see on,” küsis Ben minult ühel kuuvalgel õhtul, kui istusime ta tünnide ja kastide keskel, “mis paneb üldjuhul mehed minema läbi ohtude, tule, raskuste, nälgimise, lahingute ja muu säärase? Miks mees seda teeb? Miks tahab ta teisi üle trumbata, olla julgem, tugevam, uljam ja väljapaistvam kui ta parimad sõbrad? Mille peale ta mängib? Mida tahab ta sellega väljendada? Ta ei tee seda värske õhu ja kogemuste omandamise pärast. Ütle mulle, Bill, millele tavaline mees üldiselt loodab, kui paneb oma ambitsioonide nimel endast kõik välja ja rassib nagu arust ära, olgu siis turgudel, foorumitel, lasketiirudes, lütseumides, lahinguväljadel, golfiväljakutel, söeradadel või areenidel, asugu need siis tsiviliseeritud või tsiviliseerimata maailmanurkades?”
“Ben,” ütlesin kohtumõistja tõsidusega, “arvan, et võime kuulsust otsiva mehe motiivid rahumeeli kolmele ühisele nimetajale taandada. Need on: ambitsioonid – iha saada aplausi osaliseks; saamahimu – mis on edukuse materiaalne külg; ja armastus naise vastu, kes talle kuulub või keda ta enda omaks ihkab teha.”
Kuni pilalind prosoopisepõõsas rõdu tosina trilleriga üle külvas, mõtles Ben mu sõnade üle järele.
“Ma arvan,” lausus ta, “et su diagnoos käib ainult kollaste jutuja ajalooraamatute tegelaste kohta. Mulle meenub ühe mu tuttava – Willie Robbinsi – juhtum. Kui sul kuulamise vastu midagi pole, räägin sulle temast, enne kui poe sulen.
Kuulusime Williega ühte ja samasse San Augustine'i sotsiaalsfääri. Töötasin tol ajal Brady & Murchisoni kuivainete ja rantšovarustuse hulgilaos müüjana. Kuulusime Williega ühte ja samasse saksa klubisse, võimlemisühingusse ja sõjaväeossa. Ta mängis trianglit ja laulis serenaadi kvartetis, millega me kolmel ööl nädalas mõnes linna paigas vaba taeva all esinesime.
Willie ei õigustanud millegagi oma nime. Suveriietes kaalus ta umbes sada naela ja ta oli nii lihtsameelse ja siira näoga, et mõnikord tuli mul teda vaadates lammas silme ette.
Kõigest hoolimata ei saanud me teda tüdrukutest ka okastraataiaga eemal hoida. Tead ju küll seda tüüpi mehi – segu narridest ja inglitest. Nad tormavad rünnakule, kartes samal ajal sammugi edasi astuda, kuid ei jää kunagi kauaks kõhklema, kui neile võimalus antakse. Willie oli alati kohal, kui toimus “lõbus sündmus”, nagu hommikused ajalehed neid nimetasid, näis tundvat end õnnelikuna kui purjus kuningas ja samas ebamugavalt kui elus auster, keda magusas marinaadis serveeritakse. Ta tantsis, nagu oleksid ta tagajalad kammitsas, tema sõnavara koosnes kolmesaja viiekümnest sõnast, millega ta meid, nelja sakslast, iga nädal toimuval kahel jäätisepeol ja pühapäevasel muusikaõhtul esinemiste vaheaegadel õnnistas. Minu silmis oli ta segu malta kassist, õrnast taimest ja “Kahe orvu” kompanii kimpujäänud liikmest.
Räägin sulle veel paari sõnaga ta füsioloogiast ja välimusest ning löön siis kannused jutuhobu külgedesse.
Välimuselt ja käitumisstiililt võis Williet kergesti kaukaaslaseks pidada. Tal olid läikivad juuksed ning katkendlik kõne. Ta silmad olid sama sinised kui tädi Elleni kaminasimsi parempoolses nurgas seisval hiina koerakese kujul. Ta võttis asju nii, nagu need olid ning ma ei tundnud kunagi tema vastu mingit vimma. Lasin tal oma elu elada, ja seda tegid ka kõik teised.
Kuid siis juhtus, et Williel õnnestus oma süda saapasäärest välja meelitada ja samal hetkel kaotas ta selle Myra Allisonile – kõige elavamale, säravamale, teravkeelsemale, targemale ja ilusamale tüdrukule San Augustine'is. Olgu veel öeldud, et Myra Allisonil olid kõige tumedamad silmad, helkivamad lokid ja ahvatlevamad… oh, ei, sa eksid – mina tema ohver polnud. Oleksin võinud olla, kuid mul oli mõistus peas. Seega hoidsin eemale. Kuid Joe Granberry oli algusest peale Myra jagu. Ta oleks hea meelega kõik teised mehed paari kolmikmiili kaugusele saatnud ning sealt itta lähetanud, kus neid oodanuks märtrisurm ja kalmuküngas.
Kuid Myra tegi sellegipoolest ümbruskonna noormeeste seas pügamistööd edasi ning lähetas San Antone'isse järjest uusi nelikrakendeid, täis üheksanaelaseid meriinolammaste villa kotte.
Ükskord toimus San Augustine'i järjekordne jäätisepidu, seekord proua kolonel Spragginsi pool. Meie, muusikute, käsutusse oli antud avar ülemise korruse tuba, et saaksime oma asjad ja kaabud ära panna, juukseid kammida ja kaela panna puhtad maniskid, mille tõime sisse oma kaabude higipaelte vahele peidetuna – lühidalt, see oli tuba, milliseid leidub igas heast toonist lugu pidavas kodus. Veidi kaugemal koridoris oli naiste tuba, kus nood end puuderdamas ja kohendamas käisid. Tants käis esimesel korrusel ja saali kõrvale salongi olime meie, kes me olime San Augustine'i Seltskonnakotiljoni ja Kosjasobitajate Klubi liikmed, maha pannud kanderaami.
Juhtumisi olin koos Willie Robbinsiga ülakorruse riidehoius nii seda ruumi vist nimetati – , kui Myra Allison tuli trepist üles ja suundus tüdrukute toa poole. Willie seisis peegli ees ja oli hõivatud oma pead katva blondi murulapi silumisega, kulutades selleks kõvasti aega ja vaeva. Myra oli alati olnud särtsu täis ja vallatu. Ta jäi koridoris seisma ja pistis pea ukse vahelt sisse. Kahtlemata nägi ta hea välja. Kuid ma teadsin, kuidas Joe Granberry teda endale hoiab. Samuti teadis seda ka Willie, kuid sellegipoolest tüütas ta alalõpmata Myrat oma blä-blä-bläga ja tolknes kõikjal tüdruku sabas. Williel oli nimelt püsivust, mis ei käinud kuidagi kokku ta heledate juuste ja sinisilmadega.
“Tere, Willie!” hüüdis Myra. “Mida sa peegli ees teed?”
“Püüan endale uljast välimust anda,” sõnas Willie.
“Noh, uljaspead ei saa sinust kunagi,” lausus Myra oma erilise naeru saatel, mis oli provotseerivam heli, mida ma iial olen kuulnud – muidugi kui tühja kateloki lõgin vastu sadulaharja välja arvata.
Kui Myra oli läinud, vaatasin Williele otsa. Ta nägu oli surnukahvatu, mis andis märku, kui sügavalt tüdruku märkus ta hinge oli haavanud. Mina polnud Myra ütluses küll midagi sellist märganud, mis mõjuks mehe eneseusaldusele eriti hävitavalt, kuid Willie hinges oli see leidnud kõlapinna, mille ulatust sa vaevalt ette suudad kujutada.
Panime puhtad maniskid kaela ja läksime tagasi alla, kuid ma ei näinud kogu selle õhtu jooksul, et Willie oleks kordki Myra lähedale läinud. Mulle oli ta alati vedela vennikesena tundunud ning ma ei imestanud kordagi, et Joe Granberryl oli Myra juures rohkem edu kui temal.
Järgmisel päeval lasti lahingulaev “Maine” põhja ja ei kulunud kaua, kui Joe Bailey, Ben Tillman või valitsus kuulutas Hispaaniale sõja.
Kõik, kes lõuna pool Mason-Hamlini liini elasid, teadsid, et Põhi üksi ei saa Hispaania-suurusest riigist jagu. Varsti hüüdsidki jänkid meid appi ja lõunaosariiklased vastasid appikutsele. “Tuleme, Isa William, ja kaks miljonit tugevat meest koos meiega” laulsid nad. Ja siis kadusid piirid, mille olid tõmmanud Shermani väed, kukluxklanlased, üheksasendine puuvill ja Jim Crow' trammisõidu eeskirjad. Ameerikast sai jagamata riik, kus polnud ei Põhja, killukest Ida, Lääne-käntsakat ega Lõunat, ja mis hakkas silma kui esimene teise riigi pagasilipik uuel kaheksadollarilisel kohvril.
Loomulikult läks sõjakoerte vaigistamiseks vaja ka San Augustine'i Laskurite, Neljateistkümnenda Texase Rügemendi D-Kompanii abi. Meie kompanii oli üks esimesi, kes Kuubal maabus ja vaenlase südamesse hirmu külvas. Ma ei kavatse sõja ajalooga sind tüüdata, vaid järgin vabariiklaste eeskuju, kes rääkisid sellest ainult seda, mis aitas neil 1898. aasta valimised võita, ja pühin tolmukorra ainult neilt sündmustelt, mis on vajalikud Willie Robbinsi looks.
Kui keegi on üldse kangelane, siis oli see Willie Robbins. Hetkest, mil ta jalg puudutas Kastiilia türannide maapinda, sööstis ta ohtudesse nagu kass koore kallale. Päris kindlasti tuli see tervele kompaniile, kaasa arvatud kaptenile, üllatusena. Olime pidanud teda koloneli käskjala või komissariaadi masinakirjutaja ametisse sobivaks, kuid ei midagi taolist. Selle asemel, et teha tähtsat koloneli tallalakkumise tööd, sai
