hetkel tema kõrval lebavale markiile, kes silitas ta pikki kuldseid juukseid.
“Kas inimene peab alati tegutsema ootuspäraselt?” oli markii küsinud pahameelevarjundiga hääles.
“Miks ka mitte?” oli Nadine Brampton pärinud. “Tõmmudele meestele meeldivad heledapäised naised ning pikkadele ja suurtele meestele meeldivad lühikesed ja väikesed naised; samal ajal kui lühikesed mehed jooksevad eranditult amatsoonide nagu väikesed koerad suurte järele.”
Ehk just see väide sundis markiid uut punapäist armukest valima.
Markii valiku tegemisel sai määravaks asjaolu, et kombekohaselt pidid härrasmehed võtma armukese, kellel on maja ja tõld, ja et Hester Delfine’i imetlesid palavalt St. Jamesi keigarid.
Markiile oli pakkunud lõbu naine nende nina alt ära napsata, ja ehkki ta oli öelnud Hesterile, et õhtul pärast proua Hayesi pidu on aeg tema külastamiseks liiga hiline, otsustas ta nüüd meelt muuta.
Markii helistas kella ja kui ülemteener mõne sekundi pärast vastas, sõnas ta:
“Telli tõld ja teata härra Grahamile, et sõidan hommikul nii ruttu kui võimalik maale.”
“Jah, milord, ja kas te jääte kauaks?”
“Pole aimugi,” vastas markii. “Lahkun kell üheksa.”
Ülemteener teadis, et see tähendab, et tema kõrgeaulise lordi kammerteener, kes oli voodisse puhkama heitnud, tuleb kohe üles äratada ja asju pakkima käsutada.
Samuti tähendas see, et tema kõrgeauline lord ei sõida üksnes tavapärase hoburakendiga, vaid kaasas on ka reisitõld kammerteenrite ja pagasi vedamiseks, kuus eelratsutajat ja markii lemmikhobune koos spetsiaalselt tema eest hoolt kandva tallipoisiga.
Tegemist oli retkega, mis nõudis rohkesti planeerimist, ja see, et ettevalmistused ei pidanud tehtud olema jalamaid, tähendas, et enamik Berkeley Sqaure’i kodakondsetest on öö läbi üleval.
Et ta võib oma personalile ebamugavusi tekitada, ei tulnud markiile kordagi pähe.
Selle eest neile makstigi ja markii ootas, et kõik saaks organiseeritud ideaalselt ja tema käskude täitmine kulgeks tõrgeteta, ükskõik kui vähe selleks aega anti.
Heast organiseerimistööst tallides andis tunnistust asjaolu, et tõld oli ukse ees vähem kui viie minutiga.
Kui markii oli andnud ülemteenrile Chelsea aadressiga sedeli, ulatas too selle tõlla pukis istuvale livrees teenrile, kes omakorda ulatas selle kutsarile.
Teenrite hääles ei kõlanud ainsatki vihjet sellele, et neil on üldse mingit aimu, kuhu markii teel on, ja ometi teadsid seda kõik.
Ülemteenri huulil väreles põgus naeratus, kui ta Aldridge’i maja valgustatud halli tagasi kõndis, et anda käsk panna käima keerukas masinavärk, mis pidi alustama veeremist kohe, kui markii hommikul kokkulepitud ajal lahkub.
“Tema kõrgeauline lord on nagu isa suust kukkunud!” ütles ta endale ja tema naeratus laienes.
Terves majas polnud ainsatki meest, kes poleks salajas pigem uhkust tundnud selle üle, et nende isand on mingil määral elumees. See kuulus Aldridge’ide traditsioonide hulka.
Markii sõitis Chelseasse nii kiiresti, kui tema kallihinnalised hobused suutsid.
Ta peatus maja ees Royal Avenuel, meeldivas kohas, kus kasvasid varju andvad puud ja mis pakkus markiile meelepärast privaatsusevõimalust.
Teener ronis pukist alla ja helistas kella, ning mõne minuti pärast avas teenijatüdruk üllatunud ilmel ukse, müts pea järgi kooldunud, põll rutakalt ette seotud.
“Tema kõrgeauline lord!” teatas teener.
“Täna me teda mitte oodan’d!”
“Olgu pääle, ta on nüid siin, onju?” tähendas teener sosinal, et markii nende kõnelust ei kuuleks.
Ta läks tõlla juurde tagasi, avas ukse ja markii astus rammestunult välja.
Markii oli juba hakanud kahetsema oma tormakat otsust Hesterit külastada, selle asemel et voodis puhata.
Sama ajal oleks õiglane Hesterile oma ärasõidust teada anda. Vastasel korral hakkaks too kindlasti tema pärast muretsema nagu leedi Brampton.
Markii sisenes väikesesse, kitsasse halli, kus tema sõõrmetesse tungis kirbe tülgastust tekitav toiduvalmistamise lõhn.
“Armuline provva saabus äsja teatrist, milord!” sõnas teenijanna. “Ta on söögitoas.”
Söögituba asus maja, mis tundus markiile veidi eemaletõukavana ja kus ta käis harva, tagaküljel.
Tavaliselt õhtustasid nad Hesteriga eranditult ühes West Endi söögikohas, mis tegeles näitlejate toitlustamisega.
Muul juhul võtsid nad osa arvukatest pidudest, mille korraldasid “liiderlikud kavalerid”, kellele valmistas lõbu võõrustada looduse poolt kaasa antud lavalise veetlusega daame.
Nüüd läbis markii halli ja teenijanna avas söögitoa ukse.
Hester istus laua ääres koos hästi tuntud näitlejaga, keda markii oli mitmetel puhkudel tema seltsis kohanud.
Nende pead olid tema sisenedes teineteise ligidal ja markiil tekkis paratamatult mulje, et oli neid seganud.
Nad tõstsid hämmeldunult pilgud ja Hester karjatas.
“Milord! Mul polnud teie tänaõhtusest küllatulekust aimugi!”
“Minul samuti!” vastas markii. “Tulin impulsi ajel, olles avastanud, kui igavaks osutus pidu Kloostris!”
“Ma ju hoiatasin teid selle eest!” nentis Hester Delfine.
Ta oli püsti tõusnud ja sama oli teinud ka mees ta kõrval.
Markii noogutas mehele külmalt.
“Tere õhtust, Merridon!”
“Hester tundis end üksikuna, milord, ja palus mul enda seltsi tulla. Loodetavasti pole teil midagi selle vastu?”
“Miks mul peaks midagi selle vastu olema?” kostis markii.
“Soovite ehk veini, milord?” küsis Hester.
Seda öeldes tõmbas ta toa keskel seisva väikese ümmarguse laua äärest välja veel ühe tooli.
Kuna markii oli hankinud veini, mida nad mõlemad jõid, oli ta natuke pahane, et nad olid valinud kõige kallima vahuveini, mille tagavara oli piiratud.
Ehk oli temast olnud mõtlematu lasta seda Chelseasse kaks kasti saata.
Ent ta oli mõelnud, et Hesterit külastades on tal parim võimalus lubada endale veini, mis üha kallines ja mida oli Prantsusmaalt Kanalisaartel möllava sõja tõttu järjest keerulisem saada.
Kuna pudelis oli veini vähe järel, andis Hester teenrile, kes oli markii sisenemisest saadik söögitoas viibinud, märku teine pudel avada.
Suurte
