tegin veel tara ka õue ümber, kui vihastasin sigade peale, kes tulid otse aeda ja hakkasid aida pool aias maad songima. Pärast seda ei käinud nad paar aastat, enne kui eelmisel sügisel pääsesid ükskord jälle sisse, torm oli oksahunniku tagant aia ära lõhkunud, kus kunagi karjatee oli, sead tulid õue, songisid jälle suure platsi aida eest üles ja sõid ära kõik mahakukkunud õunad. Pärast oli mul hulk vaeva selle songitud maa tasaseks tegemisega. Õnneks oli see töö natuke nagu segamini aetud vaiba kohendamine, siga tõukab murupinna kokku, vahel on see nagu rulli keeratud, raudrehaga saad siis jälle maa kuigivõrd ära siluda ja loodad, et lumi teeb talvel oma töö ja vihmaussid ka. Üle tiigi pääsevad loomad küll aeda, kui tiigil jää peal on, aga siis ei ole sigadel enam songimist, maa on külmanud. Ja siga ei taha ka väga jää peal käia, kitsed tulevad küll üle tiigi aeda ja näksivad puude-põõsaste oksakesi. Aga puud on juba nii suured, et sellest suuremat häda ei sünni.
Puudeveotee ääres on palju punast, kunagi sai kuskilt toodud paar punast sarapuupõõsast, nüüd on nad juba suured ja kannavad pähkleid. Pähklirääk-mänsak ja igasugu muud loomad veavad pähkleid laiali ja nii ma muudkui leian aiast ja aia tagant väikesi punaseid sarapuupõõsaid. Kevadel on nad ilusad, suvel ei ole punased lehed õieti punased, on rohelised nagu sarapuupõõsastel ikka.
Mets on see l’autre, keegi-miski muu. Metsaäär on semiosfääri äär ja piir, sealt edasi ei tähenda ükski asi enam midagi. Muidugi on metsas palju inimese jäetut, inimese teerajad, isegi meie metsamaja on metsas. Tarekese juurde viib tee, aga tarekese ümber on mets. Mets, kus ma talvel ja kevadel hoolega puid tegin. Neid puid ma siis enamasti metsast toongi.
Mets on igal pool ootamas, mets teab, et ta tuleb veel tagasi. Mets tuli tagasi Tšernobõli, tuleb tagasi Fukushimasse. Veidike metsa, natuke metsa on igal pool. Oma aega ootamas. Linnas meie tänavate ääres, kus aiatara tagant kasvavad välja ohakad, sireliheki sees kasvab mõni väike pärn või vaher.
Vanasti oli igal sügisel suur töö ja ettevõtmine puude katmine-kaitsmine kitsede, põtrade ja jäneste eest. Mähkisin õunapuudele kuuseoksi ja vanu riideid, viimasel ajal ka peenravõrke ümber. Aga teinekord jäi see mähkimine hiljaks, või sai jänes ikka kuidagi õunapuule ligi, nii et pahandust oli omajagu. Mõnel õunapuul ongi tollest ajast märk küljes, pole kahekümne aastagagi veel kinni kasvanud. Praegu on puude kaitsmisega muret vähem. Õunapuud on suured, muud istutatud puud ka, mõnele väiksemale peab ikka midagi ümber panema. Omal ajal külvasin elupuu seemneid potti, neist kasvas ehk kakskümmend puukest, mis said alumise tiigi juurde ja tee äärde istutatud. Neist osa on veel nõrgad, tahavad kaitsmist ja hoolt. Ja mõni põõsake, nagu rododendron, tahab külma eest kaitsmist. Ja hamamelisele, ehk nõiapähklipuule aida juures peab ka midagi ümber siduma. Ta on paar korda juba õitsenudki, imelik on vaadata, et ühel põõsakesel lähevad talve tulekul õied lahti. Esimene kord nägin seda imeasja Ameerikamaal Virginias, kui olime seal paari inimesega ja ma sain võimaluse seal ka metsas käia. Üks ameeriklane sõidutas mind lahkesti metsa äärde ja käisime temaga natuke talvise metsa vahel. Oli küll jaanuarikuu, aga lund veel ei olnud ja kõva külma ka mitte. Seal ma nägingi hamamelist õitsemas ja ei julgenud mõeldagi, et varsti saan endale ka ühe sellise põõsa osta. Veel üks asi paistis seal Virginia metsas silma: et puude peal oli palju igasugu vääte. Meie vana tuttav metsviinapuu on seal, nagu meil humal, igal pool on teist näha.
Kuur jääb paremat kätt, praegu on selles majas töökuur kruustangide ja muu kraamiga, seal hoitakse ka jalgrattaid, lauajuppe (võib vaja minna) ja igasugu rauakoli (toda läheb päris harva vaja). Kuuril on aken ka, akna ees on luuk, nii et niisama lihtsalt sisse ka ei saa. Seina peal on suur puuhammastega ratas, vist linamasinast jäänud, ja üks männipalgi otsast saetud ratas. Neid olen mujalegi seinakaunistuseks üles riputanud. Vaatad seda ratast aastaringidega, ja jääd mõtlema, kuidas aeg läheb. Suuremad männid meie metsas on oma üheksakümmend aastat vanad. See tähendab, et poole sellest ajast oleme elanud nendega sama maa peal, nemad metsas, meie metsa ääres. Ja neist on saanud meie elumaja ning sauna ehituseks palke ja laudu. Ja mõne puu mälestuseks siis need rattad kuuri ja sauna seina peal. Maja teises otsas oli vanasti kaks väikest lauta, neist tegid Ott ja Tiina endale korteri, kus on kööktuba ja päris tuba. Ehk ehitavad nad kunagi kuurilaka peale ka ühe toa. Värava peab sissepoole lahti tegema, muidu vajub üks väravapool tee peale sõitjatele ette. Tee tehti viimase maaparanduse ajal korda, toodi hulk kruusa, ja see kruus on parasjagu savine, nii et tee on juba pealt kahekümne aasta ilusti vastu pidanud. Tee on nüüd tupik, naabri juurest enam üle oja edasi ei pääse, sillakene on ära lagunenud. Ja parem vast ongi, vähem on sõitmisi, vähem võõraid inimesi satub meie poole. Õnneks pole neid palju trehvanudki. Naabrid sõidavad iga päev korra või paar, aga too meid ei sega. Lehvitame küll, kui näeme. Paar aastat tagasi oli sild veel alles, ja kui maantee peal rallit sõideti, siis sattus siia igasugu rahvast, mul sai kohe süda täis, et on küll teeotsas telliskivi märk ja kiri ka juures, et eravaldus, aga mõne meelest on see autode võiduajamine nii püha asi, et üks märk ei maksa midagi, võid sõita, kuhu tahad. Õnneks ei ole meie külatee peal enam rallitamist olnud ja sild on ka katki. Rahu maa peal ja inimestel hea meel. Kui ma saaksin, siis keelaksin rallid ja muud sarnased masinatega kihutamised ära ja saadaksin igasugused ATV-d autolammutusse, vanarauaks. Nii oleks neist rohkem kasu ja vähem kahju ja tüli. Juba Lao-tse kirjutas. et võiduajamised ajavad inimese peast hulluks. Nii ta ongi.
Astun paar sammu üle tee ja olengi õuest väljas. Tee on piir. Piiri taga on kuuritagune, väike park, kus enne meid oli peremehe kartulimaa. Sinna sai istutatud hulk puid, alguses kaski, siis paar kuuske ja tamme, üks vahtrakene ja pärast veel üks nulg, paar valgepööki ja üks paradiisiõunapuu. Ühe hulluse tegin ka – istutasin haava. Tolle võtsid koprad küll maha, aga haavavõsukesi tuli mul veel paar aastat niita ja lõigata, et neist lahti saada. Saime siis näha, et kobrastel-majastel pole mingi vaev päris jäme haavapuu läbi järada, nii et ta kukub tiigi äärde. Mul oli üksjagu saagimist ja raiumist, et mahakukkunud puu juppideks teha ja jupid halgudeks lõhkuda. Aga praeguseks on ta juba ahjus ära põletatud ja ise oleme tsipake targemaks saanud. Iga metsapuud ei maksa oma õue tuua.
Kohe teisel pool teed on üks laialehine pärn ja Ameerika tamm (Quercus rubra). Aupoolest peaks ta siis olema punane tamm, aga punaseks tal lehed ei lähe, on nüüd tumekollased, teravate sakkidega ja meie tamme lehtedest veidi suuremad. Tamm jääb teerajast, mis metsamaja juurde viib, paremale, vasakul on pärn. Sai kord puukoolist ostetud Ameerika pärn hästi laiade lehtedega. Oli poogitud meie pargipärna (Tilia platyphylluse) otsa, läks välja ja too platyphyllus hakkas siis ise kasvama ja on juba päris korralik puu. Teisel pool tamme on veel üks Ameerika puu, mulle väga südamelähedane Lääneranniku elupuu Thuja plicata. Sai Luualt toodud, oli veel selline, et mahtus autosse ära. See oli vast kümme aastat tagasi. Praegu on teisel juba oma kümme meetrit kõrgust. Ma olen neid Thuja-puid Vancouveri kandis näinud, on nagu metsajumalad, läbimõõt võib olla üle nelja meetri, kõige suuremate selliste elupuude, Ameerika moodi red cedari läbimõõt on oma kuus meetrit, ümbermõõt siis peaaegu kakskümmend meetrit, nii et läheb vaja tubli kaksteist meest, et puu ümber ringis üksteisel kätest kinni hoides seista. Kui meie elupuu alles jääb ja keegi talle kurja ei tee, siis ehk tuhande aasta pärast on temagi selline meie metsapuudest poole kõrgem ja mitu korda jämedam puu.
Ilmuskumata suuri puid olen näinud ka mujal. Kasvõi mammutipuid, neid, mis kasvavad Oregonis ja Californias mere ääres, ladina keeles Sequoia sempervirens, inglise keeles coastal redwood. Mõni neist kasvab üle saja meetri kõrguseks, pea kolm korda nii palju kui Eesti kõige kõrgemad puud.
Ma olen nende peale mõelnud ja aru saanud, et sellest, mida inimene tunneb, kui ta selliste puude all metsas seisab, ei ole kirjanikul võimalik kirjutada. On asju, millest on parem vaikida. Mõned asjad siin ilmas on pühad ja neist ei tohi ülearu palju kõnelda. Sellest sain veel paremini aru, kui me kord Uus-Meremaal või Zealandil käisime metsas ühe maoriga, kes siis näitas meile paari suurt kauripuud. Tema teretas neid puid, kellel on nimedki, nagu inimestel. Ta ütles, et tõi paar külalist kaasa, ja siis meie ka teretasime
