lühike, ent pikk aeg Prantsusmaal ei ole täiuslikkusest kantud. Kannatan algusest peale mitmesuguste haiguste all, mis müstilisel kombel lihtsalt tulevad ja lähevad. On vist tobe loota, et haigused on tingitud teistsugusest kliimast ja võõrastest bakteritest. Igasugused valud, põletikud, hingamisraskused… Liialdamata ajab üks haigus teist taga ning kui korraga on kaks haigust, siis on kindel, et ühe ravi teeb teist hullemaks.
Iga arsti juures küsib õde alati esimeseks, kas olen rase. Mulle kui paranevale buliimikule on see muidugi ehmatav, kuigi prantsuse keeles kõlab see sõna, enceinte, nii palju poeetilisemalt, pühamalt kui meie „rase”.
Prantsuse arst ütleb, et antibiootikume võttes söögikõrvasest veinist loobuma ei pea. Kui räägin seda teistele, jutustab üks endine kolleeg, kuidas tema haiguse puhul soovitati võimalikult palju seksida, sest see tugevdab südant ja immuunsüsteemi. Mille peale kolmas ütleb, et tema arst oli isegi põletikulise hemorroidi puhul lausunud, et kui harrastatakse anaalseksi, siis sellest päris loobuma ei pea. Samuti ei käsi Prantsusmaa arstid rasedal päevapealt suitsetamist maha jätta. Ja veini võib ju ka last oodates juua, see on südamele hea.
Ma tunnen end väsinuna, olen kurnatud ja unine, isegi kui ma midagi ei tee. Päevad läbi ainult haigutan ja vastik on olla.
Laurenti isa, Euroopa juhtivaid kroonilise väsimuse sündroomi uurijaid, on veendunud, et kõigil kahekümnendates Skandinaavia inimestel (kelle hulka ma muidugi siit lõuna poolt vaadatuna kuulun), eriti naistel, on see haigus lausa DNAsse sisse kirjutatud. Ta laseb mul teha mitu vereanalüüsi ja ütleb tulemusi vaadates, et mul on täiuslik veri. Nagu kõik teised arstid. Siis käsib ta veel kaheksa analüüsi teha (lümfid ja mis kõik muu). Nagu hull teadlane, kes ajab oma diagnoosi taga. Minu juhtum on tema jaoks ilmselt sama huvitav kui tema minu jaoks lasteraamatu tegelasena. Ta on suure valge habemega elujõuline vanamees, kes vabal ajal mägedes matkab ja Lõuna-Ameerika džungleid naudib. Õhtul hilja ihupesu väel meie elutoa laua taga istudes mõjub ta nagu jõuluvana suvepuhkusel.
Ühel koosviibimisel satun Laurenti töötaja, oma endise kolleegiga väsimusest rääkima. Ta jutustab, et tema isa, kirurg, ei lasknud oma lastel kunagi haiguse pärast koju jääda. Kui neil oli palavik, võtsid nad paratsetamooli ja kobisid kooli. Aga kui tütar jäi uniseks ja oli nädalaid liiga väsinud, et midagi teha, ning tal diagnoositi mononukleoos, oli selge, et ta peab jääma koju. Sellele ta isa vastu ei vaielnud. Enne lõpueksameid tehti tüdrukule võimas süst, et ta mõistus töötaks. Pärast seda olen mononimelist haigust märganud paljudes lääne filmides. Eestis ei ole ma sellest kunagi midagi kuulnud ja vahel tundub see väljamõeldud välismaa haigusena. Et kui kapitalistid lihtsalt ei viitsi, tuleb neil mono.
7
Mind häirib, et ma ei kontrolli olukorda. Samas – suhe Laurentiga töötab just sellepärast, et ta ei käitu alati nii, nagu ma ootan. Enamiku suhetest olen ma ise tahtlikult ära rikkunud, niipea kui põnevus kaob. Kui ta on ettearvatav ja teeb, nagu ma tahan. Kui on liiga lihtne. See kõlab küüniliselt, aga tegelikult on siin hoopis naiivsust ja lootust.
Igaks juhuks küsin, kas võin väljas suitsetada, sest mulle tundub, et terves Vietnamis ei suitseta keegi. Ettekandja ütleb, et viibin suitsetamisalas, ja toob mulle tuhatoosi. Istun luksushotelli siseõuel asuva restorani parimas kohas. See on kaardus klaaslae ja klaasist seintega veranda, kus on ainult kolm lauda, vaade aiale ja üleval vana kooli ventilaatorid. Ettekandja ütleb, et võin ukse lahti teha, kui tahan. Vastan, et ei, lähen õue – inimesed ju söövad siin! Naljakas, et vaid poolteist aastat on möödas sellest, kui ka Eestis avalikes kohtades siseruumides suitsetamine ära keelati, aga juba tundub ebanormaalne, et kunagi üldse võis kohvikus söögilauas suitsetada…
Lähen õue õhkõhkõrna seenevihma kätte, mis mõjub nagu märg udu, istun kiviäärele. Teenindaja tuleb tagasi, teeb ukse lahti ja märgib: „See on romantiline, kas pole?”, aga ta ütleb seda nii tööväliselt, nii vandeseltslaslikult, iroonilis-küüniliselt, et hakkan naerma. Ma ei tea täpselt, mida ta mõtles, võib-olla on mul praegu lugemisel olevast raamatust (ühest prantsuse psühholoogilisest trillerist) paranoia, aga see oli nii hea asi, mida keegi oleks võinud öelda. Istun vihma käes ja kusagil väga lähedal tehakse remonti (hotell on uimastavalt värvilõhnane), puurimise mürin on peaaegu kõrvulukustav. Seega märjas ja müras ja pimedas ei olnud vist lause „See on romantiline” päris ilma irooniata öeldud.
Kui ma tagasi sisse lähen, on mu kõrvallauda maandunud oksele ajav turistiseltskond, kelle kohta esimeseks ütleksin ameeriklased, aga tegelikult ma ei keskendu, et kuulata nende aktsenti. Panen muusika kõrvaklappidesse mängima.
Problemaatilistes olukordades ajab Laurent mind närvi. Ebakõla korral usub ta, et teab minust kõike. Ta on nii kindel, et tunneb mind üdini, ning tal on kivisse raiutud põhjendus igaks pingeliseks olukorraks, igaks mu reaktsiooniks. „Ma tean küll, Eve, et praegu sa mõtled nii ja tunned nii.” Ja isegi kui ta leiab endas piisavalt rahu, et mu põhjendus ära kuulata, siis tõestab see põhjendus ainult, et temal on õigus ja et ma eitan asjade tõelist palet või lihtsalt üritan ennast või teda või meid mõlemat petta.
Võib-olla on tal õigus, võib-olla tõesti näeb ta mind paremini kui ma ise, aga ma tunnen, et mind ei kuulata. Ükskõik, kuidas ma muutun või arenen (sest enda meelest muutun ma tihti, muudan meelt, näen asju korraks või igavesti teisiti),ei usu ta seda, see ei veena teda – ma olen tema peas nii kindel kuju, et miski ei saa seda nägemust kõigutada.
Mu veiniklaasi pole mõnda aega täidetud. Ettekandjad vist teavad, et ma olen pärast eelmist paari või mõnda klaasi purupurjus. Mõtlesin raha säästa ja söögi asemel juua osta.
Teen suitsu. Ma pelgan koos Laurentiga silmini täis olla, sest kardan, et unustan midagi, et ei leia õigeid vastuseid ega pea meie vaimses võimuvõitluses vastu. Eile lennujaamas näitas ta, et siin müüakse Baileyse koorelikööri, mille peale rääkisin, et mõni nädal tagasi Eestisse sõites olin nii närvis, et jõin lennukis pudeli Baileyst ära. Selle peale ütles ta, et nii käituvad alkohoolikud. Olin šokeeritud! Mind üllatas väga ka see, et ta ei ole rahul mu suitsetamisega, kuigi enne kui meie suhe paarisuhteks arenes, suitsetasime kogu aeg koos. Nüüd ei ole me seda enam ammu koos teinud. Ma arvan, et ta vaatas oma elu nimekirjast: nii, naine leitud, saab maha tõmmata, järgmiseks tervis korda!
Viies ettekandja tuleb ja küsib, kas tahan veel üht klaasi. Küsin, kas saaksin pudeli. Selgitan surmrahuliku naeratusega, et ei, ma ei tellinud pudelit, aga ma olen tellinud mitu klaasi, mulle tundub, et samast pudelist, kas ma saaksin pudeli lõpu (tundub vähemalt poole odavam maksta pudeli kui iga klaasi eest eraldi).Sada aastat hiljem tuleb teine teenindaja, see, kes oli enne, kes mulle kõige rohkem meeldis. Tal on must poisipea ja ta on oma päevase töövormi vahetanud õhturiietuse vastu – pikk must sametkleit ja pikad mustad pitskindad ilma sõrmedeta. Ta ütleb, et pudel maksab 37 dollarit, klaas seitse, ning kuna see on mu viies klaas, on klaasi kaupa odavam maksta. Mind liigutab see. Kas ta töö pole restoranile kasumit tekitada?Ta valab mulle pudeli lõpu, mis on ilmselt kaks korda rohkem kui ükski klaas siiani. Mul ei ole selle vastu midagi.
Pime on. Lugeda näeb veel mõne minuti. Ettekandja toob mulle küünla just sel hetkel, kui mõtlen, et on pime. Tal on kaelas valged pärlid, käes nii palju põlevaid küünlaid, kui mahub, kleidil väga sügavad lõhikud, ilusad jalad.
Ma tahan nii meeleheitlikult kellegagi rääkida, et varsti sebin tema või suvalise turisti endaga jutustama. Ükskõik kelle, et rääkida ükskõik millest. Olen nõus ka ainult kuulama. Mul on vaja üksiolemisest välja murda.
Lähen õue järjekordsele suitsule, vihm on järele jäänud. Kuigi võin sees suitsetada, meeldib mulle seda teha väljas, vaikuses, nüüd kui remont on lõppenud. Mitte ainult sellepärast, kui mõnus on väljas, aga ka sellepärast,
