(114.11) 5. Päevilt Uued;
10:6.11 (114.12) 6. Päevilt Ühtsed;
10:6.12 (114.13) 7. Päevilt Ustavad;
10:6.13 (114.14) 8. Tarkuse Täiustajad;
10:6.14 (114.15) 9. Jumalikud Nõuandjad;
10:6.15 (114.16) 10. Kõiksed Hindajad.
10:6.16 (114.17) Me oleme kolme, Kolmsusena tegutseva Paradiisi Jumaluse lapsed, sest minagi kuulun selle rühma kümnendasse, Kõiksete Hindajate klassi. Universaalses mõttes ei esinda need klassid Kolmsuse mõtteviisi, vaid märgivad ainult Jumaluse kollektiivse mõtteviisi seda külge, mis avaldub praktilise kohtumõistmise, õigusemõistmise vallas. Kolmsus kavandas nad just täpselt nende ülesannete jaoks, mida nad on määratud lahendama, ning nad esindavad Kolmsust ainult nendes funktsioonides, mille tarvis nad isikustati.
10:6.17 (115.1) Päevilt Vanad ja nende Kolmsus-päritolu kaaslased mõistavad seitsmes superuniversumis ülima erapooletu õiglusega ausalt kohut. Keskses universumis jäävad niisu gused funktsioonid ainult teoreetilisteks, sest sealses täiuslikkuses on erapooletu õiglus endastmõistetav ning Havona täius välistab kõik ebakõlade tekkimise võimalused.
10:6.18 (115.2) Õigusemõistmine on kollektiivne mõte õiglusest ning arm selle isikuline väljendus. Arm on armastusest kantud mõtteviis, täpsus iseloomustab seaduse toimimist ning jumalik kohtumõistmine on erapooletu õigluse hing, mis ikka ja alati vastab Kolmsuse õiglusele ning kinnitab Jumala jumalikku armastust. Täielikult tajutud ja lõpuni mõistetud kujul langevad Kolmsuse õiglasest meelest kantud õigusemõistmine ja Kõikse Isa armuküllane armastus kokku. Ent inimene ei adu jumalikku õigusemõistmist nii täielikult. Inimene võib leida, et Kolmsuses on Isa, Poja ja Vaimu isiksused kohandunud kooskõlastama armastust ja seadust kogemuslikes ajauniversumites.
7. Ülimuslikkuse ülemjuhtimine
10:7.1 (115.3) Jumaluse Esimene, Teine ja Kolmas Isik on omavahel võrdsed ja nad on üks. „Issand, meie Jumal, on üks Jumal.” Igaveste Jumaluste jumalikus Kolmsuses on varjul eesmärgi täius ja toimimise ühtsus. Isa, Poeg ja Ühine Toimija on tõeliselt ja jumalikult üks. Tõsi on kirjakoht, mis ütleb: „Mina olen esimene ja mina olen viimane ja peale minu ei ole ühtegi teist Jumalat.”
10:7.2 (115.4) Piiritletud tasandil oleva sureliku meelest on Paradiisi-Kolmsuse ja ka Ülima Olendi hooleks ainult tervikasjad: kogu planeet, kogu universum, kogu superuniversum, kogu suuruniversum. Selle terviklust pooldava mõtteviisi aluseks on tõik, et Kolmsus on kogu Jumalus-tervik ning leidub veel mitmeid teisigi põhjusi.
10:7.3 (115.5) Ülim Olend on midagi vähemat ja midagi muud kui piiritletud universumites toimiv Kolmsus, aga teatud piirides ja praegusel ebatäieliku võimsus-isiksustumise ajastul näib see arenev Jumalus tõepoolest peegeldavat Ülimuslikkuse Kolmsuse mõtteviisi. Ei Isa, Poeg ega Vaim toimi isikuliselt koos Ülima Olendiga, kuid praegusel universumiajastul tegutsevad nad Kolmsuse kujul ühes temaga. Meie meelest on neil samasugune suhe Viimasega. Sageli teeme oletusi selle kohta, milliseks kujuneb isikuline suhe Paradiisi Jumaluste ja Ülima Jumala vahel, kui viimane on kord lõplikult välja arenenud, aga täpselt me seda ei tea.
10:7.4 (115.6) Meie meelest ei ole Ülimuslikkuse ülemjuhtimine täiel määral prognoositav. Lisaks näib seesugust ettearvamatust iseloomustavat teatud arenguline ebatäielikkus, mis kahtlemata viitab Ülima ebatäielikkusele, ent samuti mittetäielikkusele, mis iseloomustab piiritletud reageerimist Paradiisi-Kolmsusele.
10:7.5 (115.7) Surelik meel võib otsekohe välja pakkuda tuhat ja üks asja — füüsilised katastroofid, kohutavad õnnetused, õudsed hävingud, piinarikkad haigused ja tervet maailma rooskavad hädad — ning küsida, kas sellised nuhtlused seostuvad tolle Ülima Olendi tõenäolist toimimist iseloomustava arusaamatu plaanipärase tegutsemisega. Ausalt öeldes me ei tea seda, me pole asjas päris kindlad. Kuid me täheldame tõepoolest, järgmist: ajapikku soodustavad kõik need rasked ning enam või vähem saladuslikud olukorrad ja asjaolud alati universumite hüvangut ja progressi. Võib osutuda tõeks, et Ülima toimimine ja Kolmsuse ülemjuhtimine seostavad kõik eksistentsiolukorrad ning seletamatud elumuutused väga väärtuslikuks ja tähendusrikkaks pildiks.
10:7.6 (116.1) Jumala pojana suudate igas Jumal-Isa teos näha armastusest kantud isikulist suhtumist. Ent mitte alati ei suuda te hoomata, kui suur osa Paradiisi-Kolmsuse universumitegevusest aitab kaasa kosmose arengumaailmade iga üksiku sureliku hüvangule. Igaviku progressi käigus ilmutuvad Kolmsuse teod täiesti tähenduslike ja läbimõeldutena, kuigi ajalikele olenditele ei tundu nad igakord niisugused olevat.
8. Kolmsus teispool piiritletut
10:8.1 (116.2) Paljusid Paradiisi-Kolmsust puudutavaid tõdesid ja fakte saab kas või ainult osaliselt aduda vaid siis, kui tunda funktsiooni, mis ületab piiritletule seatud rajad.
10:8.2 (116.3) Ei ole soovitav käsitleda Lõplikkuse Kolmsuse funktsioone, ent öelgem, et Viimane Jumal kujutab endast Kolmsuse avaldusi, mida mõistavad Transtsendentaalid. Kaldume uskuma, et tervikuniversumi ühendamine on Viimase ilmnev tegu, mis arvatavasti peegeldab teatud, kuid mitte kõiki Paradiisi-Kolmsuse absoniitse ülemjuhtimise faase. Absoniitse suhtes kujutab Viimane endast Kolmsuse määratletud avaldumist ainult selles mõttes, et Ülim esindab piiritletule sel moel osaliselt Kolmsust.
10:8.3 (116.4) Teatud mõttes on Kõikne Isa, Igavene Poeg ja Lõpmatu Vaim tervikliku Jumaluse koostisisiksused. Nende ühendus Paradiisi-Kolmsuses ja Kolmsuse absoluutne toimimine vastavad tervikliku Jumaluse funktsioonile. Ja Jumaluse niisugune lõpetatus ületab nii piiritletule kui ka absoniitsele seatud raja.
10:8.4 (116.5) Ehkki ükski Paradiisi Jumaluste isikutest omaette võetuna ei täida tegelikult Jumaluse kogu potentsiaali, teevad nad seda kolmekesi koos. Näib, et kolm lõpmatut isikut on vähim olendite arv, mida läheb tarvis tervikliku Jumaluse ehk Jumalus-Absoluudi eelisikulise ja eksistentsiaalse potentsiaali käivitamiseks.
10:8.5 (116.6) Me tunneme Kõikset Isa, Igavest Poega ja Lõpmatut Vaimu kui isikuid, kuid Jumalus-Absoluuti ma isikuliselt ei tunne. Ma armastan ja palveldan Jumal-Isa, aga austan Jumalus-Absoluuti ja tunnen tema ees aukartust.
10:8.6 (116.7) Viibisin kunagi universumis, kus rühm olendeid õpetas, et igavikus saavad lõpetanutest ükskord Jumalus-Absoluudi lapsed. Ent ma tõrgun toetamast sellist lahendust saladusele, mis looritab lõpetanute tulevikku.
10:8.7 (116.8) Teiste kõrval kuuluvad Lõplikkuse Korpusesse need aja ja ruumi surelikud, kes on saavutanud täiuslikkuse kõiges Jumala tahtesse puutuvas. Loodud-olenditena ja loodud-olendite võimaluste piires tunnevad nad Jumalat täielikult ja tõeliselt. Olles leidnud Jumala kui kõikide loodud-olendite Isa, peavad need lõpetanud asuma kunagi otsima piiritletust ületavat Isa. Niisugune otsing eeldab aga Paradiisi-Isa lõplike omaduste ja iseloomu absoniitse olemuse adumist. Igavik näitab, kas see saavutus on võimalik või mitte, kuid oleme veendunud, et kui lõpetanud peaksidki tõepoolest jumalikkuse lõplikkust mõistma, ei suuda nad eeldatavasti eales jõuda absoluutse Jumaluse viimaseülestele tasanditele.
10:8.8 (116.9) Võib juhtuda, et osaliselt jõuavad lõpetanud tõepoolest Jumalus-Absoluudini, ent isegi siis, kui see peaks sündima, jääb igavike igavikus jätkuvalt püsima Kõikse Absoluudi probleem, mis tõusvaid ja arenevaid lõpetanuid pidevalt kimbatusse viib, saladuslikkusega looritab, nõutuks teeb ja neile väljakutse heidab; näeme ju, et Kõikse Absoluudi kosmiliste suhete äraarvamatusel on kalduvus süveneda vastavalt sellele, kuidas ainelised universumid ja nende vaimne valitsemine jätkuvalt avarduvad.
10:8.9
