai kunagi istutatud kibuvitsapõõsas, pärastpoole hakkas müüri äärde kasvama kopsurohi. Ükskord murdis üks naabri lammas jala, komberdas kolme jala peal, ei saanud hästi teistega koos metsas käia. Me võtsime ta siis enda poole, tegime talle hobusetalli müüride vahele sulu, lattidest värava ka ette, ja seal ta siis elas, kuni sai sügisel naabri poole tagasi viidud. Viisime lastega talle rohtu ja oksi süüa, ja enne äraviimist sai teine ära ka pöetud. Tiia esimene ja vist ka viimane lambapügamine, naabri Lehte õpetajaks ja julgustajaks juures. Naabritest oleks palju kõnelda, aga selle jutu jätame teiseks korraks. Head naabrid on nagu taeva kingitus ja meile on taevas helde olnud…
Puukuuri juures.
Puukuuriga seoses tuleb meelde üks hukka saanud linnupesa. Kui kuuri sai ehitama hakatud ja maa vana hobusetalli asemelt puhtaks tehtud, nägin korraga, et üks lehelinnuke lendas seal ja säutsus. Vaatasin järgi ja nägin, et seal oli tema pesa ja väikesed pojad sees. Pesa oli põõsast välja kukkunud, päris lageda koha peal. Kuuri ehitus oli tulemas: võtsin siis pesakese poegadega ja pistsin müüri taha varjulisse paika vanade lehtede vahele sirelipõõsaste alla. Ma kardan, et lind ei leidnud enam pesa üles ja pojad surid. Ma ei leidnud pärast enam ise ka seda pesa.
Vanasti, kui meil veel kassi ei olnud, oli linde rohkem. Ehk oli neid tol ajal üldse rohkem. Oma nelikümmend aastat tagasi oli maja sarikate all päris mitu pääsukesepesa, need olid räästapääsukesed, kes sarikate all elasid. Neid ei ole ma meie pool enam ammu näinud. Ja laudapääsuke ei teinud enam pesa aita ega maja sarikate alla, nagu ta muidu ikka iga aasta on teinud. Häda on selles, et maal ei ole enam vanamoodsaid lautu ja inimesed ei pea enam lehmi ega muid loomi. See tähendab, et kärbseid pole ka kuigi palju, ainult mõni üksik. Pääsukestel ei ole enam nii palju süüa, kui vanasti. Kui ma näen neid lendamas, siis ikka tiikide peal, vee kohal, seal on rohkem putukaid ja mutukaid. Teine häda on ka veel: lõunamaal püütakse ja süüakse linnukesi, kui nad sinna lendavad. Lehest oli lugeda, et Egiptuses on sadade verstade viisi võrke, millega linde püütakse, kui nad üle Vahemere jõudes maa peale ja puude otsa puhkama tulevad. Mul on lapsepõlvest peale jäle selliste asjade peale mõelda, hirmus viha tuleb nende inimeste vastu, kes lindudele kurja teevad. Ega see kassipidamine ka sugugi õige asi ei ole, aga mis sa hädaga teed, ilma kassita võtavad hiired-rotid elamises võimust, ei saa neist kuidagimoodi lahti, ei aita mürk ega lõksud.
Kaev hoovi peal.
Teisele poole jääb Oti tamm. Igal meie pere poisil on oma tamm, Maarjal on pihlapuu, Elo-Mallel pärn ja tüdrukutel – Helol ja Noral on ka tammekesed. Oti tamm on otse keset muru, seal, kus kunagi oli vanaperemehe puukuurilogu, mis oli viltu vajunud ja sai koos sõpradega peatselt maha lammutatud. Tamm oli selline paras vitsakene, minu enda pikkune ehk. Istutasime selle koos Oti vanaisa Pauliga ja köitsime toe külge. Praegu on teine juba suur puu, lapselapsed ja kassid ronivad sinna otsa ja rähn käib seal toksimas: pistab käbi auku, mis ühe jämeda oksa sees on ja muudkui trummeldab. Tamme all on ka igihaljaring, mõni ristikhein kasvab neist välja ja üle, ristikheinu sai korjatud ja laste jänestele antud. Viimasel suvel oli meil päris loomaaed – kaks jänest, üks tšintšilja, kaks või kolm kassi ja viis kana.
Kuuri taga on natuke metsik koht, toosama, kuhu ma istutasin need vinkad, mis istumisekohast tuli ära viia. Sirelid kasvavad seal veel, mõni väike saar ja muid puukesi-põõsakesi, mida ma jõudumööda lõikan ja harvendan. Värava ees on veel mitme haruga pihlakas. See on juba teine pihlapuu sama kohal peal. Meie maaelu alguses oli seal ka pihlakas, mis maha murdus, aga kännust kasvasid uued puukesed ja praegu on nad juba päris suured. Olen mõelnud, et pihlaka elu on ehk niisama pikk või lühike, nagu inimese elu. Võibolla saan ma veel näha sellegi pihlaka surma, või tema minu oma. Aga mis pihlakal minu elust. Inimesele lähevad teised olevused küll korda. Süda valutab nende lindude pärast, kes ennast vigaseks või surnuks lendavad vastu klaasi, mida on linnas nüüdsel ajal nii palju. Majad on puha klaasist, lindudele hukatuseks. Kui kass Murjam ära suri, siis ma nutsin nagu laps. Aga vahel mulle tundub, et kassil või koeral on ka mingi sümpaatia mõne inimese vastu. Jumal sa tead neid elajaid.
Kui lühike küll
on see inimese ja
pihlapuu elo
О какъ коротка
жизнь рябины короче
жизнь
