style="font-size:15px;"> “Tahan sinuga praegu kaasa minna.”
“Sooviksin, et saaksin su kaasa võtta,” vastas Georgi, “kuid arvatavasti oleksid kohale jõudes šokeeritud. Ja see on midagi, mis mu põhimõtetega absoluutselt kokku ei käi.”
Thea taipas, mida vend silmas pidas.
Veidi aja pärast küsis ta vaikselt: “Mis sa arvad, kas papa võtab sinu äraolekul midagi ette?”
“Võimaluse korral püüan teda veenda, et ta seda ei teeks,” lubas Georgi. “Samal ajal ei taha ma anda papale ettekäänet mu reisi tühistamiseks.”
Thea ohkas.
“Jah, loomulikult.”
“Soovitan sul vabadust nautida,” jätkas vend, “kuni veel saad. Tunne rõõmu üle tarade hüppamisest ja kiirest ratsutamisest, sest kui sul kaaslane sabas tilpneb, ei tule see enam kõne allagi.”
Thea ahmis õhku.
“Tahad öelda, et kui olen abielus… pean ratsutamas käima mõne surmigava seltsidaami või kindraladjutandi saatel?”
Georgi ei vastanud, kuid Thea teadis vastust isegi.
Loomulikult valvatakse kuningannat paremini kui ühtki vangi.
Kuna palees oli teenijatest nappus, lubati Theal pargis üksi ratsutamas käia, kuid seda ainult siis, kui ta müüride vahelt välja ei lähe.
Üksi olles sai Thea mõelda ja Merkuuriga rääkida ilma, et keegi teda pealt kuulaks.
Thea taipas õudusega, et kui ta kord juba kuninganna on, on ta üksildastel ratsasõitudel lõpp.
“Kõik oleks teisiti,” mõtles ta, “kui minu kõrval ratsutaks keegi, keda ma armastan. Keegi, kellega ma saan rääkida.”
Unistustes oli ta abikaasaks alati muinasjutuprints, kes muuhulgas oli ka suurepärane ratsutaja.
Thea unistustes kihutasid nad tuuletiivul kaunite tuliste ratsude seljas ja keegi ei saanud neid kätte.
Külg külje kõrval ratsutavad nad tundmatu silmapiiri poole.
Mõeldes kuningas Othole oli Thea enam kui kindel, et mees pole suurem asi ratsutaja. Vähemasti mitte silmapaistvalt hea.
Samuti oli ta kindel, et kuningas Otho peab täht-tähelt protokollireeglitest kinni.
Printsess oli kõrvad sulgenud vana guvernandi õpetussõnadele, kui too alustas: “Printsess ei tohi teha seda – printsess ei tohi teha toda! – Peate meeles pidama, teie kuninglik kõrgus, et olete printsess!”
Thea oli kindel, et ilmselt hakkab sedasama leierdama ka ta abikaasa.
Sõnad on peaaegu samad, ainult printsessi asemel on kuninganna.
“Kuninganna ei tohi teha midagi, mida ta teha tahab.”
Nagu õe mõtteid lugedes kallistas Georgi teda ja sõnas: “Pean nüüd minema. Saadan papat paraadil, mis on täpselt samasugune nagu eelmisel nädalal, mis millegi poolest ei erinenud üle-eelmisel nädalal toimunust.”
“Kuid homme oled sa vaba?” küsis Thea.
“Tänan jumalat pisku eest, mis ta meile annab,” vastas Georgi. “Isegi kui tema annid on väga väikesed ja lühiajalised.”
Öelnud seda, Georgi lahkus. Thea ei järgnenud talle.
Ta vaatas mitte midagi nägeval pilgul aknast välja ja viimane kui üks ta ihurakk näis õudusest kisendavat.
Viimaks läks Thea muusikatuppa, kus õpetaja teda juba ootas. Neiu oli väga kahvatu.
Niipea, kui printsess oli saanud kaheksateistkümneaastaseks, lasti guvernant lahti.
Ometi jäid paar õpetajat ta haridust täiendama. Nood ei elanud palees, vaid käisid siin ainult tunde andmas.
Thea lemmikõpetaja oli vana professor, kes andis talle muusikatunde.
Enne erruminekut oli too Euroopas laialdaselt tuntud.
Kuninganna oli olnud piisavalt tark taipamaks, et just sellist õpetajat on tütrele vaja.
Professor õpetas Thead väljendama oma tundeid mängus ja omaloodud kompositsioonides.
Thea püüdis muusikasse valada ümbritsevat ilu, mis pani ta südame kiiremalt põksuma.
Neiu kuulas tähelepanelikult linnulaulu ja püüdis klaveril edasi anda kogu seda rõõmu, mida see kätkes.
Thea tulles istus professor klaveri taga ning mängis unistavat ja romantilist valssi.
See pani Thea taas mõtlema muinasjutuprintsile, keda ta ühel päeval oli lootnud kohata.
Mõte kuningas Othole tõi ta karmi reaalsusse tagasi.
Professor tervitas printsessi ja neiu istus klaveri taha.
Thea mängust hakkas kostma õudust, ahastust ja lootusetust, mis teda ees näis ootavat.
Õhtupoolikul toodi Theale kutse isa juurde.
Kuninga soovi edastas ülemkindraladjutant, kes oli kuningat palju aastaid teeninud.
Mees tuli elutoas istuva Thea juurde ja ütles: “Teie kuninglik kõrgus, tema majesteet käskis mul teile edasi öelda, et ootab teid oma kabinetis.”
Thea oli raamatut lugenud. Kutset saades tundus talle, et viimnepäev on kätte jõudnud.
Ta oli palvetanud, et isa lükkaks selle jutuajamise edasi vähemalt seniks, kuni Georgi on Pariisist naasnud.
Ta oli kirglikult klammerdunud venna lubaduse külge, et palub isal seda teha.
Nüüd oli Theale selge, et kuna kuningas oli tuntud kärsituse poolest, tahab ta asjaga kiiresti ühele poole saada.
“Enne kui taipan, kus ma olen,” mõtles printsess, “kõnnin juba abielunaisena kirikust välja.”
Thea kaalus võimalust kindraladjutandiga kuningale sõna saata, et on väga väsinud ja tunneb end liiga halvasti, et isa juurde tulla.
Samas teadis ta, et kui ta seda teeb, ei lubata teda homme ratsutama.
Merkuur ootas teda ja printsessil käis peast läbi mõte, et hobune on ainus, kes teda mõistab.
“Pean teie kuninglikule kõrgusele veel edasi andma teate prints Georgilt,” ütles kindraladjutant. “Teie vend palus edasi öelda, et viimasel hetkel muutis ta oma kavatsusi ja sõitis ära juba täna õhtul.”
“Tahate öelda, et ta on juba läinud?” küsis Thea üllatunult.
“Tema kuninglikul kõrgusel õnnestus viimasel minutil ekspressrongile jõuda. Ta palus minul teile oma hüvastijätusõnad edasi öelda.”
Ilma, et keegi oleks seda talle öelnud, teadis Thea, mis oli juhtunud.
Georgi
