jõudnud surelikud Jumala ülimuslikkuse äratundmisele ning võib ilmneda nõnda, et adutakse Jumala lõplikkust, mis märgib mõnda faasi absoniitsest üliteadvusest Paradiisi-Isa suhtes.
5:5.12 (69.7) Jumalateadvuse kogemus jääb põlvest põlve samaks, kuid inimteadmiste iga uue epohhiga peavad Jumalat puudutavad filosoofilised arusaamad ning teoloogilised määrangud muutuma. Jumala tundmine ehk religioosne teadvus on küll universumireaalsus, aga ükskõik kui kindel (reaalne) usukogemus ka ei oleks, peab see alluma intelligentsele kriitikale ja arukale filosoofilisele tõlgendamisele; inimkogemuses kui tervikus ei tohi ta nõuelda endale mingit erandlikku kohta.
5:5.13 (69.8) Isiksuse igavene ellujäämine sõltub täielikult sureliku meele valikust, meele langetatud otsused määravad kindlaks surematu hinge ellujäämispotentsiaali. Kui meel usub Jumalasse ja hing tunneb Jumalat ning kui nad koos edendava Kohandajaga ihaldavad Jumalat, siis on ellujäämine tagatud. Piiratud intellekt, napp haridus, kultuurist ilmajätmine, madal ühiskondlik seisund, isegi vajakajäämised inimesele omaste moraalinormide osas, mis johtuvad hariduslike, kultuuriliste ja ühiskondlike eeliste õnnetust puudumisest, ei saa olematuks teha jumaliku vaimu kohalolekut niisugustes õnnetutes ja inimlikust vaatepunktist võttes piiratud, aga siiski usklikes inimestes. Sellest, et Saladuslik Järelevaataja asub inimese sisimas, saab surematu hinge algus ning see tagab tema kasvu ja ellujäämise võimalikkuse.
5:5.14 (70.1) Surelike vanemate suutlikkus järglasi soetada ei ole kindlaks määratud nende haridusliku, kultuurilise, ühiskondliku ega majandusliku seisundiga. Vanemlike tegurite liitumine loomulikes tingimustes on järeltulijate saamiseks täiesti piisav. Inimmeel, mis oskaks õige ja väära vahel vahet teha ning oleks suuteline koos jumaliku Kohandajaga Jumalat palveldama — see ongi kõik, mida surelikult nõutakse ellujäämisvõimelise surematu hinge saavutamiseks ja arendamiseks; seda siis, kui niisugune hingega varustatud inimene otsib Jumalat, soovib siiralt temasarnaseks saada ja otsustab ausalt teha taevase Isa tahtmist mööda.
6. Isiksuse Jumal
5:6.1 (70.2) Kõikne Isa on isiksuste Jumal. Nii kõige alamatest isiksuse staatusega surelikest ja ainelistest olenditest kui ka kõrgeimatest, looja väärikuse ja jumaliku staatusega isikutest koosneva isiksuste universumi keskus ja ääreala on Kõikses Isas. Jumal-Isa on iga isiksuse annetaja ja säilitaja. Samuti on Paradiisi-Isa kõikide nende piiritletud isiksuste saatus, kes kogu südamest heidavad end jumaliku tahte alla, kes armastavad Jumalat ja igatsevad olla temataolised.
5:6.2 (70.3) Isiksus on üks universumi lahendamata mõistatusi. Me suudame küll luua adekvaatseid käsitusi neist tegureist, mis kuuluvad eri klasside ja tasandite isiksuste koos tisse, aga me ei mõista täielikult isiksuse enda tegelikku olemust. Me tajume selgesti neid arvukaid mõjureid, mis ühtekokku koondatuna moodustavad inimisiksuse kesta, ent me ei adu täiel määral niisuguse piiritletud isiksuse olemust ja tähendust.
5:6.3 (70.4) Isiksus on potentsiaalina olemas kõikides meelega olendites: intellekti alampiiriks on eneseteadvus, ülempiiriks jumalateadvus. Kuid meele annetamine üksi ei loo veel isiksust, seda ei tee ka vaim ega füüsiline energia. Isiksus on see kosmilise reaalsuse kvaliteet ja väärtus, mille annetab ainult Jumal-Isa ning mille ta annetab seostunud ja kooskõlastunud aine-, meele- ja vaimuenergia elavatele süsteemidele. Ka pole isiksust võimalik saavutada järk-järgult arenedes. Isiksus võib olla kas aineline või vaimne, ta kas on või teda ei ole. See, mis on isiksuseta, ei jõua kunagi isiksustasandile muidu kui Paradiisi-Isa otsese abiga.
5:6.4 (70.5) Isiksuse annetamine on ainult Kõikse Isa ülesanne; tema isiksustab elavad energiasüsteemid ja varustab need omadustega, mis on iseloomulikud suhteliselt loovale teadvusele ja vabal tahtel põhinevale teadvuse juhtimisele. Jumal-Isast sõltumatult ei ole olemas ainsatki isiksust ning ilma Jumal-Isata isiksust ei eksisteeriks. Inimindividuaalsuse põhiomadused nagu ka inimisiksuse absoluutne tuum — Kohandaja — on ainuliselt talle kuuluvas kosmilises tegutsemisvaldkonnas toimiva Kõikse Isa annetused.
5:6.5 (70.6) Eelisikulise seisundiga Kohandajad asuvad mitut tüüpi surelikes olendites ning tagavad, et need olendid võiksid pärast keha surma ellu jääda ning isikustuda ülima vaimse saavutuse potentsiaaliga morontiaolenditena. Kui sellise, isiksusega varustatud olendi meeles elab igavese Jumala vaimu fragment — isikulise Isa eelisikuline annetus —, siis on sel piiritletud isiksusel tõepoolest jumalik ja igavene potentsiaal ning ta pürib niisuguse saatuse poole, mis seisab lähedal Viimasele, ja püüdleb koguni Absoluutse äratundmisele.
5:6.6 (71.1) Jumaliku isiksuse saavutamise võime on lahutamatu eelisikulisest Kohandajast, inimisiksuseks saamise võime on potentsiaalina olemas inimolendi kosmilis-meelelises võimetepagasis. Kuid sureliku inimese kogemuslikku isiksust pole aktiivse ja toimiva reaalsusena võimalik hoomata enne, kui sureliku olendi ainelise elu kesta on puudutanud Kõikse Isa vabastav jumalikkus, mis laseb ta eneseteadliku ja (suhteliselt) isemäärava ning iseloova isiksusena valla kogemuste merele. Aineline mina on nüüd tõeliselt ja määratlematult isikuline.
5:6.7 (71.2) Ainelisel minal on olemas isiksus ja identiteet, ajalik identiteet; eelisikulisel vaim-Kohandajal on samuti identiteet — igavene identiteet. Aineline isiksus ja vaimne eelisiksus suudavad oma loovad omadused ühendada nõnda, et surematu hinge ellujääv identiteet saab tõelisuseks.
5:6.8 (71.3) Hoolitsenud surematu hinge kasvu eest sel viisil ning vabastanud inimese sisima mina ahelaist, mis olid muutnud ta täielikult sõltuvaks aprioorsest põhjuslikkusest, astub Isa kõrvale. Nüüd, kui inimene on sel kombel vabastatud põhjusliku reageerimise köidikuist — vähemalt selles osas, mis puutub igavesse saatusse — ning on tehtud kõik tarvilik surematu mina, hinge kasvuks, peab inimene ise otsustama, kas ta tahab luua selle ellujääva ja igavese mina, kelle ta võib takistusteta enda osaks arvata, või hoopis selle loomist takistada. Mitte ükski teine olend, jõud, looja ega faktor terves laias universumite universumis ei suuda mingilgi määral sureliku vaba tahte absoluutset iseseisvust ahistada, kui too tegutseb nendes valikuvaldkondades, mis seostuvad valikut langetava sureliku isiksuse igavese saatusega. Kui kõne all on igavene ellujäämine, on Jumal määranud ainelise ja sureliku tahte suveräänseks ning see otsus on absoluutne.
5:6.9 (71.4) Isiksuse annetamine olenditele toob endaga kaasa suhtelise vabastamise orjalikust reageerimisest aprioorsele põhjuslikkusele ning kõikide nende moraaliolendite — olgu arenevate või mõnede teiste — isiksuste keskus on Kõikse Isa isiksuses. Tema Paradiisi-kohaloleku poole tõmbab neid lakkamatult see olemuslik sugulus, mis on aluseks igavese Jumala hiiglaslikule ja universaalsele perekonnaringile ning vennalikule ringlusele. Isiksuslikkuses valitseb jumalik spontaanne sugulus.
5:6.10 (71.5) Universumite universumi isiksusringlus koondub Kõikse Isa isikusse ning eneseteadliku eksistentsi kõikide tasandite kõikidest isiksustest on Paradiisi-Isa isiklikult teadlik, olles nendega isiklikult ühenduses. Ning see terve loodu isiksusteadlikkus on olemas sõltumatult Mõttekohandajate tegevusest.
5:6.11 (71.6) Nii nagu kogu gravitatsiooni ringluskeskuseks on Paradiisisaar, kogu meele ringluskeskuseks Ühine Toimija ning kogu vaimu keskuseks Igavene Poeg, keskendub kogu isiksus Kõikse Isa isiklikus kohalolekus; see ringlus kannab kõikidelt isiksustelt lähtuva palveldamise eksimatult Algsele ja Igavesele Isiksusele.
5:6.12 (71.7) Mis puutub neisse isiksustesse, kelle sisimas Kohandajat ei ole — Kõikne Isa annetab ka valikuvabaduse —, siis nemad hõlmatakse samuti jumaliku armastuse suurde ringlusse, Kõikse Isa isiksusringlusse. Jumal pakub sõltumatu valiku kõikidele tõelistele isiksustele. Mitte ühtegi isikulist olendit ei saa igavesele avastusretkele sundida; igaviku värav avaneb ainult vastuseks vaba tahte Jumala vaba tahtega poegade vabast tahtest tehtud valikule.
5:6.13 (72.1) Ning see võtabki kokku minu katsed näidata elava Jumala suhtumist aja lastesse. Ning kõike seda öelnud, võin veel vaid
