need menetlused seisnevad jõudude kooskõlastamises ja ruumipingete võrdsustamises. Liikumine nagu ruumgi on gravitatsiooni täiendus ehk tasakaalustaja.
5. Ruum ja aeg
12:5.1 (134.6) Ka aeg on Paradiisi annetus nagu ruumgi, kuid mitte täpselt samas tähenduses, vaid kaudses mõttes. Aeg sünnib liikumise tõttu ning sellepärast, et meel on loomuomaselt teadlik järgnevusest. Praktilisest seisukohast on liikumine ajast lahutamatu, ent siiski ei leidu ainsatki universaalset, liikumisel põhinevat ajaühikut, kui selleks mitte meelevaldselt pidada Paradiisi-Havona standardpäeva. Ruumihingamise kõikjaleküündivus hävitab tema kui kohaliku aja arvestamise allika väärtuse.
12:5.2 (135.1) Ruum ei ole lõpmatu, ehkki ta saab alguse Paradiisist, ega ka mitte absoluutne, sest teda läbistab Määratlematu Absoluut. Meile on tundmata ruumi absoluutsed piirid, kuid teame kindlalt, et aja absoluudiks on igavik.
12:5.3 (135.2) Aeg ja ruum on teineteisest lahutamatud ainult aegruumilises loodus, seitsmes superuniversumis. Teoreetiliselt on olemas ka mittetemporaalne ruum (ruum ilma ajata), ent ainus tõeliselt mittetemporaalne paik on Paradiisi piirkond. Mitteruumiline aeg (aeg ilma ruumita) on olemas Paradiisi tasandil toimivas meeles.
12:5.4 (135.3) Paradiisiga piirnevad suhteliselt liikumatud vahekosmose tsoonid, mis lahutavad läbitavat kosmost mitteläbitavast ning kujutavad endast üleminekutsoone ajast igavikku; seepärast ongi tarvis, et Paradiisi suunduvad palverändurid, kelle kõrgeimaks sihiks on saada Paradiisi kodanikeks, kaotaksid selleks üleminekuajaks teadvuse. Ajateadlikud külalised võivad minna Paradiisi, ilma et nad vahepeal sel kombel uinuksid, ent nad jäävad ajalikeks olenditeks.
12:5.5 (135.4) Liikumiseta ruumis ei ole olemas suhteid ajaga, küll aga on olemas teadlikkus ajast. Järgnevus võib sünnitada ajateadlikkust isegi siis, kui liikumine puudub. Inimmeel ei ole loomuomaselt niivõrd seotud aja kui ruumiga. Isegi maise, lihaliku elu päevil, mil inimese meel on ruumi tugevais kütkeis, jääb tema loov kujutlusvõime ajast suhteliselt sõltumatuks. Geneetiliselt aga ei ole aeg ise meele omadus.
12:5.6 (135.5) Aega tajutakse kolmel eri tasandil:
12:5.7 (135.6) 1. aeg, mida tajub meel — teadlikkus järgnevusest ja liikumisest ning kestvuse tunnetamine;
12:5.8 (135.7) 2. aeg, mida tajub vaim — Jumalale lähemale liikumise adumine ning teadlikkus kõrgemale, üha kasvava jumalikkuse tasanditele suunatud liikumisest;
12:5.9 (135.8) 3. isiksus loob oma kordumatu ajatunnetuse, tuginedes Reaalsuse taipamisele, kohaloleku teadvusele ja teadlikkusele kestvusest.
12:5.10 (135.9) Mittevaimsed loomad teavad ainult minevikku ning elavad olevikus. Sisimas elava vaimuga inimesel on ettenägemisvõime (taipamine), ta võib visualiseerida tulevikku. Vaid tulevikku suunatud ja progressiivsed suhtumised on isikuliselt reaalsed. Kivinenud eetika ja traditsiooniline kõlblus küünivad vaid õige pisut looma tasemest kõrgemale. Ka stoitsism ei esinda eneseteostuse kõrget taset. Eetika ja moraal muutuvad tõeliselt inimomaseiks siis, kui nad on dünaamilised ja progressiivsed ning kui neid elustab universumireaalsus.
12:5.11 (135.10) Inimisiksus ei ole pelgalt midagi niisugust, mis aja- ja ruumisündmustega kaasas käib, inimisiksus võib toimida ka selliste sündmuste kosmilise põhjusena.
6. Kõikne ülemjuhtimine
12:6.1 (135.11) Universum ei ole staatiline. Stabiilsuse põhjuseks pole inertsus, pigemini on ta tasakaalustatud energiate, ühiselt toimivate meelte, kooskõlastatud morontiate, vaimu ülemkontrolli ja isiksuse ühendumise tulemus. Stabiilsus on tervikuna alati võrdeline jumalikkusega.
12:6.2 (135.12) Tervikuniversumi füüsilisel juhtimisel rakendab Kõikne Isa oma eesõigust ja esmasust Paradiisisaare kaudu, kosmose vaimses haldamises on Jumal absoluutne Igavese Poja isikus. Meele vallas tegutsevad Isa ja Poeg kooskõlastatult Ühises Toimijas.
12:6.3 (136.1) Kolmas Allikas ja Kese aitab hoida ühinenud füüsiliste ja vaimsete energiate ning moodustiste tasakaalu ja kooskõlastust oma kosmilise meele mõjuvälja absoluutsuse kaudu ja ka talle loomuomase ning universaalse füüsilise- ja vaimugravitatsiooniga seostuva lisajõu rakendamise abil. Ükskõik millal ja ükskõik kus ka ei ilmneks side ainelise ja vaimse vahel, on sellise meeleilmingu aluseks Lõpmatu Vaimu toimimine. Vaid meel üksi on see, mis suudab seostada ainelise tasandi füüsilisi jõudusid ja energiaid vaimutasandi vaimsete jõudude ja olenditega.
12:6.4 (136.2) Ükskõik millist universaalset ilmingut uurides veenduge, et olete arvesse võtnud füüsilise, intellektuaalse ja vaimse energia vastastikust seost ning teinud ka vajalikke mööndusi ootamatute ilmingute arvel, mis johtuvad nende ühendamisest isiksuse poolt, ning ettearvamatute ilmingute arvel, mis johtuvad kogemuslike Jumaluste ning Absoluutide toimimistest ja reaktsioonidest.
12:6.5 (136.3) Universum on hõlpsasti prognoositav vaid kvantitatiivses ehk gravitatsiooni mõõdetavuse mõttes. Nii nagu füüsilised algjõud ei reageeri lineaargravitatsioonile, ei tee seda ka lõplike universumireaalsuste kõrgemad mõistuslikud tähendused ning ehedad vaimuväärtused. Kui kõne all on kas füüsiliste, mõistuslike või vaimsete jõudude uued ühendused, siis ei ole kõiksus kvalitatiivselt kergesti prognoositav, ehkki energiate või jõudude niisugused kombinatsioonid muutuvad osaliselt prognoositavaiks, kui neid kriitiliselt jälgida. Kui loodud-olendi isiksus ühendab mateeria, meele ja vaimu, ei suuda me päris täpselt ette ennustada niisuguse vaba tahtega olendi otsuseid.
12:6.6 (136.4) Näib, et ürgjõu, tekkiva vaimu ning teiste mitteisikuliste viimaste kõik faasid reageerivad mingite küllalt kindlate, kuid tundmatute põhimõtete kohaselt ning neid iseloomustab toimimise suur ulatus ja paindlik reaktsioon, mis võib piiratud ulatusega üksiknähtuse ilmingute puhul sageli segadussegi viia. Kuidas seletada nende kujunevate universumitegelikkuste puhul avalduvat reageerimisvabadust, mida ei ole võimalik ette ennustada? Need tundmatud ja äraarvamatud prognoosimatused — olgu siis tegemist jõu algüksuse käitumisega, kindlakstegemata meeletasandi reaktsiooniga või kosmoses sündivat hiiglaslikku eeluniversumit iseloomustava ilminguga — annavad arvatavasti aimu Viimase tegutsemisest ning Absoluutide kohaloleku toimimisest, mis ajaliselt eelnevad kõigi universumite Loojate tegevusele.
12:6.7 (136.5) Me ei tea küll päris täpselt, aga kahtlustame, et niisugune hämmastav mitmekülgsus ja selline põhjalik kooskõlastatus näitab Absoluutide kohalolekut ja tegevust ning sedavõrd erinevad reaktsioonid näiliselt ühesugustele põhjustele lubavad järeldada Absoluutidele omaseid reaktsioone ning seda mitte pelgalt vahetutele ja antud olukorrast tulenevatele põhjustele, vaid ka kõikidele teistele nendega seostuvatele põhjustele kogu tervikuniversumis.
12:6.8 (136.6) Üksikisikuil on olemas nende saatuse kaitsjad ning igal planeedil, süsteemil, tähtkujul, universumil ja superuniversumil on vastav valitseja, kes töötab oma valdusala hüvanguks. Havona ja koguni suuruniversumi üle valvavad need, kellele on usaldatud niisugune suur vastutus. Kes aga hoolitseb tervikuniversumi kui terviku eest ja vaatab selle järele, et tema põhivajadused oleksid rahuldatud kõikjal alates Paradiisist ning lõpetades neljanda, kaugeima ruumitasandiga? Eksistentsiaalselt saab niisugust ülimat hoolitsust eeldatavasti Paradiisi-Kolmsuse osaks pidada, kogemuslikult võttes aga sõltub Havona-järgsete universumite ilmumine:
12:6.9 (136.7) 1. potentsiaali osas Absoluutidest;
12:6.10 (136.8) 2. suuna osas Viimasest;
12:6.11 (137.1) 3. evolutsioonilise kooskõlastuse osas Ülimast;
12:6.12 (137.2) 4. haldamise osas enne eriomaste valitsejate ilmumist Tervikuniversumi
