lavastus Rakvere teatris võtab kogu energia, aga mida võik-sin soovitada juba üksnes seni loetu põhjal. Üks neist on August Strindbergi autobiograafiline romaan “Teenijatüdruku poeg”. Küllaltki raske lugemine, ja mitte ainult teatava prog-rammilise raskemeelsuse tõttu, vaid pigem minus eneses esile kerkiva kriiti-lisuse pärast, mis alati tekib, kui kel-legi elulugu on kunstiliselt vormista-tud tema enda poolt. Samas on raamat mulle huvitav kasvõi selles mõttes, et Strindbergi looming oli tähtsal kohal Ingmar Bergmani kunstnikuks kuju-nemise juures. Ka Strindberg ise ava-neb inimesena palju mitmeplaanilise-mana, kui teda mitte vaid omaaegse draamakirjanikuna näha. Lisaks kuuekümnele näidendile kirjutas ta romaane, esseistikat ja luulet, oli mär-kimisväärselt andekas maalikunst-nik, lisaks veel pikka aega sotsialist ja mõnda aega müstik-esoteerik, kes vähemalt ühes oma romaanis propa-geeris kastiühiskonda. Ühesõnaga laia ampluaaga inimene, kellesuguseid tänapäeval harva kohtab.
Täiesti teise nurga alt on lihtsalt huvitav lugeda 19. sajandi rootsi kir-jandust, kui seda kirjutatakse avara vaimse haardega. Kultuurilise sarna-suse ja jagatud mineviku tõttu saame selle kaudu mingi sissevaate ka meie maa 19. sajandi eluollu. Ja kui selle
juurde lugeda näiteks Carl Mothanderi teost “Parunid, eestlased ja enamlased”, saame mingi pildi ka sellest vanast Liivi- ja Eestimaast, mille nõukogude aeg ja vara-kapitalism näi-vad olevat täieli-kult kustutanud ning mis on säilinud vaid arhitektuursetes riismetes, mõnes vanas mööblitükis ja Jüri Kuuskemaas.
Teine pooleliolev raa-mat on New Yorkeri muu-sikakriitiku Alex Rossi “Wagnerism, Art and Politics in the Shadow of Music”. Ross on tuntud oma eepiliste mõõtmetega muusikaajaloo “The Rest is Noise” poolest ja see raamat Wagne-rist pole sugugi vähem mahukas ega põhjalik. Raamatust selgub, et nii heas kui halvas on Richard Wagner ilmselt muusikaajaloo mõjukaim inimene. 20. sajandi alguse paiku võttis maad tõeline Wagneri-maania, aga juba enne seda olid tema ooperid raba-nud kaasaegseid vormiuuenduste ja grandioossusega, müüdiloome, julge erootika ja müstiliste spekulatsioo-nidega. Tema “Gesamtkunstwerk”, idee totaalsest kunstiteosest, peibutas paljusid kunstnikke, ja anarhistid, okultistid, feministid ning gay-õigus-lased on kõik temas hingesugulast näinud. Ta austajate hulka kuulu-sid näiteks Paul Cézanne, Virginia Woolf, Thomas Mann ja Luis Buñuel. Rääkimata Adolf Hitlerist, kes raken-das Wagneri muusika oma vankri ette ja diskrediteeris selle pikaks ajaks. Minule tuli üllatusena, et Wagner oli noore mehena, 19. sajandi 40ndatel,
revolutsionäär ja käis läbi Mihhail Bakuniniga ja et tema “Rheingold” oli mõeldud poliitilise allegooriana. Kummaline ja arusaamatu näib tema avalik antisemiitlus.
Kolmanda poolelioleva raamatu, mida julgen soovitada, on kirjutanud esimene üksi ümber maailma purjeta-nud inimene, kapten Joshua Slocum, ja kannab sobivalt nime “Sailing Alone Around the World”. Raamat pärineb ilma kahtlusteta ajast, kui lae-vad olid puust ja mehed rauast, on kirjutatud humoorikalt ja asjalikult, nagu ühele vaprale mere-karule kohane, ja kuigi teos ei kvalifitseeru ehk “kultuursuse” skaalal liiga kõrgele kohale, on selle kirjutanud ülimalt huvitav inimene.
TEATER
Lisaks julgustan kõiki esimesel või-malusel külastama teatrit ja ära vaa-tama Juhan Ulfsaki “Pigem ei” ja Lauri Lagle “Sa oled täna ilusam kui homme”. Kuigi täiesti erinevad, on mõlemad silmatorkavalt terviklikud ja tugevad lavastused. Von Krahli teater on Lagle kunstilisel juhtimisel taas tõusuteel. Klassikalisema teatri poole pealt üllatas positiivselt Rak-vere teatris nähtud Madis Kalmeti lavastus “Nagu peeglis”.
FILM
Häid mängufilme ma viimasel ajal näinud ei ole, aga soovitan Marco Porsia dokumentaalfilmi “Where Does a Body End?” ansamblist Swans ja selle lauljast Michael Girast. Ilus film.
FotoD: ERAKOGU, REPROD
Veiko Õunpuu
soovitab
VEIKO ÕUNPUU on filmirežissöör.
6
EDASI. Nr 8, kevad 2021
Kuhu minna, mida teha
