alt=""/>
ILLUSTRATSIOON: repro
anda väikese kokkuhoiu, mille abil saab toetusi tõsta.
Kui soovitakse saavutada sot-siaalse sidususe ja heaolu eesmärki, siis on lootus, et inimesed hõivavad end meeldivamate ja motiveerivate tegevustega, misläbi väheneb vajadus muude sotsiaalsete hädade leevenda-miseks (kuritegevus, alkoholism ja narkosõltuvus, vaimse tervise ravi). Ideaalis hakkavad UBI saajad ettevõt-jateks ja ühel päeval jõuavad taas hal-jale oksale. Soome eksperimendis see unistus paraku ei realiseerunud ning UBI saajate tööhõive tõusis vaid natuke ning töised sissetulekud ei olnud kõr-gemad kui teistel. Samalaadse tulemu-seni viis Itaalia UBI eksperiment.
Juhul kui tahetakse lihtsalt tõsta kogu rahva elatustaset, siis on raha juurde vaja. Selline variant on realist-lik peamiselt eksootilistes piirkonda-des, millel on õnn omada loodusvara-sid. Näiteks maksab Alaska juba alates 1982. aastast inimestele osa naftatulu-dest n-ö peo peale (1606 $ 2019. a.). ILO projektsioon4 UBI kuludest suhtena SKP-sse viib meid pauguga ulmemaa-ilma: sotsiaalkulud tõuseksid siis ca 30 protsendini SKP-st, ehk mitmetes kesk-mise arengutasemega riikides nagu Eesti – umbes kaks korda. Nendes reh-kendustes pole sees tervishoiukulusid, mis on keskmiselt 10% SKP-st. Kokku seega 40% SKP-st sotsiaalsele heaolule!
Lisaraha on vaja ka siis, kui UBI rakendatakse mõnele arvukale sot-siaalsele kategooriale – näiteks roboti-
vaid sotsiaaltoetusi on palju ja need on sageli tingimuslikud, sh vajadus-kohased, võib UBI vähendada toetuste väljaarvutamiseks, monitoorimiseks ja väljamaksmiseks minevat haldus-koormust.
2. Ühiskonna sidususe tugevda-mine. Kuna abirahade taotle-mist võidakse pidada häbistavaks või on see väga bürokraatlik, siis pakuks automaatselt makstav UBI “väärika-mat” viisi raskustesse sattunud kaas-kondsete toetamiseks. Lisaks aitaks baasraha hoida töötute ja vaeste vaim-set heaolu ning motivatsiooni oma eluga edasi toimetada. Just sellist posi-tiivset mõju näitas Soomes aastatel 2017–18 läbi viidud UBI pilootprojekt.3
3. Vaesuse vähendamine on ilmselt kõige vanem UBI eesmärk, mil-lega Martin Luther King tuli välja juba 1967. aastal. See argument on täna taas aktuaalseks muutunud seoses COVID-i
pandeemiaga ja laiemalt robotisee-rimise kardetavate tagajärgedega. Arvukad raportid, mis hindavad töö-kohtade kadu ja muutumist, ei paku tulevikuolukorrast siiski üheselt sel-get pilti. Võimalik töökohtade kadu on riigiti erinev ja isegi USA kohta on pakutud numbreid 9–47 protsendini. Siiani pole töökohti oluliselt vähemaks jäänud, vaid need on liikunud teis-tesse majandusvaldkondadesse. Jääb ka arusaamatuks, mille poolest oleks UBI tõhusam meede vaesuse vastu kui praegused olemasolevad programmid (kui kahes esimeses punktis mainitud aspektid kõrvale jätta).
Kas UBI vajab eelarvesse lisaraha?
Lühike vastus on, et see oleneb polii-tika eesmärgist. Juhul kui lahenda-takse halduskoormuse vähendamise probleemi, siis pole lisalaekumisi vaja. Raha tõstetakse eelarves lihtsalt ringi, liites mitmed väikesed skeemid üheks. Lihtsam menetlemiskord võib
Aeg-ajalt juhtub nõnda, et kõigepealt pannakse paika lahendus ja alles pärast hakatakse sellele n-ö sobivat probleemi juurde otsima. Baasraha skeemiga on üsna sama lugu.
3 www.kela.fi/web/en/basic-income-experiment4 ILO raport (2018). www.ilo.org/wcmsp5/groups/public/---ed_protect/---soc_sec/documents/publication/wcms_648602.pdf
seerimise tõttu töö kaotanutele – ning abivajajate juurdekasv on nii suur, et olemasolevad sotsiaalprogrammid ei pea sellele vastu. Siin domineerivad vasakpoolsed seisukohad, mille järgi maksma peavad need, kes sotsiaalse probleemi on põhjustanud – seega tehnoloogiafirmad. Elon Musk on üks neist, kes leiab, et robotiseeri-misest tuleneva tööliste vaesumise peavad kinni maksma ettevõtted, kes massiliselt roboteid ja tehisintellekti kasutavad.
Fundamentaalsem kui lihtsalt raha vajadus on küsimus sellest, mil-lise heaolurežiimiga UBI paremini sobitub.
Tim Vlandas5, üks Euroopa tuntu-maid UBI uurijaid Oxfordist leiab, et baasraha süsteem erineb klassikalis-test heaoluriigi printsiipidest kahes olulises võtmes. Esiteks, see ütleb lahti sotsiaaltoetuste vajaduskoha-suse loogikast, ja teiseks, eirab ka sot-siaalkindlustuse omapanuse loogikat. Seega ei sobituks baasraha süsteem justkui heaolurežiimide tüpoloogiaga üldse.
Vaadates seda, kus UBI teemad aktiivsemalt arutamist leiavad, ütleks mina, et lõhe anglosaksi ja Mandri-Eu-roopa heaolumudelite vahel on siin ikkagi näha. UBI arutelud ja ka katsetu-sed on rohkem levinud anglosaksi hea-olurežiimides kui Mandri-Euroopas. Sellel on mitu põhjust: a) anglosaksi mudelid eelistavad rahalisi siirdeid teenuste pakkumisele; b) heaoluriik on siin õhuke, mistõttu nende büro-kraatlik võimekus sobib pigem lihtsate abirahaskeemide haldamiseks; c) ini-meste / sotsiaalsete klasside tulueri-sused on suuremad ja vaeste osakaal ühiskonnas suurem, mistõttu ka vaja-dus abirahade järele on suurem.
Mandri-Euroopa sotsiaalkindlus-tusele tuginevatel heaolurežiimidel on pakkuda UBI-le oma alternatiiv: kontrollitud miinimumpalk. See on väga bismarckiaanlik, meie jaoks tammsaarelik – tee tööd ja näe vaeva, siis tuleb ka... heaolu. Kuna EL-i sot-siaalpoliitika paradigmad on vormi-nud EL-i asutajamaad, siis pole imes-tada, et just EL-i miinimumpalk on see, mis direktiivina6 käiku läks. Nen-des Mandri-Euroopa heaoluriikides, kus sotsialistide mõju on tugevam kui Saksamaal või Beneluxi maades, on UBI-laadsed ideed rohkem levinud. Hispaania reageeris COVID-i pandee-miale sellega, et hakkas 2020. aasta suvel maksma vaesematele peredele 462–1015 euro suurust toetust olene-valt pere koosseisust ja nende muudest sissetulekutest. Veebruaris
