style="font-size:15px;"> Ent seda öeldes mõtles ta õudusega leedi Bramptoni omandijanustele kätele, mis küünistena tema külge klammerduvad.
Markii polnud kunagi ette kujutanud, et üks naine võib nii järjekindel olla, saamaks seda, mis markii otsuse kohaselt pidi kättesaamatuks jääma.
“Pagan võtaks, George! Ma pean siit minema saama! Mul turgatas pähe väga hea mõte liituda taas oma rügemendiga ja Bonaparte’i vastu võidelda.”
“Sind ei võeta sinna vastu,” mainis George Summers.
“Miks, kirevase päralt, siis ei võeta?” küsis markii. “Tead ju väga hästi, et olin hea sõdur.”
“Ma ei salga, et seda sa tõesti olid,” kostis tema sõber, “kuid nad ei taha sõjaväljale markiisid ja ma ei suuda sind ette kujutada tegemas midagi muud peale Wellingtoni barakkide ees edasi-tagasi marssimise.”
Markii ei vastanud ja kapten Summers jätkas:
“Kui sind vangi võetakse, oleksid sa nii tähtis nina, et Bonaparte võiks võidu välja kuulutada. Kinnitan sulle, Oswin, et kui sa rügemendiga ühineksid, siis mere taha sind ei saadetaks!”
Nüüd tugitoolis istudes meenus markiile see vestlus ja ta teadis, et ta sõber George Summers polnud tühje sõnu loopinud.
Samuti oli ta tõtt rääkinud väites, et markii ei saa igavesti Londonisse jääda, printsi hooldajat mängida ega leedi Bramptoni vältimist sepitseda.
Markii oli üsna kindel, et homme tuleb tal jälle printsi nutulaulu kuulata ja, nagu teistelgi Tema Kuningliku Kõrguse sõpradel, hüsteerilisi sõnumeid Ealingisse viia.
Kui ta seda ei tee, ootab teda leedi Brampton, kes nuhib välja, millal ta ratsutab ja millal õhtust sööb, või koputab Berkeley Square’il tema uksele.
“Ma lähen maale,” otsustas markii.
Ta tõusis püsti, valmis tõmbama kellapidet, et kutsuda ülemteener. Siis ta peatus.
Kui ta läheb Aldridge’i majja Hertfordshire’s, võib Nadine Brampton talle järgneda.
Leedi Brampton oli seda varemgi teinud, kui markii oli otsustanud väikese kodupeo kasuks, ja muutnud markiil tema minema saatmise peaaegu võimatuks, korraldades stseeni, millest räägiti kõrgemas seltskonnas.
Markiid valdas tunne, et hetkel tervitaks leedi Brampton skandaali kahe käega.
Naine tahtis, et inimesed nendest räägiksid, ja markii oli piisavalt nutikas mõistmaks, et leedi Brampton lootis, kui ta kord lesk on, sundida markiid pakkuma talle oma nime ja taastama sel moel tema kahjustatud reputatsiooni.
“Neetud! Ma olen nagu rebane, kes ei suuda isegi peitu joosta!” ütles markii.
Siis tuli talle mõte.
Eelmisel päeval oli ta sekretär ja üldine usaldusmees härra Graham toonud talle maalt ühelt volinikult kirja.
Kuna markiil oli niivõrd palju kinnisvara, oli ta igaühele eraldi vastutajaks määranud voliniku, kes saatis kord kuus härra Grahamile Berkeley Square’ile oma tegevusest aruandeid.
Sekretär ei tülitanud markiid nendega, kui volinikud just ei vajanud tema isiklikke juhtnööre mõne Grahami pädevusse mittekuuluva probleemi lahendamisel.
Ridge’i lossist hiljuti saabunud aruanne oli olnud asjakohane näide ja härra Graham oli juhtinud markii tähelepanu lõigule, milles seisis:
Pärast Sir Harold Trydelli surma on talusulaste seas aset leidnud hulganisti rahutusi. Trydellide valdused pärinud Sir Caspar põhjustab palju probleeme, muutes traditsioone viisil, mis tekitab pahameelt mitte üksnes talunike, vaid ka talutööliste hulgas.
Mul on tunne, võib-olla alusetu, et kui asjad kulgevad samas vaimus edasi, tuleb meil valmis olla mässuks. Loodetavasti ma eksin, kuid sooviksin tema kõrgeaulise lordi eeskujul teha, mis suudan, et kasvavat pahameelt vaigistada, võib-olla palgates juurde kohalikke mehi, ja sel moel olukorda leevendada.
“Ah et Sir Harold on siis surnud!” oli markii härra Grahamile aruannet tagasi ulatades imestanud.
“Ta suri kolm kuud tagasi, milord. Ma rääkisin sellest teile tookord, kuid te vist ei kuulanud mind.”
“See tuleb mulle üllatusena,” ütles markii. “Ma pole Caspar Trydellist kunagi lugu pidanud. Kahju, et ta vanem vend uppus.”
“Tõepoolest kahju, milord,” tähendas härra Graham. “Te kindlasti tundsite härra Johni.”
“Me olime sõbrad, kui ta oli poiss ja lossis elas,” kostis markii.
“Jah, muidugi, milord.”
“Ta oleks mõisate valitsemisega suurepäraselt hakkama saanud, kuid talle ei antud iialgi võimalust seda teha. Sir Harold oli väga kitsarinnaline vanamees ja türanniseeris oma poegi,” märkis markii.
“Tundub, et Sir Caspar päris nii mõnedki oma isa omadused.”
“Kindla peale,” lausus markii. “Olen Caspar Trydelli vahel Londonis näinud, ehkki ta liigub hoopis teistsugustes ringkondades kui mina. Ta on alati olnud elumees – see pole vist õige sõna –, parem oleks öelda liiderdaja.”
Markii pidas mõtlikult vahet. Siis ta jätkas:
“Mäletan, kui John Trydell ütles mulle, et ta vend on pidevalt võlgades. Võib arvata, et Sir Harold oli surres jõukas ja ta ainus elav poeg päris kogu tema varanduse.”
“Tõsi see on,” nõustus härra Graham, “ehkki see võib talle koormavaks saada, milord, kui ta ei lõpeta kohalike ärritamist. Essexi rahvas erineb teistest Inglismaa maainimestest. Nad on ülejäänud riigist eraldatud ja talupoegadel näib ikka veel olevat peaaegu keskaegne maailmavaade.”
Markii oli arvanud, et härra Graham liialdas, kuid nüüd meenus talle see jutuajamine, mis andis talle idee.
Ta otsustas külastada Ridge’i lossi. Ta polnud seal mitu aastat käinud; tõtt-öelda mõtles ta väga harva oma mõisale kõrgel kaljuneemel, mis piirnes ühest küljest Blackwateri jõe ja teisest küljest merega.
Poisina oli markii seda metsikut ja mahajäetud kohta armastanud ja veetnud seal enamiku oma koolivaheaegadest, sest ta isa pidas lapsi tülikateks.
“Ma lähen lossi,” otsustas markii. “Ütlen Grahamile, et mitte keegi Londonis ei tohi minu asukohta teada. Ainult sel moel õnnestub mul Nadine Bramptoni eest jäljetult pageda ja printsile saadan ma isikliku seletuskirja.”
Markii oli põgenemismõttega niivõrd rahul, et teda terve õhtu vallanud tüdimus andis pisut järele.
Ta mõtles isegi külastada rõõmsameelset näitlejannat, kellel oli hiljuti lubanud end sisse seada majja, mille kohta oli ta George Summersile öelnud, et see asub Chelsea haigla kõrval.
Midagi Hester Delfine’i juures meenutas markiile ähmaselt Nell Gwynni.
Ta oli haritum ja kindlasti ka parem näitlejanna. Oma teravmeelsusega suutis ta lahutada markii meelt ning punaste juuste tõttu ei sarnanenud ta Charlesi “kaunitarile”.
Markii
