teadis, et vennale stseenid ei meeldi, eriti veel need, kus teised talle etteheiteid teevad.
Niisiis oli ta läinud kergema vastupanu teed. Thea ei süüdistanud teda selles.
Ta teadis, et vend on paratamatusega leppinud.
Georgi ei saanud midagi teha ja ta teadis seda.
Thea pani aeglaselt raamatu käest ja tõusis.
“Öelge, palun, tema majesteedile, et olen paari minuti pärast tema juures,” ütles ta.
Kindraladjutant kummardas ja lahkus.
Thea seisis hiilgava, amoreid kujutava kullatud raamis seinapeegli ette.
Oma peegelpilti vaadates küsis ta valjult:
“Peeglike, peeglike seina peal, ütle mulle, mida tegema pean!”
Thea peaaegu lootis, et peegel talle vastab, kuid ainus, mida ta seal nägi, oli ta enda peegelpilt.
Sirge nina ja roheliste silmadega väike ovaalne nägu.
Loojuv päike pani ta juuksed kuldselt hõõguma.
Pooleldi oige, pooleldi nuuksega pööras Thea peeglile selja, läks ukse juurde ja suundus allkorrusele.
Kuningas oli end oma kabinetis mugavalt sisse seadnud.
Erinevalt palee põhiosa kullatud ja polsterdatud mööblist olid kuninglikus kabinetis suured mugavad nahktugitoolid.
Sohva oli pehme nagu udusulgedest madratsiga voodi ja laial, ühetasapinnalise plaadiga kirjutuslaual oli mugav kirjutada.
Kabineti seintel rippusid kõigi kuninglike esivanemate portreed.
Pildiraamid olid nikerdatud ja kullatud ning nende ülaosa kaunistas kroon.
Kabinetis olid ka mõned hiina vaasid, sest kuningas hindas neid.
Viimases kui ühes oli kimp lillasid ja valgeid sireleid.
Thea oli sageli mõelnud, et see ruum annab täiuslikult edasi isa iseloomu eri tahke.
Kuid alati langes ta pilk vältimatult kamina kohal rippuvatele kullatud ja säravate värvidega võõbatud kuninglikele insiigniatele.
Kuna kamin oli otse kirjutuslaua vastas, olid need laua taga istuval kuningal kogu aeg silme ees.
Thea mõtles, et insiigniad meenutavad isale iga päev, iga tund ja iga minut tema riigimehekohustusi.
Thea tulles seisis kuningas seljaga kamina ja insiigniate poole.
“Tere õhtust, kallis!” ütles ta. “Mul on terve päev kiire olnud, kuid nüüd tahan sinuga rääkida.”
Thea suudles isa põsele ja istus sohvale.
Teades, mis järgneb, pigistas ta tugevalt süllepandud käsi.
“Oled nüüd kaheksateistkümneaastane,” alustas kuningas, “ja meil on aeg mõelda su tulevikule.”
“Olen niigi õnnelik, papa.”
“Ka mina olen õnnelik, kui sa minuga oled,” lausus kuningas. “Samas ei tohi unustada, et su ema oli kaheksateistkümneaastane, kui minuga abiellus.”
Thea oli juba valmis lisama, et ta abiellus mehega, kes oli temast ainult viis aastat vanem, kuid taipas siis, et andes isale märku, et teab juba kuningas Othost, reedaks ta Georgi.
“Olen mõelnud, kellega abielludes,” jätkas kuningas, “võiksid sa meie armsale kodumaale kõige rohkem kasu tuua.”
Kuningas vaikis, oodates, et tütar midagi ütleb, kuid kuna too vaikis, jätkas ta: “Juhuse tahtel sain ma täna hommikul kirja kuningas Otholt, kes palub luba meid lähima nelja päeva jooksul külastada.”
Thea hoidis hinge kinni ja pigistas käsi nii tugevalt, et sõrmenukid valgeks tõmbusid.
“Mul on tunne,” jätkas kuningas, “et kuningas Otho on mõistnud, mis mul meeles mõlgub.”
“Ja mis sul siis meeles mõlgub, papa?” küsis Thea.
Printsessile tundus ta hääl talle endalegi võõras.
“Liit kuningas Otho ja meie riigi vahel oleks meile väga kasulik.”
Kuningas vaatas pikalt tütrele otsa, siis lisas: “Saatsin kuningas Othole juba vastuse, milles kinnitasin talle, kui teretulnud ta on ja kuidas me kõik tema külaskäiku ootame.”
“Tahad öelda, papa,” küsis Thea, “et sinu arvates… on kuningas Otho… mulle sobiv abikaasa?”
“Sinust saaks suure ja rikka riigi kuninganna ning olen kindel, et saad Kostast tuhandel moel aidata.”
Thea hingas sügavalt sisse.
“Mul on kahju, papa, kuid ma ei saa kuningas Othoga abielluda!”
“Mida sa ütlesid?” küsis isa.
“Ta on… Ta on minu jaoks… liiga vana!” hüüdis Thea. “Kui ma… abiellun, siis mehega, keda… armastan!”
“Mis see tähendab – kui ma abiellun?” küsis kuningas. “Loomulikult sa abiellud! See on sinu kohus!”
“Kuid mitte mehega, kes on… küllalt vana, et olla… mu isa!”
“Vana? Mis vanusel sellega pistmist on?” nõudis kuningas. “Ta on kuningas ja sinust saab kuninganna.”
Isa hääl oli terav, kuid Thea vastas:
“Tahan… armastada meest, kellega… abiellun!”
“Armastada?” küsis kuningas. “Noored naised muust ei mõtlegi. Võta teadmiseks, et pole ühtki põhjust, mis segaks sul oma abikaasasse armuda.”
“Kuidas sa… saad selles nii… kindel olla?” küsis Thea.
Kuningas pingutas, et rahu säilitada.
“Oled veel väga noor, kallis,” ütles ta, “ja seepärast pead lubama minul otsustada, mis on sinu jaoks kõige parem. Olen kindel, et kuningas Otho on sinu vastu alati lahke ja helde.”
“Kuid… tahan olla armastatud!” vaidles Thea vastu.
“Armastus tuleb pärast abiellumist,” ütles kuningas veendunult.
“Kuidas saad sa selles kindel olla?” küsis Thea. “Kui kuningas Otho pole praegu minu silmis veetlev, siis kuidas muudab tema sõrmuse kandmine minu suhtumist?”
Isa kõhkles ja Thea teadis, et kuningas otsib oma mõtete väljendamiseks sõnu.
Pärast pikka pausi Thea tõusis.
“Vabanda, papa, kuid ma ei abiellu kuningas Othoga. Oleks vale teda siia kutsuda ja anda talle võltslubadusi.”
Kuningas põrnitses tütrele otsa.
“Kes sind
