Mateeria, meel ja vaim
12:8.1 (139.4) „Jumal on vaim,” aga Paradiis ei ole seda. Materiaalne universum on alati see lava, kus toimub kogu vaimne tegevus; vaimolendid ja vaimsed tõusuteelised elavad ja töötavad ainelise reaalsuse füüsilistel sfääridel.
12:8.2 (139.5) Kosmilise jõu annetamine, kosmilise gravitatsiooni maailm on Paradiisisaare tegevusvaldkond. Kogu algne jõud-energia lähtub Paradiisist ning loendamatute universumite loomiseks vajalik mateeria ringleb praegu üligravitatsiooni kohaloleku kujul läbi kogu tervikuniversumi: see ligidus moodustab läbitava kosmose jõulaengu.
12:8.3 (139.6) Ükskõik missugused jõumuutused kaugemates universumites ka ei toimuks, allub jõuliikumine pärast Paradiisist lähtumist ikka igavese Saare lõppematule, ikka ja alati ligiolevale ning vääramatule tõmbejõule; loomupärase sõnakuulelikkusega tiirleb ta lakkamatult universumite igavesi ruumiradu mööda. Füüsiline energia ongi see ainus reaalsus, mis ausalt ja vankumatult universaalsele seadusele allub. Ainult loodudolendite tahtelise tegutsemise valdkonnas tuleb ette hälbimist jumalikelt radadelt ja esialgsetest plaanidest. Võimsus ning energia kujutavad endast universaalseid tõendeid keskse Paradiisisaare püsivusest, järjepidevusest ja igavikulisusest.
12:8.4 (139.7) Vaimu annetamine ning isiksuste vaimsustamine ehk vaimugravitatsiooni maailm on Igavese Poja valdkond. See lakkamatult kõiki vaimureaalsusi enda poole tõmbav Poja vaimugravitatsioon on niisama tõeline ja absoluutne nagu Paradiisisaare kõikvõimas aineline mõjuväligi. Kuid arusaadavalt on füüsilise iseloomuga materiaalsed ilmingud ainelise meelega inimesele paremini tuttavad kui samavõrra reaalsed ja võimsad vaimse olemusega mõjud, mida saab märgata ainult hinge vaimne taip.
12:8.5 (140.1) Kui universumis muutub ükskõik missuguse isiksuse meel vaimsemaks, rohkem Jumala taoliseks, siis hakkab ta nõrgemini reageerima ainelisele gravitatsioonile. Reaalsus, mida mõõdab reageerimine füüsilisele gravitatsioonile on vastandiks sellele reaalsusele, mida määratletakse temas sisalduva vaimu kvaliteediga. Füüsilise gravitatsiooni toime kujutab endast mittevaimse energia kvantitatiivset mõõdupuud, aga vaimugravitatsiooni toime on jumalikkuse elava energia kvalitatiivne mõõt.
12:8.6 (140.2) Seda, mida füüsilise loodu jaoks on Paradiis ning vaimse universumi jaoks Igavene Poeg, on Ühine Toimija meele valdkondade — aineliste, morontia- ja vaimolendite ning isiksuste aruka universumi jaoks.
12:8.7 (140.3) Ühine Toimija reageerib nii ainelistele kui ka vaimsetele reaalsustele ning seetõttu saab temast täiesti loomulikult universaalne hoolitseja kõikide intellektiolendite eest, kes võivad esindada ka loodu ainelise ja vaimse faasi liitu. Intellekti annetamine ning ainelise ja vaimse eest hoolitsemine meele fenomeni abil on ainuliselt Ühise Toimija valdkond; sel kombel saab temast vaimse meele partner, morontiameele tuum ning aja arenguliste olendite ainelise meele algolemus.
12:8.8 (140.4) Meel kujutab endast menetlust, mille abil vaimureaalsused muutuvad loodud isiksuste jaoks kogemuslikeks. Ning lõppkokkuvõttes on aineülesed isegi inimmeele ühendavad võimed: suutlikkus kooskõlastada erinevaid asju, arvamusi ning väärtusi.
12:8.9 (140.5) Ehkki surelikul meelel on vaevalt võimalik aduda suhtelise kosmilise reaalsuse seitset tasandit, peaks inimintellekt siiski suutma haarata paljutki piiritletud reaalsuse kolme toimiva tasandi tähendusest:
12:8.10 (140.6) 1. mateeria. Organiseeritud energia, mis allub lineaargravitatsioonile, väljaarvatud juhul, kui teda ei teisenda liikumine ega määratle meel;
12:8.11 (140.7) 2. meel. Kujundatud teadvus, mis ei allu täielikult ainelisele gravitatsioonile ning mis saab tõeliselt vabaks siis, kui teda teisendab vaim;
12:8.12 (140.8) 3. vaim. Kõrgeim isikuline reaalsus. Tõeline vaim ei allu füüsilisele gravitatsioonile ning lõpuks saab temast kõikide isiksuse nime väärivate, arenevate energiasüsteemide motiveeriv mõju.
12:8.13 (140.9) Kõikide isiksuste eksistentsi eesmärk on vaim, ainelised ilmingud on suhtelised ning nende kahe universaalse vastandi vahele sekkub kosmiline meel. Meele annetamine ning vaimu hoolekanne on Jumaluse kaas-isikute — Lõpmatu Vaimu ja Igavese Poja ülesanne. Täielik Jumaluse reaalsus ei ole mitte meel, vaid vaim-meel — meelvaim, mida ühendab isiksus. Siiski koonduvad nii vaimu kui ka aine absoluudid Kõikse Isa isikus.
12:8.14 (140.10) Paradiisis on need kolm energiat — füüsiline, mõistuslik ja vaimne — kooskõlastatud. Arenevas kosmoses domineerib kõikjal energia-aine, välja arvatud isiksuses, kus ülemvõimu üritab haarata vaim, tehes seda meele vahendusel. Vaim on kõikide olendite isiksuskogemuse põhiline reaalsus, sest Jumal on vaim. Vaim püsib muutumatuna ning küünib seepärast kõikides isiksussuhetes nii meelest kui ka mateeriast kõrgemale; viimased kaks on edeneva saavutuse kogemuslikud muutujad.
12:8.15 (140.11) Kosmilise evolutsiooni käigus saab mateeriast filosoofiline vari, mida jumaliku valgustatuse vaimusära kohalolekul heidab meel, kuid see ei muuda olematuks aineenergia reaalsust. Meel, mateeria ning vaim on võrdselt reaalsed, ent jumalikkust saavutada üritava isiksuse jaoks ei ole nad ühtviisi väärtuslikud. Jumalikkuseteadvus on edenev vaimne kogemus.
12:8.16 (141.1) Mida kirkamini särab vaimsustunud isiksus (Isa universumis, potentsiaalse vaimisiksuse fragment üksikolendis), seda tugevama varju heidab sekkuv meel oma materiaalsele rüüle. Ajas on inimese keha täpselt niisama reaalne kui ta meel ja vaimgi, ent surmas jäävad nii meel (identiteet) kui ka vaim ellu, keha aga mitte. Isiksuse kogemuses võib kosmiline reaalsus ka olemata olla. Ja nii on teile tuntud kreeka ütlusel mateeriast kui temast reaalsema vaimse algolemuse varjust tõepoolest oma filosoofiline tähendus.
9. Isikulised reaalsused
12:9.1 (141.2) Vaim on universumite põhiline isikuline reaalsus, isiksus aga on põhiline kogu vaimureaalsusega seostuvas, astmeliselt arenevas kogemuses. Universumis edenemise igal uuel tasandil on isiksuskogemuse iga faas tulvil vihjeid ahvatlevate isikuliste reaalsuste avastamiseks. Inimese tegelik saatus tähendab ikka uute ja uute vaimsete sihtmärkide seadmist, seejärel aga reageerimist niisuguste mittemateriaalse väärtusega kõrgete sihtmärkide kosmilisele ahvatlusele.
12:9.2 (141.3) Isiksustevahelise soodsa ühenduse saladuseks on armastus. Üheainsa kokkupuutumise põhjal ei saa te veel inimest tegelikult tundma. Teil ei ole võimalik tunda ja armastada muusikat matemaatilise deduktsiooni kaudu, ehkki muusika on üks matemaatilise rütmi vorme. Telefoniabonendile välja antud number ei määratle mingilgi kombel selle abonendi isiksust ega märgi mitte kui midagi sellist, mis seostuks tema iseloomuga.
12:9.3 (141.4) Matemaatika kui materiaalne teadus on hädatarvilik selleks, et osata intellektuaalsel tasandil arutleda universumi materiaalsete tahkude üle, kuid niisugused teadmised ei tarvitse veel tingimata kujutada endast osakest tõe kõrgemast äratundmisest või vaimsete reaalsuste isiklikust hindamisest. Mitte ainult elavas maailmas, vaid koguni füüsilise energia ilmas on kahe või enama asja summa väga sageli midagi rohkemat või midagi hoopis muud kui seesuguse ühenduse eeldatav, lihtsal kokkuliitmisel saadav tulemus. Ei kogu matemaatikateadus, terve filosoofiamaailm ega kõrgeim füüsika või keemia mõistnud ennustada ega teadnud, et kahe gaasilise vesinikuaatomi ühendus ühe gaasilise hapnikuaatomiga annab tulemuseks uue, lihtsast summeerimistulemusest kvalitatiivselt erineva aine: vedela vee. Juba ainuüksi selle ühe füüsikalis-keemilise nähtuse teadmine ja mõistmine pidanuks tõkestama materialistliku filosoofia ning mehhanistliku kosmoloogia tekkimist.
12:9.4 (141.5) Tehniline analüüs ei anna selgitust, mida üks või teine inimene või asi suudab teha. Nii näiteks saab veega väga hästi tuld kustutada. Tõik, et vesi tuld kustutab, sisaldub igapäevases kogemuses, ent ükskõik kui palju ka vett
