Lisaks sarmikale välimusele on ungarlased kirglikud, romantilised ja tormakad. Nende tunded on intensiivsed, jõulised ja püsivad.
Sageli jääb nende käitumine teistest rahvustest inimestele mõistetamatuks. Ungarlaste üliarenenud oskus elu nautida ja sõbratruudus ajavad võõramaalased sageli segadusse. Põhiolemuselt on ungarlased muretud, kuid kord juba midagi ette võtnud, on neid väga raske peatada.
Madjarit ei stimuleeri tegutsema poliitilised ega rahvuslikud põhjused, vaid olemuslik kodumaa-armastus, mille nimel on ungarlane valmis kõike ohvriks tooma.
Armastus ja muusika on ungarlastel veres. Paljud põlvkonnad mustlasi on oma muusikaga liigutanud nende hinge.
Kõige paremini annab mustlase ilujanu, pöörasust, kirglikke tundeid, põhjatut kurbust, tulist armastust ja meeletut vihkamist edasi üheksateistkümnendal sajandil loodud tšaardaš – tantsuviis, mida algselt esitati peamiselt kõrtsides.
Ungari talurahvas uskus mustlaste musta maagiasse palju enam kui preestrite võimesse neid paradiisi juhtida.
Esimene peatükk
1870
Printsess Thea läks lauldes trepist alla.
Ta viibis palee esindusruumides, kus toimusid kuninglikud vastuvõtud.
Peatrepi kullatud käsipuu ja sädelev kristall pakkusid ta silmale alati naudingut.
Thea armastas maale ja suurejoonelisi marmorkaminasimsse, mida kaunistasid itaalia meistrite tehtud kujud.
Palee oli ehitanud Thea vaarisa ja kunagi oli see olnud Balkanimaade üks tähelepanuväärsemaid ehitisi.
Thea oli sageli mõelnud, et ilmselt oli ta vaarisa oma riigi väiksuse tõttu kannatanud alaväärsuskompleksi all.
Ta oli alati piinlikult jälginud, et teda ümbritseks kuninglik hiilgus ja toredus.
Ka oma lastele oli ta sama idee pähe tagunud ja printsess Thea ristinimi oli õigupoolest Sydel Niobe Anthea.
Paraku oli tüdruk sellele nimele vastu hakanud niipea, kui oli rääkima õppinud.
Ta nimetas end järjekindlalt Theaks. Nimi oli kiiresti omaks võetud ja omavahel olles ei nimetanud ükski pereliige teda kunagi teisiti.
Thea astus hommikusöögisaali.
See oli kena päiksepoolne, kuid tagasihoidlik ruum.
Printsessi vend Georgi oli juba hommikust sööma asunud.
Thea sisenedes vaatas ta üles ja ütles: “Sa jäid hiljaks.”
“Tean,” vastas Thea. “Kuid hommik oli nii kena ja Merkuur ületas takistusi nagu oleksid tal tiivad.”
Thea läks inglise hommikueineks kaetud kõrvallaua juurde ja tõstis üht-teist taldrikule.
Thea isa, Kostase kuningas Alpheus, oli nooruses pikka aega Inglismaal elanud.
Tal oli isegi Oxfordi Ülikooli teaduskraad.
Inglismaal elamine oli kuningale oma jälje jätnud. Tal olid inglase maneerid ja kombed ning ta nõudis, et ta lapsed räägiksid inglise keelt.
Theale ja Georgile, kes oskasid kõiki Balkanimaade keeli, ei valmistanud see mingit raskust.
Georgi oli kunagi öelnud, et erinevalt paljudest teistest Balkani keeltest on inglise keele õppimine lapsemäng.
Taldrik käes tuli Thea söögilaua juurde ja istus.
Ta mõtted olid ikka veel hiljutise ratsaretke juures.
Nuga ja kahvlit võttes ütles ta: “Muide, tarad peaksid kõrgemad olema.”
“Tean,” vastas vend. “Peaksid selle asja korda ajama.”
“Miks mina?”
“Sest mina sõidan homme ära.”
“Sõidad ära?” hüüatas õde. “Kuid miks? Kuhu?”
Georgi vaatas üle õla.
“Pariisi. Luba, et sa mammale ei ütle. Tema arvates olen poolametlikul vastuvisiidil Prantsuse armeesse.”
“Lähed jälle Pariisi?” küsis Thea. “Ma ei mõista, mida sa seal leiad.”
“Võin sulle öelda üht – Pariisis on lõbustusi jalaga segada ning sealsed naised on fantastilised!”
Thea vaatas venda üksisilmi.
“Tahad öelda, et lähed sinna ainult lõbutsema?”
“Lühidalt kokku võttes – jah.”
“Ja sa lähed… üksi?”
“Ma ei jää seal kauaks üksi.”
“Võta mind endaga kaasa! Palun! Võta mind kaasa!” anus Thea.
“Peaksid ainult kuulma, mis mammal selle kohta öelda on!” irvitas Georgi.
“Kuid… ütleme mammale, et peatun ühe su sõbratari juures.”
“Päris kindlasti pole mamma sellega nõus.”
“Miks mitte?”
“Sest kuigi mu sõbratarid on kahtlemata veetlevad ja silmatorkavalt ilusad, pole nad päris kindlasti sobivad kaaslased kõrgestisündinud ja hästikasvatatud printsessile.”
Thea oli pettunud.
“Miks ei sündinud ma poisina?”
“Usu mind, maailmas on hulk mehi, kes on rõõmsad, et sündisid tüdrukuna.”
Thea vaatas vennale pilklikult otsa.
“Mehi?” küsis ta. “Peale ühe jalaga hauas olevate õukondlaste ei näe ma siin kedagi.”
Georgi valas kohvitassi uuesti täis.
“Sul on omamoodi õigus,” ütles ta. “Kuid isa on su abielu korraldamisega juba algust teinud. Eile õhtul rääkis ta mulle sellest.”
Hetkeks ei saanud Thea sõna suust.
“Minu… abielu?” küsis ta vaikselt.
“Oled kaheksateist täis,” ütles vend, “ning papa arvates on aeg, et sa ühe meie tähtsama naaberriigi valitsejaga abielludes meie kodumaa tähtsust tõstad.”
“Kellega?” küsis Thea järsult.
“Tundub, et see on Kanarise kuningas Otho.”
Järgnes kohkunud vaikus. Lõpuks küsis Thea: “Räägid sa… tõsiselt?”
“Kedagi teist pole võtta.”
“Kuid… kuningas Otho on vana. Vanem kui papa!”
“Tema kuningriik on meie omast kaks korda suurem.”
“Kuidas… saan ma abielluda… nii vana mehega nagu kuningas Otho? Kui ma teda viimati nägin, olid ta hõredad juuksekarvad ja habe üleni valged!”
“See
