on piklik bassein, muidu ristkülik, ent maja pool on ristküliku otsa keskel väike treppidega kaar. See on väga ilus, jätab natuke vanakreekaliku mulje. Mõlemal pool basseini on lamamistoolid. Päevitan alasti, sest ma ei ole seda kunagi varem teinud. Täiskasvanuna vähemalt mitte.
Meie villa on muust maailmast eraldatud müüri ja lukustatud väravaga ning asub üsna põldude keskel. Et sõidutee müra summutada, kuulan kõrvaklappidest valjusti muusikat ja loen peaaegu jõuga Philippe Labro äsja ilmunud raamatut. Tahtsin teda lugeda, sest ma pole seda varem teinud ja ta on populaarne, aga juba algusest peale on lugemine tohutu vaev ja pean end sundima. Ent ma ei suuda jätta pooleli raamatuid, mille olen ostnud, seega õhutan end lugema veel ühe rea, lõigu, lehekülje, peatüki. Kuulsin kunagi, et need, kes kaugusujumise rekordeid teevad, üle merede ujuvad, ei mõtle kunagi sellele, kui kaugel on teine kallas, vaid mõtlevad ainult: „Üks tõmme veel.” Ja need, kes ümber maailma purjetavad, ütlevad: „Üks sadam korraga.”
Nii siis loengi, üks rida veel. Sest see on minu eriala ning võib-olla on kunagi vaja kirjutada mõni artikkel Labrost või vestluses teada, kes ja mis ta selline on. Mida rohkem prantsuse autoreid, seda parem. Olgugi et naudinguta lugemine on ebameeldiv. Võib-olla nüüd saangi lõpuks aru, miks oli koolis kohustusliku kirjanduse lugemine mõnele piin ja mida nad sealjuures tundsid. Mulle meeldis alati lugeda, isegi kui tingimused nautimist ei soosinud. Ülikooli esimesel aastal polnud ma jõudnud sessi ajaks kõiki 13 kohustuslikku teost läbi töötada, seega istusin eksamieelsel ööl tühja vanni kitsa serva peal ja lugesin Stendhali „Punast ja musta”, sest teadsin, et tugitoolis või voodis jääksin kohe magama.
Joon vett jääkuubikutega, ent mul on ikka liiga palav. Panen raamatu kõrvale, võtan klapid peast, tõusen püsti ning sukeldun hüppelaualt basseini sügavasse otsa. Ma armastan seda tunnet, kui keha on nii kuum, et oled minestamise äärel, nii kuum, et jääkülma vee joomine enam ei aita, pea käib ringi ja silme ees virvendab, ning siis sukeldud sügavasse vette ja jääd sinna nii kauaks, kui saad. Esimese hooga tabab keha selline šokk, et lööd silmad lahti, tahad kopsud kiljumiseks õhku täis tõmmata, aga siis hakkab kohutavalt hea.
Lõpuks ujun pinnale, pea kuklas nagu alati, et üles ujumise ajal liibuksid juuksed siledalt seljale, nagu oleksid need hoolikalt üle pea kammitud ja lakiga kinnitatud. Ainus asi, mida ma teismelisena „Baywatchi” seriaalist õppisin, on see nümfina veest tõusmine. Ujun rahulikult madalasse ja tulen trepi peal välja, kuigi külgedel on ka redelid, ent trepini jõudmine on motivatsioon ujuda 15 meetrit rohkem. See on praktiliselt kogu päeva ja võibolla isegi nädala füüsiline koormus ja mulle ei meeldi valetada. Pigem ütlen Laurenti nõudmise peale ausalt, et jah, ma olen küll sel nädalal trenni teinud. „Ma ujusin mitu korda basseini läbi” on tõde, kui ma veel paar korda vette hüppan ja treppideni ujun.
Laurent usub, et kõik mu probleemid tulenevad füüsilise koormuse puudusest. Mis on muidugi tobe, sest maailmas on palju vähem liikuvaid inimesi, kellel on märksa parem tervis kui mul. Ma söön palju, ent pole ülekaaluline, nii et tõenäoliselt liigun argielus piisavalt, et igapäevased mitu tuhat tarbitud kalorit ära põletada. Seda ei saa kindlasti öelda kõigi sadade tuhandete inimeste kohta, kes ei ole kogu aeg nii väsinud ja mitte midagi tehes kurnatud nagu mina.
Päike on ere ning veest välja tulles vaatan võimalikult kinniste laugudega maha. Mu pikad juuksed liibuvad seljale. Tunnen end lühemate juustega alasti ja ebakindlana, ükskõik kui ilus värv või lõikus mul parajasti peas poleks. No ja enamik soenguid ju ebaõnnestub. Näiteks too kord, kui juuksur lubas teha tumeblondid salgud – ja pärast selgus, et tumeblondi all mõtles ta musta… Mõtisklen äraolevalt oma juustest, kui märkan ehmatusega enda ees mehekingi, jalgu, lühikesi pükse, särki ja käsivarsi ning nägu. See on pikk päevitunud mees, ilmselt veidi üle kolmekümne, heleda peaga ning paar päeva raseerimata lõuaga. Kui ma talle otsa vaatan, ilmub mehe näole kõige rahulolevam naeratus, mida näinud olen.
„Madame de Graf?” küsib võõras ülevoolava ameerikalikkusega, enda arust ilmselt kelmikalt kulmu kergitades. Saan aru, et see pole mõni Tonino käsilane, nagu ma selle hetkeni lootsin, ning iga hetk tundub mitme minuti pikkune. Mees muigab. See ärritab mind niivõrd, et ma ei jookse vabandades rätiku järele, kuigi iga rakk mu kehas tahaks end ära peita. Tuletan endale meelde riimikese „fake it ‘til you make it” ehk „teeskle, kuni hakkama saad”. Keegi teine ju ei tea, kui ebakindel ja kehakompleksides sa oled. Või kui saamatu. Või murelik. Lihtsalt mängi kedagi teist. Enamjaolt tähendab see mulle, et teeskle enesekindlust.
Ma pole küll modellimõõtu, aga samas ei mõtleks enamik inimesi mind nähes: „Fuhh, paks!” Sellest hoolimata ei ole minu meelest kindlasti normaalne täiesti alasti, läbimärja ja tilkuvana võõra mehe ees seista. Eriti, kui see inimene võib hakata mu mehe kolleegiks ning pean teda veel kõiksugu üritustel nägema. Selle asemel, et end kätega katta ja minema joosta või häbelikult silmi peita, vaatan sellele ebaviisakale tropile otsa, raputan tema matsliku käitumise suhtes hukkamõistvalt pead, hambad kokku surutud, ning pööran rahulikult ringi, kõnnin rätikuni ja sätin selle endale ümber. Siis keeran, lai naeratus suul, Ameerika jobukaku poole:
„Tervist! Teie olete vist Daniel James?”
„Yes, ma’am,” vastab ta karikatuurselt, ent siiralt nagu mereväelased vanades USA filmides. Jees määm, nagu lammas. Ma ei ütle talle, et kutsu mind Eveks, nagu iga viisakas inimene minu asemel ütleks, sest inglise keeles on Eve piibli Eeva ning arvestades kõiki asjaolusid, kujutan ette vähemalt viit idiootlikku nalja, mida ta teha võiks. „Ma näen jah,” oleks ilmselt tema valik.
Ta käitub, nagu oleks ta mingi auhinna võitnud. Ma tahaksin härra Jamesi natuke sõimata, paika panna, aga tean, et Laurentile on oluline ta enda poolele saada. Lohutan end praegu sellega, et võin õhtul Laurentile kituda, kui ebaviisakas see tüüp on ja et sellist pole neile ju vaja, tema kehv käitumine rikuks firma mainet. Pealegi on Laurent armukade ega kannataks sellist olemist, nagu ta ilmselt juba esimesel ühisel õhtusöögil näeb – ahned silmad ja limpsav keel. Ja just seetõttu tean juba, et ma ei räägi Laurentile midagi. Kui James ainult jumala eest seda ise ei tee. Siis oleks küll palju seletamist, et miks mina talle ei maininud. Hästi, ma mängin taas blondi trofeenaise rolli. Pean ainult paar päeva temaga kokku puutuma ning mõne sellisega olen ju pikalt samas kontoris töötanud: „Evekene, tule istu Arturi sülle.”
„Meeldiv kohtuda,” ütlen kätt surumiseks ulatades, ent ta võtab sellest kinni ning tõstab oma suule, mängides Timothy Daltonit või Sean Conneryt, ning lausub madalalt: „Oh, uskuge mind, au ja rõõm on minu poolel.”
See on nii nõme, et puhken peaaegu naerma. Hoian naeru tagasi ja muigan väga rõõmsalt. See paneb teda veelgi laiemalt naeratama. Vist arvab ta seda tähendavat, et läksin õnge ja tunnen end meelitatult, mitte ei naera tema üle.
„Mida te siin teete? Te pidite nendega kohtuma Algheros, restoranis Imperial, hotellis Carlos V.”
„Kas tõesti? Mina teadsin, et siin. Mulle anti väravakood.”
„Mu mees jättis teile kõneposti teate.”
„Ah nii… Ma ei lülita tavaliselt puhkusel telefoni sisse.”
„See siin on teie jaoks puhkus?”
„Vaadake ringi, madame. Kuidas saakski teisiti?”
Naeratan viisakalt ja ütlen: „Teid oodatakse. Meeldiva jällenägemiseni.” James pistab käed taskusse, noogutab ning kõnnib peaaegu keksides minema. Tulistan teda mõttes kuklasse ja näen, kuidas ta maha kukub, tolmu sisse ägisema jääb, sest ma lasin tahtlikult natuke mööda. Maja nurgal paneb ta kiivri pähe ning istub tsikli selga. Ta lööb masina käima ning müristab seda käepidemest keerates. Siis vaatab ta uuesti minu poole, lööb kiivriklapi kinni ning käega
