igavikulise tähendusega vaimsete reaalsuste ja universumiväärtuste üle.
5:4.5 (67.3) Kõik usundid õpetavad Jumaluse palveldamist ja annavad mingisuguse doktriini inimese päästmise kohta. Budism tõotab pääsemist kannatustest ja lõpmatut rahu; judaism pääsemist raskustest, õiglasest meelest johtuvat heaolu; Kreeka religioon lubas pääsemist ebakõladest ja inetusest ilu abil; ristiusk lubab päästmist patust, pühadust; islam pakub vabanemist judaismi ja ristiusu karmidest moraalireeglitest. Jeesuse religioon on pääsemine egost, vabanemine loodud-olendi isolatsiooni ikkest nii ajas kui ka igavikus.
5:4.6 (67.4) Heebrealased rajasid oma religiooni headusele, kreeklased ilule; nii üks kui ka teine usund otsis tõde. Jeesus ilmutas armastuse Jumalat ning armastus hõlmab kogu tõde, ilu ja headust.
5:4.7 (67.5) Zarathustra järgijatel oli moraalireligioon, hindudel metafüüsikareligioon, konfutsiaanlastel eetikareligioon. Jeesus esitas oma elu kaudu teenimise religiooni. Kõik need usundid on väärtuslikud seetõttu, et nad kujutavad endast usaldusväärset lähenemisteed Jeesuse religioonile. Religiooni eesmärk on saada reaalsuseks, mis vaimselt ühendab kõik inimkogemuses leiduva hea, ilusa ja tõelise.
5:4.8 (67.6) Kreeka religiooni tunnuslauseks oli „Tunne iseennast”, heebrealaste õpetuse tuumaks aga „Tunne oma Jumalat”; kristlased kuulutavad evangeeliumi, mis on suunatud „Issanda Jeesuse Kristuse tundmisele”; Jeesuse rõõmusõnum oli „Tunne Jumalat ja ennast kui Jumala poega”. Need erinevad arusaamad religiooni eesmärgist määravad ära üksikisiku suhtumise paljudes olukordades, annavad aimu palveldamise sügavusest ja isiklike palvetavade olemusest. Iga religiooni vaimse staatuse saab kindlaks määrata sellele omaste palvete iseloomu põhjal.
5:4.9 (67.7) Arusaam pooleldi inimesesarnasest ja ägedaloomulisest Jumalast on vältimatu üleminekuaste polüteismilt ülevale monoteismile. Väljakujunenud antropomorfism kujutab endast kõrgeimat tasandit, mille puhtakujuline arenev religioon võib saavutada. Ristiusk on tõstnud antropomorfistliku arusaama inimese ideaalist transtsendentseks ja jumalikuks kontseptsiooniks kirgastunud Kristuse isikust. Ja see on kõrgeim antropomorfism, mida inimene suudab eales luua.
5:4.10 (67.8) Kristlik arusaam Jumalast on katse kokku viia kolm iseseisvat õpetust:
5:4.11 (67.9) 1. heebrea arusaam—Jumal kui kõlbeliste väärtuste kaitsja, õiglase meelega Jumal;
5:4.12 (67.10) 2. kreeka arusaam—Jumal kui ühendaja, tarkuse Jumal;
5:4.13 (68.1) 3. Jeesuse arusaam—Jumal kui elav sõber, armastav Isa, jumalik kohalolek.
5:4.14 (68.2) Järelikult peab olema ilmne, et üksikosadest kokkusobitatud kristlik teoloogia satub järjepidevust taotlema hakates suurtesse raskustesse. Neid süvendab omakorda tõsiasi, et varakristlikud doktriinid toetusid põhiliselt kolme erineva inimese isiklikule usukogemusele: need olid Philon Aleksandriast, Jeesus Naatsaretist ja Paulus Tarsosest.
5:4.15 (68.3) Jeesuse usuelu tundma õppides vaadelge teda positiivselt. Mõtelge vähem sellele, et ta ei olnud patune, ja rohkem tema õiglasele meelele ning armastusest kantud teenimisele. Passiivse armastuse, mis sisaldus heebrealaste arusaamas taevasest Isast, tõstis Jeesus kõrgemale astmele: niisuguse Jumala aktiivseks ja loodud-olendeid armastavaks kiindumuseks, kes on iga inimese, isegi eksija Isa.
5. Teadlikkus Jumalast
5:5.1 (68.4) Moraali juured on eneseteadlikkusega intellektis; see seisab loomariigist kõrgemal, aga on siiski täiesti evolutsiooniline nähtus. Inimese evolutsioon toob välja kõik need anded ja võimed, mis eelnevad Kohandajate annetamisele ja Tõe Vaimu väljavalami sele. Kuid moraalitasandite saavutamine ei säästa veel inimest sureliku elu tõelistest võitlustest. Inimese füüsiline keskkond muudab paratamatuks olelusvõitluse; ühiskondlikud tingimused teevad vajalikuks eetilise kohandumise; kõlbelised olukorrad nõuavad otsustusi intellekti kõrgeimail astmeil; vaimne kogemus (see, kui Jumal on ära tuntud) nõuab, et inimene leiaks ta ning püüaks siiralt temasarnane olla.
5:5.2 (68.5) Religiooni aluspõhjaks ei ole teaduslikud faktid, ühiskondlikud kohustused, filosoofia seisukohad ega moraalist johtuv kohustus. Selles, kuidas inimesed reageerivad elus ettetulevatele erinevatele olukordadele, on religioon täiesti omaette maailm, mis ilmneb eranditult kõikidel inimese elu moraalijärgsetel arenguastmetel. Religiooni võib kohata igal neljal väärtuste äratundmise ja universumiosaduse tasandil: enesesäilitamise füüsilisel ehk ainelisel tasandil, osaduse ühiskondlikul või emotsionaalsel tasandil, mõistuse kõlbelisel või kohusetasandil, jumaliku palveldamisena universumiosaduse teadvustamise vaimsel tasandil.
5:5.3 (68.6) Fakte otsiv teadlane näeb Jumalat Esimese Põhjusena, jõu Jumalana. Emotsionaalne kunstnik näeb Jumalat kui ilu ideaali, esteetika Jumalat. Arutlev filosoof kaldub mõnikord rääkima kõikse ühtsuse Jumalast, koguni panteistlikust Jumalusest. Usuinimene usub Jumalasse, kes hoolitseb ellujäämise eest, taevasesse Isasse, armastuse Jumalasse.
5:5.4 (68.7) Kõlbeline käitumine eelneb alati arenevale religioonile ja on koguni osake ilmutuslikust religioonist, kuid see pole kunagi kogu usukogemus. Ühiskondlik teenimine on moraalse mõtlemise ja religioosse elu tagajärg. Moraal ei vii kedagi automaatselt usukogemuse kõrgematele vaimsetele tasanditele. Abstraktse ilu imetlemine ei ole Jumala palveldamine, seda pole ka looduse ülistamine ega ühtsuse austamine.
5:5.5 (68.8) Arenev religioon on teaduse, kunsti ja filosoofia ema; need tõstsid inimese niisugusele astmele, kus ta sai vastu võtta ilmutatud religiooni, kaasa arvatud Kohandajate annetamise ja Tõe Vaimu tulemise. Inimese eksistentsi arengupilt algab ja lõpeb religiooniga, ehkki selle kvaliteet on väga erinev: üks on arenev ja bioloogiline, teine ilmutuslik ja perioodiline. Ning ehkki religioon on inimese jaoks normaalne ja loomulik, on ta ühtlasi vabatahtlik. Inimene ei pea olema usklik vastu tahtmist.
5:5.6 (69.1) Et usukogemus on ennekõike vaimne, ei saa aineline meel seda ealeski täielikult aduda; siit ka teoloogia kui religioonipsühholoogia ülesanne. Põhidoktriin Jumala äratundmisest inimese poolt sünnitab piiritletud mõistmise jaoks paradoksi. Inimese loogikal ja piiritletud meelel on peaaegu võimatu omavahel kooskõlla viia arusaama jumalikust immanentsusest — sellest, et Jumal on igas üksikisikus — ja seisukohta Jumala transtsendentsusest, tema jumalikust valitsemisest universumite universumi üle. Et õigustada arukat palveldamist ja kinnitada isiksuse ellujäämise lootust, tuleb need kaks ülaltoodud Jumaluse põhikontseptsiooni omavahel usuliseks arusaamaks siduda. Selleks on tarvis arusaama isikulise Jumala transtsendentsusest ning samuti äratundmist, et sellesama Jumala fragmendi kohalolek on inimese sisimas. Religiooni raskused ja paradoksid saavad alguse tõigast, et selle reaalsused on kaugel väljaspool sureliku mõistmisvõime piire.
5:5.7 (69.2) Surelik inimene saab suurt rahuldust usukogemusest kolmel viisil — ja seda juba oma ajutistel maa peal viibimise päevadel:
5:5.8 (69.3) 1. intellektuaalses mõttes tajub ta rahuldust sellest, et kogeb aina ühtsemat inimteadvust;
5:5.9 (69.4) 2. filosoofilisest seisukohast naudib ta seda, et tema moraaliväärtuste ideaalid on põhjendatud;
5:5.10 (69.5) 3. vaimselt edeneb ta hästi, kogedes jumalikku osadust tõelisest palveldamisest saadud vaimses rahulduses.
5:5.11 (69.6) Sel kujul, nagu maailmade arenev surelik jumalateadvust kogeb, peab see endas sisaldama kolme erinevat tegurit, kolme üksteisest eristuvat reaalsuse mõistmise tasandit. Esimene on meele teadlikkus — arusaamine Jumala ideest. Järgneb hinge-line teadlikkus — Jumala ideaali äratundmine. Viimaks ärkab vaimne teadlikkus — Jumala vaimureaalsuse äratundmine. Kui surelik ühendab omavahel
