et keskmine tsoon on keskkosmose ehk vaikusetsoonide juhtimismehhanism — need tsoonid lahutavad üksteisest tervikuniversumi üksteisele järgnevaid kosmosetasandeid — kuid seda seisukohta ei kinnita mitte ainuski tõend ega ilmutus. Niisugune järeldus tuleneb teadmisest, et kõnealune keskmine ala on mingil moel seotud tervikuniversumi läbimatu kosmose mehhanismi toimimisega.
11:5.7 (122.7) Välimine tsoon on tundmatu kosmosepotentsiaali kolmest kontsentrilisest, ellipsikujulisest vööndist kõige suurem ja kõige aktiivsem. See piirkond on kujuteldamatult aktiivne, kosmoses igasse suunda kuni seitsme superuniversumi kaugeimate piirideni ning sealt edasi terve väliskosmose hiiglaslikus ja käsitamatus vallas ringlevate jõuvoogude keskne sõlmpunkt. See kosmiline kohalolek on täiesti mitteisikuline, hoolimata sellest, et mingil varjatud moel näib ta kaudselt reageerivat lõpmatute Jumaluste tahtele ja korraldustele siis, kui need toimivad Kolmsusena. Usutakse, et see on Määratlematu Absoluudi kosmilise kohaloleku keskne koondumine ning Paradiisi-kese.
11:5.8 (123.1) Kõik jõuvormid ja kõik energiafaasid näivad asuvat ringluses. Nad ringlevad läbi universumite ja pöörduvad kindlat teed mööda tagasi. Ent Määratlematu Absoluudi aktiveeritud tsooni voogude puhul võib täheldada kas ainult välja- või siis ainult sissevoogamist — mitte iial mõlemaid ühel ja samal ajal. See välimine tsoon pulseerib hiiglaslike tsüklite kaupa, mida mõõdetakse ajastutega. Pisut rohkem kui üks miljard Urantia aastat voogab tolle keskme kosmiline jõud välja, seejärel aga samapikka aega sisse tagasi. Ning selle keskme kosmilise jõu ilmingud on universaalsed: läbitavas kosmoses küündivad nad kõikjale.
11:5.9 (123.2) Kogu füüsiline jõud, energia ja aine on üks. Kogu jõud-energia lähtus algselt ala-Paradiisist ning lõpuks, olles oma kosmoseringluse sooritanud, pöördub sinna tagasi. Kuid mitte kõik universumite universumi energiad ja ainelised struktuurid ei tulnud ala-Paradiisist seesugusel kujul, nagu nad praegu nähtuvad: on ju kosmos nii mõnegi mateeria ja eelmateeria kuju sünnikodu. Ehkki Paradiisi võimsuskeskuse välimine tsoon on kosmose energiate allikas, ei saa kosmos ise sealt algust. Kosmos pole ei jõud, energia ega võimsus. Ka ei põhjusta selle tsooni pulseerimine ruumihingamist, kuid nimetatud tsooni sisse- ja väljavoolufaasid on sünkroonsed kosmose kaks aastamiljardit kestvate paisumis- ja kokkutõmbumistsüklitega.
6. Ruumihingamine
11:6.1 (123.3) Ruumihingamise tegelikku mehhanismi me ei tunne, vaid tõdeme lihtsalt, et kogu kosmos tõmbub kord kokku, kord aga paisub. Niisugune hingamine mõjutab nii läbitava kosmose horisontaalulatust kui ka läbimatu kosmose vertikaalulatusi, mis on tallel hiiglaslikes ruumimahutites Paradiisi kohal ja all. Püüdes endale ette kujutada nende ruumimahutite väliskuju, võiksite neid võrrelda liivakellaga.
11:6.2 (123.4) Kui läbitava kosmose horisontaalse ulatusega universumid paisuvad, tõmbuvad läbimatu kosmose vertikaalulatuse mahutid kokku ja vastupidi. Otse ala-Paradiisi all paikneb läbitava ja läbimatu kosmose ühenduskoht. Seal voolab mõlemat liiki kosmos läbi teisendavate seadistuskanalite; asetleidvad muutused teevad kosmose kokkutõmbumis-ja paisumistsüklites läbitava ruumi läbimatuks ja vastupidi.
11:6.3 (123.5) „Läbimatu” kosmos tähendab, et seda ei läbista need jõud, energiad, võimsused ega kohalolekud, mis teadaolevalt on olemas läbitavas kosmoses. Me ei tea, kas vertikaalne (mahuti-) kosmos on alati määratud toimima vastukaaluna horisontaalsele (universumi-) kosmosele; me ei tea, kas läbimatu kosmosega seostub loovuslikke kavatsusi või mitte. Tegelikult teame üsnagi vähe ka ruumimahutite kohta ja vaid seda, et nad on olemas ning et nad näivad tasakaalustavat universumite universumi kosmose paisumise ja kokkutõmbumise tsükleid.
11:6.4 (123.6) Kummaski faasis vältavad ruumihingamistsüklid veidi rohkem kui üks miljard Urantia aastat. Ühe faasi kestel universumid paisuvad, järgmise jooksul aga tõmbuvad kokku. Läbitav kosmos läheneb käesoleval ajal paisumisfaasi keskpaigale, läbimatu kosmos aga kokkutõmbumisfaasi keskpaigale ning meile on teatatud, et kummagi ruumiulatuse kaugeimad piirid on teoreetiliselt praegu Paradiisist ligilähedaselt võrdsel kaugusel. Läbimatu kosmose mahutid üla-Paradiisi kohal ja ala-Paradiisi all küünivad vertikaalsuunas täpselt niisama kaugele, nagu ulatub horisontaalsuunas läbitav universumiruum, mis laiub Paradiisi äärealadelt neljanda väliskosmose tasandile ja kaugemalegi.
11:6.5 (124.1) Miljard Urantia aastat tõmbuvad ruumimahutid kokku, samal ajal kui tervikuniversum ja kogu horisontaalse kosmose jõutegevus paisub. Nõnda kulubki pisut enam kui kaks miljardit Urantia aastat, et terve paisumise-kokkutõmbumise tsükkel lõpule jõuaks.
7. Paradiisi ruumifunktsioonid
11:7.1 (124.2) Mitte ühelgi Paradiisi pinnal pole olemas ruumi. Kui keegi „vaataks” Paradiisi ülemiselt pinnalt otse üles, ei „näeks” ta midagi muud kui vaid välja- või sissevoolavat läbimatut kosmost — praegusel juhul sissevoolavat. Kosmos ei puutu Paradiisi ning keskne Saar on ühenduses ainult vaiksete keskkosmose tsoonidega.
11:7.2 (124.3) Paradiis kujutab endast läbitava ja läbimatu kosmose vahel olevate suhteliselt vaiksete tsoonide praktiliselt liikumatut tuuma. Geograafiliselt näivad mainitud piirkonnad olevat otsekui Paradiisi laiendus, kuid ilmselt on neile omane teatud liikumine. Meile on neist väga vähe teada, kuid oleme täheldanud, et nood kahanenud ruumiliikumisega tsoonid lahutavad läbitavat kosmost läbimatust kosmosest. Ükskord olid samasugused tsoonid olemas läbitava kosmose eri tasandite vahel, ent praegu pole nad enam nii vaiksed.
11:7.3 (124.4) Vertikaalne ristlõige kogu kosmosest meenutaks pisut Malta risti, mille horisontaalharud tähistavad läbitavat (universumi-) kosmost, vertikaalharud aga läbimatut (mahuti-) kosmost. Risti nelja haru vahele jäävad piirkonnad lahutavad neid umbes samamoodi, nagu keskkosmose tsoonid lahutavad läbitavat ja läbimatut kosmost. Mida kaugemale Paradiisist, seda suuremaks muutuvad need liikumatu vaheruumi tsoonid, hõlmates lõpuks kogu kosmose piirid ja sulgedes jäägitult endasse nii ruumimahutid kui ka läbitava kosmose kogu horisontaalsuunalise ulatuse.
11:7.4 (124.5) Kosmos pole ei Määratlematus Absoluudis sisalduv alamabsoluutne olukord ega tema kohalolek, ka pole see Ülima funktsioon. Tegemist on Paradiisi annetusega ning arvatakse, et suuruniversumi ja kõikide kaugemate piirkondade ruumi läbistab tegelikult Määratlematu Absoluudi eellaslik ruumivõimsus. See läbitav kosmos ulatub horisontaalsuunaliselt Paradiisi ääreala lähedusest kaugemale, läbi neljanda kosmosetasandi tervikuniversumi piiride taha — aga me ei tea, kui kaugele täpselt.
11:7.5 (124.6) Kui kujutate ette piiritletud, ent käsitamatult suurt V-tähe kujulist tasapinda, mis asub täisnurgi nii Paradiisi ülemise kui ka alumise pinna suhtes ning mille tipp peaaegu puudutab Paradiisi ääreala, ja seejärel kujutlete seda tasapinda elliptiliselt ümber Paradiisi pöörlemas, siis annaks ta pöörlemine ligikaudse pildi läbitava kosmose ulatusest.
11:7.6 (124.7) Ükskõik millises paigas universumites on horisontaalsel kosmosel olemas nii ülemine kui ka alumine piir. Kui osutuks võimalikuks liikuda Orvontoni tasapinna suhtes täisnurga all kas siis üles või alla ning piisavalt kaugele, tuleks lõpuks ette läbitava kosmose ülemine või alumine piir. Mida kaugemale Paradiisist, seda suurem on tervikuniversumi teadaolevates mõõtmetes nende piiride vaheline kaugus — kosmos tiheneb, ja tiheneb sama kiiresti kui loodu tasand ehk universumid.
11:7.7 (125.1) Kosmosetasandite vahel asetsevad suhtelise vaikuse tsoonid — nagu seegi, mis eraldab seitset superuniversumit väliskosmose esimesest tasandist —, on hiiglaslikud elliptilised piirkonnad, kus toimub vaikne kosmiline tegevus. Niisugused alad lahutavad üksteisest määratu suuri galaktikaid, mis hästikorrastatud protsessioonis ümber Paradiisi kulgevad. Esimest väliskosmose tasandit, kus praegu on kujunemas loendamatud universumid, võite endale ette kujutada kui ümber Paradiisi liikuvate galaktikate hiiglaslikku protsessiooni, mida piiravad alt ja ülalt keskkosmose liikumatud tsoonid,
