style="font-size:15px;"> Kummipuu oli surnud.
TUHAT DOLLARIT
“Üks tuhat dollarit,” kordas advokaat Tolman pühalikult, “ja siin on raha.”
Noor Gillian puhkes lõbusalt naerma ja laskis õhukesel viiekümnedollariliste pakil läbi sõrmede libiseda.
“Milline neetult ebamugav summa,” selgitas ta lahkelt advokaadile. “Kümne tuhande dollariga võib mees korraliku tulevärgi korraldada ja endale nime teha. Isegi viiekümne dollariga oleks vähem vaeva.”
“Te kuulsite oma onu testamenti,” jätkas advokaat Tolman kuival toonil. “Ma ei tea, kas te detailidesse süvenesite või mitte. Ühte pean teile aga meelde tuletama. Olete kohustatud meile ette näitama tšekid, kuidas te selle tuhat dollarit kulutasite. Selline on testamendi tingimus. Usun, et täidate lahkunud härra Gilliani soovi.”
“Võite selles kindel olla,” ütles noormees viisakalt, “hoolimata lisakulutustest, mida see mulle toob. Võin palgata sekretäri. Ma pole paberitöös kunagi tugev olnud.”
Gillian läks oma klubisse. Seal otsis ta üles mehe, keda hüüti vanaks Brysoniks.
Vana Bryson oli rahulik ja eemalolev. Ta istus nurgas ja luges raamatut. Noort Gilliani sisse astumas nähes ta ohkas, pani raamatu kõrvale ja võttis prillid eest.
“Vana Bryson, ärka üles,” ütles Gillian. “Mul on sulle naljakas lugu varuks.”
“Räägiksid seda ehk kellelegi piljardisaalis,” sõnas vana Bryson. “Te teate, kuidas ma teie lugusid vihkan.”
“See on parem kui tavaliselt, “lausus Gillian sigaretti sõrmede vahel keerutades, “ja olen rõõmus, et saan seda sulle rääkida. See on nii kurb, et seda oleks naljakas piljardikuulide veeremise saatel rääkida. Tulin just oma hiljuti surnud onu korsaaride seadusebüroost. Ta jättis mulle ainult tuhat dollarit. Ütle, mida üks mees saaks tuhande dollariga teha?”
“Arvasin,” sõnas vana Bryson asja vastu sama suurt huvi ilmutades kui kärbes äädikapudeli vastu, “et õndsal Septimus Gillianil oli raha umbes poole miljoni ringis.”
“Oligi,” kinnitas Gillian lõbusalt, “ja nüüd alles nali tulebki. Ta jättis kogu dubloonilasti mikroobile. Pool tema varandusest läks mehele, kes avastas uue batsilli, ja teine pool hospidali ehitamiseks, kus hakatakse tegelema sellega, et see uuesti maamunalt pühkida. See, mis üle jäi, oli tühi-tähi. Ülemteener ja majapidajanna said kumbki pitsatsõrmuse ja kümme dollarit, tema vennapoeg aga tuhat dollarit.”
“Sul on alati küllaga raha olnud, mida tuulde pilduda,” täheldas vana Bryson.
“Tonnide viisi,” sõnas Gillian. “Onu oli nagu hea haldjas, kui asi puutus taskuraha andmisesse.”
“Ja teised pärijad?” küsis vana Bryson.
“Pole.” Gillian kortsutas sigari taga kulmu ja istus raskelt nahkdiivanile. “On veel preili Hayden, onu eestkostealune, kes elab tema majas. Ta on vaikne musikaalne tüdruk ja kellegi tütar, kellel oli õnnetus onu sõber olla. Unustasin öelda, et ka tema sai pitsatsõrmuse ja kümme dollarit. Sooviksin, et tema asemel oleksin mina olnud. Oleksin saanud kaks pudelit vahuveini, andnud sõrmuse kelnerile jootrahaks, ja sellega oleks asi vask. Ära ole üleolev ja solvav, vana Bryson, – anna hüva nõu, mida ma peaksin tuhande dollariga tegema.”
Vana Bryson hõõrus prilliklaase ja naeratas. Ja kui vana Bryson naeratas, teadis Gillian, et too on solvamishimulisem kui tavaliselt.
“Tuhat dollarit,” alustas vana Bryson, “on palju või vähe. Mõni läheb tuhande dollariga koju, naerdes nagu Rockefeller. Teine saadab naise lõunasse ja päästab sellega tema elu. Tuhande dollari eest võib tuhandele beebile terve juuni-, juuli- ja augustikuu piima osta ja päästa sellega viiskümmend elu. Võid korraldada rünnaku mõnele hästi kaitstud kunstigaleriile. Võid võimaldada mõnele ambitsioonikale poisile haridust. Mulle on räägitud, et eile pandi oksjoniruumis välja ehtne Corot. Võid kolida New Hampshire'i ja elada selle rahaga kaks aastat auväärselt ära. Võid üürida selle summa eest üheks õhtuks Madison Square Gardeni ja pidada kuulajatele loengu – kui mõni juhtub tulema – troonipärija ameti raskusest.”
“Sa võiksid kaasinimestele isegi meeldida, vana Bryson,” sõnas Gillian, kaotamata kübetki oma alalisest külmaverelisusest, “kui sa alati moraali ei loeks. Küsisin sinult, mida võiksin mina tuhande dollariga teha.”
“Sina?” küsis vana Bryson muiates. “Bobby Gillian, on ainult üks loogiline asi, mida sa selle tuhande dollariga peaksid tegema. Osta preili Lotta Lauriere'ile teemantripats, sõida Idahosse ja hakka farmeriks. Soovitaksin lambarantšot, kuna ma lambaid eriti vihkan.”
“Tänan sind, vana Bryson,” ütles Gillian tõustes. “Tundub, et jään sulle tänu võlgu. Tabasid naelapea pihta. Tahan selle raha ühekorraga hakkama panna, et saaksin selle kohta üheainsa paberi ette näidata – ma vihkan üksikasjalikke loetelusid.”
Gillian kutsus voorimehe ja sõnas kutsarile: ““Columbine'i” lavasissekäigu ette.”
Preili Lotta Lauriere, kes oli rahvarohkeks matineeks peaaegu valmis, abistas Loodust parajasti puudriga, kui talle härra Gilliani tulekust teatati.
“Las tuleb sisse,” sõnas preili Lauriere. “Mis lahti, Bobby? Minu etteaste algab kahe minuti pärast.”
“Lase parem kõrv ka üle,” soovitas Gillian kriitiliselt. “Nii on parem. See ei võta minult kahte minutit. Mida ütleksid sa ripatsi kohta? Võin välja käia kolm nulli ja ühe nende ees.”
“Oh, kui sa just tahad,” lõõritas preili Lauriere. “Mu parem kinnas, Adams. Ütle, Bobby, nägid sa seda kaelakeed, mida Della Stacey ühel õhtul kandis? See maksab Tiffanys kakskümmend kaks tuhat. Kuid loomulikult… Tõmba mu särpi veidi vasemale, Adams.”
“Preili Lauriere ava-aariale!” hüüdis lavalehõikaja väljast.
Gillian läks tänavale, kus voorimehetroska teda ootas. “Mida te tuhande dollariga teeksite?” küsis ta kutsarilt.
“Avaksin kõrtsi,” sõnas too pikemalt mõtlemata. “Tean kohta, kus võiksin raha kahe käega kokku kühveldada. See on tänavanurgal asuv neljakordne tellismaja. Olen juba välja mõelnud, kuidas ma seda kasutaksin. Esimene korrus, nagu ma ütlesin – kõrts; teine kala- ja lihatoitude söökla; kolmas – maniküürisalong ja välissaatkond; neljas – piljardisaal. Kui lööksite kampa…”
“Oh, ei,” sõnas Gillian. “Küsisin ainult uudishimust. Üürin troska tunniks. Sõidame niikaua ringi, kuni käsin peatuda.”
Kaheksa kvartalit Broadwayst lõuna pool koputas Gillian jalutuskepiga kutsaripukile ja astus maha. Kõnnitee ääres istus pime mees ja müüs pliiatseid. Gillian läks mehe juurde ja jäi ta ette seisma.
“Vabandage mind,” ütles ta, “kuid ehk ütleksite mulle, mida te teeksite tuhande dollariga?”
“Tulite voorimehetroskast, mis siin peatus, kas jah?” küsis pime.
“Tulin küll,” sõnas Gillian.
“Arvan, et olete korralik inimene,” ütles pliiatsidiiler, “kuna sõidate päevavalgel voorimehega. Vaadake korraks siia sisse, kui tahate.”
Pime
