märkus
Üheksateistkümnenda sajandi kahekümnendail aastail kirjutas Sutherlandi hertsoginna Millicent raamatu, mis ta pojale, viiendale hertsogile, ei meeldinud. Hertsog ostis kogu tiraaži ära ja põletas kõik raamatud.
Raamatus kirjeldatud tervistumine on üksikasjadeni õige, kuulsin seda oivaliselt šoti ravitsejalt major Bruce MacMannawaylt.
MacMannaway üllatavad ravitsejavõimed on tuntud tuhandetele, keda ta on aidanud ja õpetanud, ning ta tegi ka minu täiesti terveks, kuigi ma olin kaks aastat kannatanud piinavate valude käes paigast nihkunud selgroolülide tõttu.
Tema käte soojust ja temast hoovavat jumalikku väge on raske sõnades kirjeldada, kuid pühendan selle romaani tänutundes ja sügavas imetluses temale.
Esimene peatükk1820
“Kardan, preili Selincourt, et mul on teile halbu uudiseid!”
“Oh ei! Lootsin kuulda teilt hoopis midagi muud!”
“Kinnitan teile, et olen teinud kõik, mis minu võimuses, ja veetnud palju unetuid öid, mõeldes, kuidas saaksin teile midagi muud teatada, kuid asi on lootusetu.”
Lawson, Cresey and Houghtoni vanema äriosaniku härra Lawsoni häälest kostis ilmselge siirusenoot.
Tütarlaps, kellega ta rääkis, istus ta vastas toolile, silmad ovaalses näos pärani ja murelikud, ohkas sügavalt ning küsis:
“Kas asjad on tõesti… halvad?”
Härra Lawson heitis talle kaastundliku pilgu ja sõnas siis:
“Te peate ise otsustama.”
Hallipäine umbes viiekümneaastane mees pidi prillid ette panema, enne kui suutis oma kirjutuslaual olevate paljude paberite seast leida vajaliku.
Ta hoidis seda enda ees ja luges ilmselt veel kord läbi, nagu oleks ta lootnud sel moel leida mõne silmatorkava asjaolu, mis tal enne kahe silma vahele oli jäänud.
“Te teate, preili Selincourt, et imetlesin väga teie õemeest lord Ronaldit ja olin väga uhke, et ta pidas mind oma sõbraks.”
Tamara Selincourt noogutas ja mees jätkas:
“Palusin teda palju kordi tungivalt, et ta teeks mõningaid korraldusi juhuks, kui ta peaks surema, kuid ta vaid naeris mu üle.”
“Aga miks ta oleks pidanud arvama, et sureb?” küsis Tamara. “Lõppude lõpuks oli ta ju kõigest kolmekümne kolme aastane, ja mu õde temast täpselt kuus kuud noorem.”
“Kolmkümmend kolm!” kordas Lawson endamisi. “Teil on õigus, preili Selincourt, kolmekümne kolme aastaselt ei mõtle keegi surmast.”
“Ja nende uut jahti peeti iseäranis merekõlblikuks,” hüüatas Tamara. “Lõpuks maksis see ju üsna palju.”
“Ma tean seda väga hästi,” vastas Lawson, “ja see on üks neid asju, mille eest tuleb nüüd maksta.”
“Ronald mõtles, et ta saab selle pealt veidi teenida, näiteks kaupa ühest sadamast teise vedades.”
Tamara ütles seda peaaegu nii, nagu oleks iseendaga rääkinud, ja hakkas siis äkitselt naerma.
“Tegelikult oli see rumalus, nagu me mõlemad teame! Ronald ja mu õde lihtsalt armastasid merd. Nad olid õnnelikud vaid siis, kui üle lainete sõitsid. Nad alustasid seda, mis neile näis erutava seiklusena ja… jätsid meid… maha.”
Tamara hääl värahtas viimaste sõnade juures. Siis lisas ta peaaegu sosinal:
“Mis… lastest saab?”
“Just see teebki mulle muret,” vastas Lawson. “Lõpuks on Sándor peaaegu kaksteist ja peaks varsti kooli minema.”
“Ta on väga terane poiss,” ütles Tamara. “Tegelikult on nad kõik tavatult arukad, milles pole midagi imelikku, kui tuletada meelde, kui tark oli mu isa.”
“Olen alati kahetsenud, et mul pole kunagi olnud meeldivat juhust temaga tuttavaks saada,” vastas Lawson.
“Ta oli lausa hiilgav!” hüüatas Tamara. “Ja ehkki ta raamatud ei toonud eriti palju sisse, hakatakse neist teadlaste tarbeks alati uusi trükke välja andma.”
“Olen selles kindel,” jäi advokaat nõusse, “ja ma olen ka veendunud, et Sándor on pärinud vanaisa mõistuse ning peab saama hea hariduse. Selle elluviimiseks on vaid üksainus tee.”
“Ja kuidas seda teha?” küsis Tamara.
Rääkides vaatas ta Lawsonile otsa ja mees mõtles, nagu oli mõelnud palju kordi varemgi, et neiu on erakordselt nägus.
Tamaras oli kindlasti niisugust ilu, mida väikesest Cornishi külakesest tavaliselt ei leia.
“Ta on nagu eksootiline orhidee,” ütles Lawson endamisi ja mõtles, kui palju noori mehi, kellel oleks vaid võimalus, samamoodi mõtleks.
Tamara polnud üldsegi inglase moodi.
Ta punased juuksed, niisugust tumedat punakaspruuni tooni, mis võis pärineda vaid Kagu-Euroopast, raamisid veatut näoovaali ja andsid ta nahale heleda läbikumavuse, mis oli samuti väga mitte-inglaslik.
Tamara silmad olid väga tumedad, peaaegu purpursed, ja Lawson ei saanud teisiti, kui pidi mõtlema, et vaatamata eksootilisele välimusele oli naises midagi väga noort ja väga süütut.
“Kui vana te olete, preili Selincourt?” küsis Lawson ootamatult.
Naine naeratas talle.
“Ma arvasin, et see on küsimus, mida ei tohiks kunagi daamilt küsida,” vastas ta. “Tõtt öelda, olen üheksateist aastat vana, kolmteist aastat noorem oma õest Maïkast, aga meie vahel oli veel üks vend, kes suri juba lapsena.”
“Üheksateist!” kordas Lawson omaette. “Te olete liiga noor, kui nii tohiksin öelda, et sellist vastutust enda õlgadele võtta.”
“Aga ma pean laste eest hoolitsema. Kes seda muidu teeks?” küsis Tamara. “Ja pealegi ma armastan neid ja nemad mind.”
Ta jälgis murelikku ilmet advokaadi näol ja sõnas:
“Olen valmis nende heaks töötama, tegema kõike, mida vaja; kuid lootsin teilt kuulda, et meil on küllalt raha, et me ei peaks nälgima.”
“Ma tean, et te seda lootsite, preili Selincourt,” vastas Lawson, “kuid kahjuks…”
“Mu esimene raamat, mille kirjutasin, tõi sisse nelikümmend naela,” katkestas Tamara teda. “Tol ajal tundus see suur summa olevat, kuid loodan väga, et mu teine raamat, mis praegu on kirjastaja käes, tuleb märksa tulukam.”
“Millal see ilmub?”
“Lähipäevil. Nad ei lubanud mulle täpset kuupäeva, kuid ütlesid, et kunagi juunis.”
Vanem mees heitis enne vastamist pilgu enda ees olevale paberile:
“Eeldades, et te saate jälle nelikümmend naela või isegi kaks korda nii palju, ei suuda te ikkagi iseennast ja kolme last selle rahaga üleval pidada.”
Sugenes vaikus. Siis küsis Tamara:
“Kas tahate öelda, et rohkem raha ei olegi?”
“Nii
