ka tema surnuks rääkida. Mõtlen: „Itaallased!”, ent meenub, et sardid ja sitsiillased ei pidavat tahtma, et neid mandrirahvaga (anastajatega!) ühte patta pannakse. Nad üritavad end teadlikult eristada „keskmisest” itaallasest.
Paar tundi hiljem on Laurentil juba või alles mitmes järjestikune kõne ning Tonino lahkub, olles jätnud kirja, et kui midagi vajate, siis helistage.
Kunagi meeldis mulle raamatuid lugeda. Meeldis nii väga, et võisin tööle helistada, öelda, et olen natukene külmetunud, ravin täna palavikku, ja tegelikult terve päeva raamatut lugeda. Elada sellist elu, kus ei peaks üldse midagi tegema, nii et võikski ainult lugeda, tundus täiusliku unelmana. Aga kui olin sellises elus juba kuude kaupa lugenud ja lugenud, ei suutnud ma enam ühtki raamatut kätte võtta. Ei kerget ega rasket, klassikat ega rämpsu, teadust ega ajakirju. Ega isegi filme vaadata. Hakkasin inimesi jälgima ja kuulama. Tohutult palju mõtlema. Ainult mõtlema ja mõtlema ja mõtlema. Vahel märkasin, et olin terve nädala ainult mõelnud. Pidin ennast tõsiselt kokku võtma, et seltskondlikel koosviibimistel natukenegi adekvaatselt käituda – naeratada ja tühjast-tähjast lobiseda.
Kunagi alguse poole küsis Laurent, kas ma olen „Titanicu” filmi näinud. Olin küll.
„Kas sa mäletad seda stseeni, kus Kate Winslet istub laeva restoranis oma ema ja muu seltsiva rahvaga, kes jutustavad ja naeravad, aga tema vaatab vaikides tühjusse? Ning järgmises stseenis jookseb paaniliselt nuttes laevatekile, et end ära uputada?”
„Jah, mäletan.”
„Sa olid tänasel õhtusöögil samasugune. Nagu läheksid kohe end lähimalt sillalt alla viskama. Mu klient ja ta naine arvasid ilmselt, et ma peksan sind või et su ema suri ära. Kas sa saad aru, ma chérie, millest ma räägin?”
Muidugi sain. Ja tal oli õigus. Ma lihtsalt ei suutnud enam süveneda pärast poolt tundi viisakuste vahetamist ning maailma uudistest ja majandusest rääkimist (sest mis vahet seal on, kas meie siin laua taga räägime sellest, kui hullus seisus on praegu maailma rahandus!) ega kuulata võõraste lugusid kogemustest luksuskuurordis või probleemist mõnes restoranis: „Ja kujutad ette, me pidime pool tundi lihtsat filet mignon’i ootama! Mis, kas nad läksid seda veist alles karjamaalt tooma või?!” Mu enda korduv ja ennast kordav, sada korda ringiratast kuulatud ja leierdatud sisemonoloog tundus huvitavam kui need inimesed, kes ei käitu nagu pärisinimesed, vaid kes mängivad stereotüüpseid rolle, seda endale tunnistamata. Just see muudabki näitemängu surmigavaks, et miski ei üllata, ei intrigeeri, ei eristu. Ning ma ei tohi öelda midagi, mis neid õõnestaks, midagi, mis oleks päris ja loogiline, sest ka minul on roll mängida.
Ma ei saa küsida, miks ta lihtsalt ära ei koli või kas ta ei tea, et kasuka kandmine on loomade suhtes julm. Vahel hüüatan teeseldud vandeseltslaslikkusega: „Oi, ma usun, et te kaebasite kohe juhatajale ja see tiguaeglane kelner lasti lahti!” Ja enamasti nad vastavad, et nad tegid seda, jah.Miks peaksid sa laskma kellegi lahti lasta, kui su liha saabub kümme minutit hiljem, kui sa ootasid? Võib-olla teatas koka armastatu just sel hommikul, et tal on keegi teine, või ettekandja tütrel avastati vähk. Kas sa tunned end siis paremini, kui üritad kellegi elu raskemaks muuta mingi näruse lihatüki või ükskõik mille pärast?
Ma arvan, et neil pole vahet, kas ma seltsin ja jutustan. Inimesed tahavad ju ainult endast rääkida. Neil on hea meel, kui saavad seda segamatult teha. Ma olen hea kuulaja! Ma oskan viisakalt naeratada ja noogutada. Laurent on öelnud, et keegi ei saa aru, miks ta minuga on, sest esinen seltskonnas endassetõmbunud kuivikuna. Aga mis mul sellest – või tal?
Miks ma peaksin sõbrannatsema kõigi tema äripartnerite naistega? Enamikule neist ei ole see ju mitte naljakas ajutine mäng nagu mulle, vaid päris elu. Nad on selle valinud ja usuvad, et seda tähendabki elu maailmas. Ja võib-olla on neil õigus, võib-olla eksin hoopis mina.
Aga kuidas saaksingi kiruda oma koristajaid ja aednikke, kui tegelikult ei suuda ma ikka veel uskuda, et minul, kõige tavalisemal Eesti tüdrukul – võib isegi öelda, et vaesuses kasvanud sovetiplikal – on aednik. Ja koristaja.
Ning nagu praegu, Sardiinias, oma kokk! Ma ei saa nendelt naistelt küsida, mida nad mõtlesid, kui neile esimest korda Cartier’ ehtega karp ulatati, sest nende tumepunaste, kuldse kirjaga pakikeste saamine peaks olema enesestmõistetav. Ma pean käituma, nagu kõik see oleks mullegi loomulik, isegi kui viis frakis kelnerit mu ümber seisab, hõbekandikud käes, ootamas, et näha, kas vein kõlbab minu arvates juua. Kuigi ma veinidest midagi ei tea, peab Laurent seda tsirkust oluliseks. Ta ütleb, et küll ma aru saan, kui vein päriselt ei kõlba. Alati vastab ta kelnerile: „Madame maitseb.”
Kui ma olin umbes kaheksa-aastane, hakkasid asjad ema ja minu jaoks paremuse poole liikuma. See tähendas, et enamasti oli midagigi süüa. Mäletan aega, kui hommikuti enne kooli tegi ema alati köögis nalja: „Miiiiis me siis tääääna sööme?” Ja ta ajas mind naerma, kuigi ma teadsin, et vastus on: „Pohli.” Või: „Pohlu.” Ma ei teagi…
Pohlasid, igal juhul. Elasime väikeses külas, muust ilmast ära lõigatud kolkas, kus Eesti aja alguses oli väga suuri probleeme igasuguse transpordiga, rääkimata töökohtadest ja muust seesugusest.
Metsamamm oli vanem naine, kes elas metsa serval, kasvatas maasikaid ja kanu ja mesilasi ja kartuleid ja paari lehma ja kuuski, ning kes oli nii kaua üksi elanud, et ta oli üsna üllatavalt metsik. Ta ajas vist samakat ka, nii et ehk oli ta natukene mürgitada saanud, sest ta rääkis naljakalt ja tal olid pikad hallid juuksed, pikemad kui vöökohani. Ta oli paksuke, ent kandis värvilisi T-särke, mis olid talle liiga väikesed, nii et ta rinnad ja rasvavoldid võistlesid omavahel vaataja tähelepanu eest.
Suviti lasi ta minul ja mu sõbrannal korjata nii palju maasikaid, kui ära jõudsime süüa. Ega laps kaua korjata ei viitsi, eriti kui iga päev võib käia. Ja Metsamammel oli oma kodu piim, mida ta siis meie suhkruga purustatud maasikatele valas, kui me ta majakese kivitrepil istusime. Ta ei küsinud kunagi selliseid asju nagu kõik teised täiskasvanud, näiteks et „Kas sulle meeldib koolis käia?” või „Mis su lemmikaine siis ka on?” Igatahes andis Metsamamm mu emale ühel sügisel mitu kolmeliitrist purki pohlasid. Ma ei tea, kuidas see juhtus, ma ei tundnud siis huvi, kust ta mu ema tundis ja miks ta meie vastu nii lahke oli, aga mitu kuud elasime hommikuti pohladest ja võisaiast. Ja õhtuti võis magustoiduks ka suhkruga pohli saada.
Tuli ette ka raskemaid aegu. Isegi veel paar aastat tagasi, kui üritasin noore täiskasvanuna ise hakkama saada ning ülikooli kõrvalt ei jäänud raha, et süüa osta ja arveid maksta, ja talvel oli korter väga külm. Lumi oli maas, aga ma käisin nõelutud sukkade, sokkide ja lahtiste suvekingadega, sest saapaid ei olnud – ning sellest polnud probleemi. Ma ei tundnud, et elu oleks ebaõiglane, et ma ei saa endale saapaid või süüa osta. Ma ei tundnud kordagi, et olen vaene – see oli täiesti tavaline 20-aastase eestlase elu aastal 2005. Oma töö, palk ja kodu, kommunaalid, söögi- ja transpordikulud. Igati kenad riided kaltsukast ja hea väline vorm, sest palju süüa ei saanud.
Just seetõttu ei saaks ma kunagi üleolevalt vaadata ühegi teenindaja peale või võtta enesestmõistetavalt mõnda luksust, mida mu praeguses elus esineb. Ma ei saa kunagi tunda, et lennujaamas passimine on tüütu, sest mul veab, et ma saan kuhugi lennata. Ma ei saa öelda, et mu praad on üleküpsenud, sest mul veab, et mul on süüa. Samal põhjusel ei saa ma öelda, et mulle ei meeldi see vein või et mis mõttes ma pean ise oma kotti tassima?!
Kui me Birmas käisime, viskas Laurent mu hotelli ja läks ise ära. Kohe selgus, et meil on isiklik teener. Idee järgi oli igal korrusel teener, aga kuna meie korrusel rohkem kedagi ei ööbinud, siis istus noor teener päevad läbi koridoris laua taga ja ootas, et ma midagi tahaksin. Ükskõik mida. Alguses mind tuppa juhatades rääkis ta peaaegu sama palju kui Tonino siin Sardiinias. Ma ei saanud pahandada,
