härra Parkenstacker, et tahan vestelda – kas või kord – loomuliku mehega – mehega, keda pole rikkunud rikkuse põlastusväärne läige ja oletatav ühiskondlik üleolek. Ah! Kui te ainult teaksite, kui tüdinud ma sellest olen! Raha, raha, raha! Kõik mind ümbritsevad mehed tantsivad nagu väikesed marionetid, mis on ühe vormi järgi välja lõigatud. Mul on kõrini lõbustustest, juveelidest, reisidest, seltskonnast ja igat sorti luksustest.”
“Olen alati arvanud,” poetas noormees kõhklevalt, “et raha on kena asi.”
“Üldjuhul seda tõesti ihaldatakse. Kuid kui sul on nii palju miljoneid!” Tüdruk lõpetas lause kurva käeviipega. “Rikkus on monotoonne,” jätkas ta. “Väljasõidud, dineed, ballid, teatrid, õhtusöögid – kõike varjutamas priiskava rikkuse vari. Mõnikord ajab jäätükkide klõbin šampanjaklaasis mu hulluks.”
Härra Parkenstacker näis olevat ülimalt huvitatud.
“Mulle on alati meeldinud,” ütles ta, “lugeda ja kuulata jutte rikaste ja tuntud inimeste elust. Arvan, et hingelt olen snoob. Kuid mulle meeldib, et info oleks täpne. Mulle on jäänud arvamus, et šampanja jahutatakse maha pudelis, mitte ei panda jääd klaasi.”
Tüdruk naeris musikaalselt ja ehtsa lõbususega.
“Olgu teile teada,” selgitas ta andeks andval toonil, “et oleme kasutu klass, kes püüab end lõbustada veidrustega. Näiteks minu eriharrastuseks on jääd šampanjaklaasi panna. Idee selleks tekkis mul lõunasöögil Waldorfis Tatari printsi külaskäigu ajal. Peagi asendan selle mõne teise pentsikusega. Ja mina pole ainuke. Näiteks sellel nädalal Madisoni avenüül toimunud pidulikul lõunasöögil olid iga külalise taldriku kõrvale pandud rohelised kitsenahksed kindad, mida kasutati oliivide söömise juures.”
“Saan aru,” lausus noormees malbelt. “Need kitsama ringi eriharrastused pole tavainimesele teada.”
“Mõnikord,” jätkas tüdruk, võttes noormehe vabanduse põgusa peanoogutusega vastu, “olen mõelnud, et kui ma kunagi peaksin mõnda mehesse armuma, siis on too madalamalt astmelt. Keegi, kes teeb tööd, mitte pole parasiit. Kuid kahtlemata osutuvad ühiskondliku positsiooni ja rikkuse nõuded tugevamaks kui mu poolehoid. Hetkel piirab mind kaks meest. Üks on mingi Saksamaa vürstiriigi suurhertsog. Arvan, et tal on, või oli, kusagil naine, kelle ta ohjeldamatus ja õelus hulluks ajasid. Teine on inglise markii, kes on nii külm ja omakasupüüdlik, et eelistaksin talle pigem sedasama kuratlikku suurhertsogit. Mida te arvate, mis ajendas mind teile selliseid asju rääkima, härra Packenstacker?”
“Parkenstacker,” parandas noormees vaikselt. “Te ei kujuta ettegi, kui väga ma teie usaldust hindan.”
Tüdruk õnnistas teda rahuliku ebaisikulise pilguga, mis viitas nende seisusevahele.
“Millega te tegelete, härra Parkenstacker?” küsis ta.
“Mu amet on üks tähtsusetumaid. Kuid loodan maailmas läbi lüüa. Olite te tõesti siiras, kui ütlesite, et võiksite armastada meest, kes on teist hulga madalamal positsioonil?”
“Loomulikult olin. Kuid ma ütlesin “võiksin”. On veel suurhertsog ja markii. Jah, ükski amet pole liiga tähtsusetu, kui mees on ise mees.”
“Ma töötan,” lausus härra Parkenstacker, “restoranis.”
Tüdruk võpatas vaevumärgatavalt.
“Ega ometi kelner?” küsis ta tungivalt. “Töö on noobel, kuid… teenrid, teate… ja toapoisid…ja…”
“Ma pole kelner. Olen kassiir…” Pargi vastaskülge piiraval tänaval, mille poole nad näoga istusid, oli ühel majal näha elektrikiri “RESTORAN”. “Olen kassiir restoranis, mis siit paistab.”
Tüdruk vaatas imepisikest käekella, mis oli peidetud ta vasakut rannet ilustava suurepärase disainiga käevõru kaunistuste vahele, ning tõusis kiirustades. Ta püüdis raamatut oma vöö külge kinnitatud litritega kaunistatud ridiküli toppida, kuid raamat osutus liiga suureks.
“Miks te tööl pole?” küsis ta.
“Mul on öine vahetus,” sõnas noormees. “Mul on veel tund vaba aega, enne kui see algab. Võin ma loota, et näen teid veel kunagi?”
“Ma ei tea. Võimalik et näete, võimalik et mitte. Ma ei tea, kas mulle vastavat tuju enam tuleb. Pean nüüd kiirustama. Mind ootab õhtusöök, ja teatriloož, ja, – oh! – kõik see vana ring. Võib-olla panite tulles tähele autot, mis pargi kaugemas ääres seisab. See, millel on valge kere.”
“Ja punased rattad?” küsis noormees mõtlikult kulmu kortsutades.
“Jah. Tulen alati sellega. Pierre ootab mind. Ta arvab, et teen teisel pool väljakut asuvas kaubamajas sisseoste. Elu on meid nii palju orjastanud, et peame valetama isegi sohvritele. Head õhtut.”
“Kuid on juba pime,” ütles härra Parkenstacker, “ja park on labaseid mehi täis. Võin ma…?”
“Kui teil on väiksemgi tahtmine mu soovidele vastu tulla,” sõnas tüdruk kindlalt, “jääte pärast minu lahkumist veel kümneks minutiks siia pingile. Ma ei taha teid süüdistada, kuid ilmselt olete teadlik, et autodel on tavaliselt nende omaniku monogramm. Head õhtut veel kord.”
Tüdruk eemaldus kärmel ja otsusekindlal sammul. Noormees vaatas talle niikaua järele, kui neiu graatsiline kuju jõudis pargiäärsele kõnniteele ja suundus parginurga poole, kus seisis automobiil. Noormees tõusis ning, laskmata tüdrukut silmist, hakkas äraandlikult ja hetkegi kõhklemata end pargi puude ja põõsaste taha varjates temaga paralleelselt hiilima.
Ümber nurga pööranud, vaatas tüdruk auto poole, möödus sellest ja läks tänavat mööda edasi. Varjates end seisva voorimehetroska taha, järgis noormees silmadega ta liikumist. Jõudnud pargi vastasküljes olevale tänavale, sisenes tüdruk majja, mille kohal rippus elektrituledes särav silt “RESTORAN”. See oli üks neist kergesti silmahakkavatest, üleni valgeks võõbatud suurte akendega hoonetest, kus võis odavalt ja tähelepandamatult õhtustada. Tüdruk läks söögisaali tagaotsa ja vabastas end loorist ja kübarast.
Kassiiri lett oli kohe akna vastas. Selle taga istunud punapäine tüdruk tõusis toolilt ja vaatas rõhutatult kella. Tüdruk hallis tegi sama ja istus tema asemele.
Noormees torkas käed taskusse ja jalutas aeglaselt kõnniteed mööda tagasi. Tänavanurgal puutus ta kinganina väikest pehmekaanelist raamatut, mis oli peaaegu muruplatsile libisenud. Maalilise kaanepildi järgi tundis noormees ära raamatu, mida tüdruk pargis oli lugenud. Ta tõstis selle hoolikalt üles ja luges: Stevenson. “Uued tuhande ja ühe öö lood”. Noormees pillas raamatu tagasi murule ja seisis hetke kahevahel olles. Siis istus ta autosse, nõjatus istmepatjadele ja ütles sohvrile ainult kaks sõna: “Klubisse, Henri.”
KOMÖÖDIA KIIBITSEJATE LINNAS
METAFOORIDE kiuste on mõnel lootust mürgise antšaari surmahingusest pääseda, hea õnne korral basiliski silm siniseks lüüa ning isegi Kerberose ja Argose tähelepanuavaldustest kõrvale põigelda, kuid ükski inimene, olgu ta siis surnud või elus, ei pääse kiibitseja pilgu eest.
New York on kiibitsejate pealinn. Muidugi elab siin üksjagu neid, kes paremale või vasemale pööramata käivad oma rada ja teevad raha, kuid peale nende elab siin hõim, kelle keha näib koosnevat ainuüksi silmadest ning kes summas pidevalt ühest kohast
