kes tõid paleesse põllumajandussaadusi ja kariloomi.
Kuna see oli nii tähtsusetu, ei valvatud seda kunagi.
Kuigi öösiti pidi see lukustatama, kahtles Thea, et seda alati tehakse.
Tal polnud mingit tahtmist sadulast maha tulla, et selles veenduda.
Värav oli küllalt madal ja seda ümbritsev maapind liivane.
Merkuur hüppas sellest puhtalt üle.
Nüüd oli Thea väljaspool müüre, mis olid teda ümbritsenud niikaua, kui ta mäletas.
Ta oli sageli orus ratsutamas käinud, kuid mitte kunagi üksi.
“Kui põgenemisest isegi asja ei saa,” mõtles ta, “on see vähemalt uudne kogemus.”
Thea jätkas kiiresti, kuid ettevaatlikult teed, et mitte kohtuda kellegagi, kes ta ära võib tunda.
Enne, kui valgeks läheb, peab ta paleest võimalikult kaugel olema.
Väljas valgenes. Tähed kadusid üksteise järel ja varsti tõuseb päike.
Thea teadis, et peab enne üle jõe pääsema, kui inimesed liikuma hakkavad.
Printsessil oli hästi teada, et talunikud, kes tulevad Gyulasse, Kostase pealinna, asuvad varakult teele.
Mõned viivad juurvilju vankritega turule, teised kannavad oma toodangut seljas.
Peale nende olid veel talunaised, kes käisid iga päev linnas tööl.
Thea oli neid sageli näinud ja imetlenud nende värvikaid riideid.
Enamikul naistest olid seljas Balkanimaade rahvariided, mis koosnesid punasest seelikust, kaunilt tikitud pluusist, eest nööritavast mustast sametvestist ja valgest pitspõllest.
Thead või Georgi nähes nad lehvitasid ja hüüdsid kõlavate häältega tervitusi.
Thea jõudis sillani.
Ta nägi kergendusega, et sellel pole kedagi.
Põllule minekuks oli veel liiga vara.
Samuti ka loomade ajamiseks mäejalamil paiknevatele karjamaadele.
Theale see sobis.
Tema ees laiusid tiheda rohu ja põllulilledega kaetud aasad, mis meenutasid mõneti pustasid.
See oli suurepärane maastik, et Merkuur saaks metsikus galopis jalgu sirutada.
Hobust polnud vaja tagant sundida. Thea mõtles, et Merkuur pole iial nii kiirelt edasi liikunud.
Selleks ajaks, kui päike üle silmapiiri kerkis ja selle kiired maailma sooja kuldse valgusega üle ujutasid, oli Thea tubli paar miili selja taha jätnud.
Lillede kohal lendlesid valged ja kirjud liblikad. Linnud laulsid ja jõe kohal hõljus udu.
Theale oli see ilu, mida ta kõikjalt otsis.
See oli ilu, millest ta unistas.
Ta ei teadnud, kuhu läheb.
Eile öösel oli ta endale öelnud, et põgeneb, ja nüüd juhtis teda päike.
“Olen vaba! Olen vaba!” kordas ta endale.
Merkuur jättis galopeerimise ja läks üle sörgile.
Thea vaatas selja taha.
Ta oli jõudnud isegi kaugemale, kui oli lootnud.
Polnud näha ei Gyulat ega mäetipus seisvat paleed.
“Olen vaba!” hõiskas Thea taas ja hakkas siis mõtlema, kuhu minna.
Ta ratsutas seni, kuni taipas, et asub maa osas, kus ta iial pole käinud.
Jõgi ja põllud olid kadunud.
Olid ainult lilled, liblikad ja mäed temast paremal ja otse ees.
Thea teadis, et mõnel elavad inimesed, mõnel mitte.
Mägede lähemaks uurimiseks polnud Theal kunagi võimalust avanenud.
Kui ta palee krundi piirest väljaspool ratsutamas käis, olgu siis Georgi või isaga, jõudis alati kätte hetk, mil nood talle ütlesid: “Peame tagasi minema või muidu hilineme õhtuootele.”
Isegi siis, kui nad juhtusid pärastlõunal väljas olema, pöörduti ametliku õhtusöögi ajaks alati tagasi.
Thea ratsutas veel tunni ja tundis siis, et on näljane.
Talle tuli pähe, et varsti on aeg hakata öömaja peale mõtlema.
Ta teadis, et mägedes on väikesed üürimajad ja hotellid, kus peatusid Kostase külalised, eriti need, kes harrastasid mägironimist.
Ükskord oli ka Georgi seda proovinud, kuid alla kukkunud ja käeluu murdnud.
Peale mägironijate peatusid neis hotellides jahimehed, kes tulid Kostasesse mägikitsi, hirvesokkusid, metskitsi või hunte küttima.
Thea isa rääkis neist alati põlgusega.
Ometi leidus palees loomanahku ja sokusarvi, mis andsid tunnistust sellest, et nooruses oli kuningas ka ise vahva kütt olnud.
“Siin lihtsalt peab mõni väike hotell olema,” ütles Thea endale.
Esialgu polnud tal selle leidmisega kiiret, seepärast otsustas ta mägesid lähemalt uurida.
Neiu märkas, et maapind hakkab tõusma. Mäkke viis konarlik ja looklev teerada.
Thea arvates oli mägi talle hea peidupaik ja ta juhtis Merkuuri teerajale.
Peaaegu tippu jõudnud, kus mõlemal pool teerada kõrgusid kaljud, vaatas Thea tagasi.
Ta nägi, et on seljataha jätnud pika tee.
Isegi kui isa saadab kõik oma sõdurid tütart otsima, kulub päevi, enne kui ta mägedest üles leitakse.
Thea ratsutas läbi mäekuru, mis oli nii kitsas, et sellest mahtus läbi ainult üks ratsanik või jalakäija, kuid õnneks polnud see väga pikk.
Kui kuru lõppes, avanes Thea pilgule kuusemets.
Puud kasvasid nii tihedalt, et päikesevalgus hädavaevu okste vahelt läbi suutis tungida.
Thea armastas metsa. Tema arvates oli mets salapärane ning seal elunesid draakonid ja elfid.
Ta oli lugenud metsajumal Silvanusest ning palee taga metsas jalutades temast sageli mõelnud.
Kuid too mets oli hoopis teistsugune kui see, milles ta praegu ratsutas. Tihedad kuused olid kasvanud väga kõrgeks, et valguseni küündida.
Metsas valitses salapärane õhkkond ja Thea mõtles, et see sarnaneb väga laantele, mille kohta ta muinasjuttudest oli lugenud.
Ootamatult avanes
