see tahteolendite universaalne kosmiline anne hoiab neid muutumast teaduse, filosoofia ja religiooni esitatud aprioorsete eelduste abituteks ohvriteks. See kosmilise meele reaalsusetundlikkus reageerib reaalsuse teatavatele faasidele täpselt niisamuti, nagu aineenergia reageerib gravitatsioonile. Veelgi täpsem oleks öelda, et need aineülesed reaalsused reageerivad sel moel kosmose meelele.
16:6.5 (192.1) Kosmiline meel reageerib (tunneb vastuse ära) alati ja eksimatult kolmel universumireaalsuse tasandil. Läbimõeldult arutleva ning süüvinult mõtleva meele jaoks on reageeringud endastmõistetavad. Need reaalsustasandid on järgmised:
16:6.6 (192.2) 1. põhjuslikkus—füüsiliste aistingute reaalsusmaailm, loogilise ühtsuse teaduslikud valdkonnad, tõelise ja ebatõelise eristamine, kosmilisele reaalsusetundlikkusele toetuva arutluskäigu järeldused. See on kosmilise otsustusvõime matemaatiline vorm;
16:6.7 (192.3) 2. kohustus—eetika reaalsusmaailm filosoofia vallas, mõistuse tegevusväli, suhteliselt õige ja suhteliselt väära äratundmine. See on kosmilise otsustusvõime arvustav vorm;
16:6.8 (192.4) 3. palveldamine—usukogemuse reaalsuse vaimne vald, jumaliku osaduse isiklik teostamine, vaimuväärtuste äratundmine, igavese ellujäämise kinnitus, tõusmine Jumala teenrite staatusest Jumala poegade rõõmu ja vabaduse ilma. See on kosmilise meele kõige ehedam taip, kosmilise otsustusvõime harras ja palveldav vorm.
16:6.9 (192.5) Selline teaduslik, eetiline ja vaimne taip, need kosmilised reageeringud on kõiki tahteolendeid rikastavast kosmilisest meelest lahutamatud. Elamiskogemus ei jäta kunagi arendamata neid kolme kosmilist intuitsiooni ning need kuuluvad olemuslikult arutlevale mõtlemisele rajaneva eneseteadlikkuse juurde. Paraku on kurb täheldada, kui vähesed isikud Urantial oskavad nautida niisuguste julgest ning sõltumatust kosmilisest mõtlemisest kõnelevate omaduste arendamist iseendas.
16:6.10 (192.6) Kohalikus universumis kujutavad meeleannetused, need kosmilisele meelele omast kolm intuitsiooni, endast aprioorseid eeldusi, mis lubavad inimesel teaduse, filosoofia ja religiooni vallas toimida ratsionaalse ning eneseteadliku isiksusena. Teisisõnu, Lõpmatu kolme ilmingu reaalsuse äratundmine sünnib eneseilmutuse kosmilise menetluse abil. Tajumismeelte matemaatiline loogika tunneb ära aineenergia; meel-aru ja loogiline mõtlemine teab intuitiivselt oma moraalset kohust ning vaim-usk (palveldamine) on vaimse kogemuse reaalsuse religioon. Need peegeldava mõtlemise kolm põhitegurit võivad isiksuse arengu käigus ühenduda ja kooskõlastuda, ent nad võivad ka muutuda ebaproportsionaalseks ning oma toimimises üksteisest täiesti lahus seista. Kui nad aga ühenduvad, on tulemuseks tugev iseloom, mille aluse moodustavad omavahel suhteseoses olevad reaalsete faktidega tegelev teadus, kõlbeline filosoofia ja ehe usukogemus. Ning just need kolm kosmilist vahetut tunnetust muudavadki asjade, tähenduste ja väärtustega seostuva inimkogemuse objektiivselt kehtivaks ning reaalseks.
16:6.11 (192.7) Hariduse eesmärk on neid inimmeele kaasasündinud andeid arendada ning efektiivsemaks muuta, tsivilisatsiooni eesmärk neid väljendada, elukogemuse eesmärk neid teostada, religiooni eesmärk neid õilistada ning isiksuse eesmärk neid ühendada.
7. Kõlblus, vooruslikkus ja isiksus
16:7.1 (192.8) Kõlbelise olemuse äraseletamiseks ei piisa pelgalt arukusest. Kõlblus, vooruslikkus kuulub sünnipäraselt inimisiksuse juurde. Moraalne intuitsioon, kohustuse äratundmine on osake inimmeele annetest ning see seostub teiste selliste inimloomuse lahutamatute joontega nagu teaduslik uudishimu ja vaimne taip. Inimese vaimulaad küünib sootuks kõrgemale tema loomariiki kuuluvate sugulaste omast, kuid eriti teravalt eristab inimest loomast tema kõlbeline ja religioosne olemus.
16:7.2 (193.1) Looma selektiivsed reaktsioonid piirduvad käitumise motoorse tasandiga. Kõrgemate loomade näiline intuitsioon toimib ainult motoorsel tasandil, avaldudes harilikult alles pärast motoorse katse ja eksituse kogemist. Inimese võimuses on enne igasuguste uuringute ja katsete tegemist kasutada teaduslikku, kõlbelist ning vaimset taipu.
16:7.3 (193.2) Ainult isiksuse võimuses on teada, mida ta teeb — teada veel enne, kui ta seda teeb; vaid isiksuste puhul ennetab taip kogemust. Isiksus võib enne hüppamist mõelda ja suudab järelikult õppida nii mõtlemisest kui ka hüppamisest. Loom õpib harilikult ainult hüppamisest.
16:7.4 (193.3) Kogemuse läbi areneb loomas oskus vaagida oma eesmärgi saavutamise kõiki võimalusi ning valida saadud kogemuste põhjal sobiv lähenemine. Isiksus aga võib uurida eesmärki ennast ning otsustada selle tähtsuse, selle väärtuse üle. Pelk arukus suudab küll valida parima tee suvaliste sihtide saavutamiseks, kuid kõlbelise olendi käsutuses on taip, mis lubab tal vaagida nii eri tegutsemisvõimalusi kui ka eesmärke ning nende vahel vahet teha. Ja kõlbeline olend on vooruslikkustki valides arukas. Ta teab, mida teeb, miks ta seda teeb, kuhu ta läheb ning kuidas ta sinna pääseb.
16:7.5 (193.4) Kui inimene ei suuda oma surelike püüdluste eesmärke eristada, kulgeb tema eksistents looma tasandil. Ta on jätnud kasutamata need ainelise arukuse, kõlbelise otsustusvõime ja vaimse taibu kõrgemad eelised, mis on tema kui isiksuse kosmilise meele anni lahutamatu osa.
16:7.6 (193.5) Vooruslikkus on õiglane meel, kooskõla kosmosega. Vooruste üleslugemine ei tähenda veel nende määratlemist, voorusi õpib tundma neid oma elus teoks tehes. Vooruslikkus ei ole pelk teadmine ega ka mitte tarkus, vaid pigemini niisugune reaalsus, kus sisaldub kosmiliste saavutuste järjest kõrgemate tasandite kättevõitmise kasvav kogemus. Sureliku inimese igapäevases elus teostub vooruslikkus nõnda, et pidevalt valitakse pigem hea kui halb ning sellise valiku tegemise võime on tõendiks kõlbelise olemuse olemasolust.
16:7.7 (193.6) Valikutele, mida inimene hea ja halva vahel teeb, ei avalda mõju mitte ainult tema kõlbelise olemuse tugevus, vaid valikuid mõjutavad ka teadmatus, ebaküpsus ja pettekujutelmad. Voorusliku käitumisega seostub samuti mõõdutunne, sest ka siis võib korda saata kurja, kui moonutuse või pettuse tagajärjel valitakse kahest halvast väiksem. Kõlbluse valda kuuluva voorusliku käitumisega liitub suhtelisuse hindamise ehk võrdleva kõrvutamise kunst.
16:7.8 (193.7) Inimese moraalne olemus oleks jõuetu ilma kõrvutamiskunstita, selle otsustusvõimeta, mis peitub tema suutlikkuses tungida tähendustesse. Samuti oleks kõlbeline valik kasutu ilma selle kosmilise intuitsioonita, mille tulemusel saadakse teadlikuks vaimsetest väärtustest. Intellekti seisukohalt tõuseb inimene kõlbelise olendi tasandile tänu sellele, et talle on antud isiksus.
16:7.9 (193.8) Kõlblust ei saa kunagi edendada seaduse või jõuga. See on isiklik, vaba tahte küsimus ning kõlblust tuleb levitada isiklike kokkupuudete kaudu: viia moraalselt kindlad isiksused kokku nendega, kes ei ole küll kõlbeliselt nii tundlikud, kuid kes suuremal või vähemal määral samuti soovivad täita Isa tahet.
16:7.10 (193.9) Kõlbelised teod on need inimtoimingud, mida iseloomustab kõrgeim arukus; kõrgemate eesmärkide ja nende saavutamise kõlbeliste teede valikul suunab niisugust meelt valiv otsustusvõime. Selline käitumine on vooruslik. Ülim vooruslikkus on järelikult see, kui otsustatakse siiralt täita taevase Isa tahet.
8. Isiksus Urantial
16:8.1 (194.1) Kõikne Isa annetab isiksuse arvukatele olendiklassidele, kes toimivad universumireaalsuse eri tasanditel. Urantia inimolendid on varustatud piiritletud-surelikku tüüpi isiksusega, mis toimib Jumala tõusvate poegade tasandil.
16:8.2 (194.2) Ehkki me vaevalt suudaksime isiksust määratleda, võime proovida jutustada sellest, kuidas meie mõistame neid üldiselt teada olevaid tegureid, mis vormivad aineliste, meeleliste ning vaimsete energiate ansambleid. Nende energiate vastastikune koosmõju moodustabki selle masinavärgi, milles, millel ning millega paneb Kõikne Isa oma annetatud
