kombekalt kaastunnet, misjärel noormees rääkis, et ta vanaisa oli seda paberit kakskümmend aastat kiivalt valvanud. Pärast surma pärandas ta selle koos muu varandusega, mis koosnes kahest muulast ja harimata maatükist, perekonnale.
Paber oli vana ja sellist sinist värvi, mida kasutati abolitsionistide ülestõusu ajal setsessionistide vastu. See kandis kuupäeva 14. juuni 1863 ja sisaldas koha kirjeldust, kuhu on maetud kaks kuldja hõbemünte täis tünni. Varanduse väärtus oli kolm miljonit dollarit. Vanale Rundle'ile – noore farmeri isa Sami isale – oli sellest rääkinud hispaania preester, kes oli aarde mahamatmise juures ning kes oli ammu aega tagasi surnud – ei, tunduvalt hiljem pärast aarde mahamatmist – vana Rundle'i majas. Ja vana Rundle oli ta juhtnöörid kirja pannud.
“Miks su isa seda ise üles ei otsinud?” küsisin noorelt Rundle'ilt.
“Ta jäi enne pimedaks, kui niikaugele jõudis,” vastas farmer.
“Kuid miks sa ise seda ei teinud?” küsisin mina.
“Tean selle paberi olemasolust alles kümme aastat,” õigustas end tema. “Kõigepealt oli vaja kevadkündi teha, siis maisi seest maltsad välja kitkuda, siis kuivsööta teha, ja peagi oli talv käes. Ja nii kulus üks aasta teise järel.”
Minu kõrvadele oli see küllalt mõistlik põhjendus, niisiis jäin noort Lee Rundle'it uskuma.
Juhised olid lihtsad. Aaret vedavate eeslite karavan startis endisest Hispaania saatkonnast Doloresest ning läks kompassi järgi lõunasse kuni Alamito jõeni. Rahavedajad ületasid jõe ja matsid varanduse väikese, kahe suurema mäe vahel asuva mäe tippu, millel oli kandesadula kuju, ja märgistasid aarde asukoha kivikuhjaga. Peale hispaania preestri said kõik karavanist osavõtjad paar päeva hiljem indiaanlaste rünnakus surma. Niisiis polnud rohkem teadjaid kui see preester ja see oli paljutõotav algus.
Lee Rundle tegi ettepaneku muretseda laagrivarustus, palgata maamõõtja, kes teeks meiega läbi teekonna Hispaania saatkonnast lõpp-punkti ning kulutada siis kolm miljonit dollarit Fort Worthi vaatamisväärsustega tutvumiseks. Kuid mina, kes ma pole küll kõrgelt haritud, teadsin ometi, kuidas aega ja raha kokku hoida.
Läksime riikliku maaomandi kontorisse ja saime joonise – maamõõtjate keeli tööskitsi – , mille Alamito jõe ümbrusest olid teinud Hispaania saatkonna palgatud maamõõtjad. Sellel kaardil tõmbasin sirge Doloresest lõunasse Alamito jõeni. Skitsil olid üksikasjaliselt ja täpselt ära märgitud maapinna kõrgused ja kaugused. Nii saime kätte täpse punkti jõe kaldal ning “ühendasime” siis skitsi kaardiga Los Animose tähtsast tööstuspiirkonnast, mõõtkavas 1:15 penikoormale – tehtud Hispaania kuningas Felipele.
Selle tegemiseks polnud meil vaja maamõõtjat palgata ning seega hoidsime hulga aega ja raha kokku.
Niisiis laadisime Lee Rundle'iga kõik vajaliku kahehobusevankrisse ja sõitsime saja neljakümne miili kaugusele Chicosse, mis oli lähim linn kohale, kuhu tahtsime välja jõuda. Sealt palkasime maakonna maamõõtja abilise, kes sõitis meiega koos Los Animose piirikolkani, liikus skitsil viis tuhat seitsesada küünart läände, asetas kivi sellesse punkti, kuhu pidime välja jõudma, laadis end peekonit ja kohvi täis ning sõitis postitõllaga tagasi Chicosse.
Olin üpris kindel, et kolm miljonit dollarit on meie. Lee Rundle pidi saama kolmandiku, sest mina maksin kõik kulud. Kahe miljoni dollari omanikuna otsiksin May Martha Mangumi kas või maa alt üles, ja kindlasti lubab siis ka vana Mangum mul oma tuvimajas tiiba ripsutada. Polnud vaja teha muud, kui varandus üles kaevata.
Lõime Leega laagri üles. Teisel pool jõge oli tosin tiheda seedripadrikuga kaetud mäge, kuid ühelgi neist polnud kandesadula kuju. Meid see ei heidutanud. Välimus on petlik. Kandesadula kuju, nagu ka ilu, võis eksisteerida ainult vaataja silmale.
Mina ja aardeomaniku pojapoeg uurisime need mäed läbi hoolikusega, millega leedi tüütut kirpu jahib. Uurisime läbi iga mäekülje ja – tipu, teeraja, kõrgema koha, nurgataguse, kallaku ja lohu kaks miili üles- ja allavoolu jõge. Selleks kulus meil neli päeva. Seejärel päästsime oma kõrvi ja kimli lahti ning sõitsime ülejäänud kohvi ja peekoniga sada nelikümmend miili tagasi Concho Citysse.
Terve tagasitee näris Lee Rundle tubakat. Mina olin hobuste juhtimisega hõivatud, sest tagasijõudmisega oli mul kiire.
Õige pea pärast meie tühisõitu sain Snyderi tagaruumis Goodloe Banksiga kokku, et doominot mängida ja informatsiooni õngitseda. Rääkisin Goodloele oma tühjaläinud aardeotsimisekspeditsioonist.
“Kui oleksin kolm miljonit dollarit üles leidnud,” ütlesin talle, “oleksin võinud May Martha Mangumit otsides terve maailma pahupidi keerata.”
“Ta väärib enamat,” sõnas Goodloe. “Otsin ta ise üles. Kuid räägi mulle, kust te seda mõtlematult maha maetud ja teile teenimatut kasu tõotavat aaret otsisite.”
Rääkisin talle üldjoontes kirjast ning näitasin maaomandi kontorist saadud skitsi, millele oli meie teekond peale märgitud.
Visanud sellele isandliku pilgu, nõjatus Goodloe tooli seljatoele ja puistas mu üle sardoonilise, üleoleva ja üliõpilasliku naerulaginaga.
“Oled sina aga narr, Jim,” ütles ta, kui uuesti rääkida suutis.
“Sinu käik,” ütlesin, topeltkuut kannatamatult sõrmede vahel keerutades.
“Kakskümmend,” sõnas Goodloe ja asetas doominokivi risti.
“Miks ma narr olen?” küsisin. “Ennegi on maetud varandusi leitud.”
“Sellepärast,” ütles Goodloe, “et arvestades välja kohta jõe ääres, kuhu pidite jõudma, jätsid hälbe arvesse võtmata. Õige koht on umbes üheksa kraadi lääne poole. Anna pliiats.”
Goodloe arvutas midagi kiiresti ümbriku tagaküljel.
“Vahemaa Hispaania saatkonnast lõunasse Alamito jõeni,” ütles ta, “on täpselt kakskümmend kaks miili. Ütlesid, et reisil kasutati taskukompassi. Hälvet arvesse võttes on koht Alamito jõe ääres, kus varandus peaks olema maetud, täpselt kuus miili, üheksasada nelikümmend viis küünart lääne pool kohast, kus te otsisite. Oh, Jim, milline narr sa küll oled!”
“Mis hälbest sa räägid?” küsisin mina. “Arvasin, et arvud ei valeta kunagi.”
“Kompassi hälbest,” sõnas Goodloe, “nullmeridiaani suhtes.”
Goodloe naeratas üleolevalt, kuid nägin ta näol üheselt mõistetavat, ahnet hävitavat varanduseotsija saamahimu.
“Mõnikord,” jätkas Goodloe oraakellikult, “pole lood peidetud varandusest aluseta. Oletame, et vaatame sinuga paberil kirjeldatud asukohas ringi. Võib-olla…”
Selle jutuajamise tulemus oli see, et minust ja Goodloe Banksist, kes me rivaalid olime, said reisikaaslased. Seekord algas meie teekond Chicosse Huntersburgist, mis oli lähim raudteelinn. Chicost rentisime laagrivarustuse kohaletoimetamiseks hoburakendi ja vedruvankri. Sama maamõõtja, kes eelmiselgi korral, sõitis meiega kaasa tee Los Animose piirile kohta, mis vastas Goodloe vigade parandusele ja tema hälbele. Siin jätsime maamõõtjaga hüvasti ja läkitasime ta koju tagasi.
Kui me kohale jõudsime, oli öö käes. Andsin hobustele süüa, tegin jõe kaldale lõkke ja valmistasin õhtusöögi. Goodloe oleks võinud mind aidata, kuid tema kõrge haritus ei hõlmanud praktilisi teadmisi.
Kuni ma töötasin,
